Kaduva kunsti kadunud näitlejad

TAMBET KAUGEMA

Loomingulise ühenduse nu.unioon videoportreelugude sari „Kadunud näitlejad“ ERRi kultuuriportaalis ning näitusel „Eesti Näitlejate Liit 100. Näitleja portree“ Eesti teatri- ja muusikamuuseumis kuni 3. IX. Idee autor Erni Kask, teostajad Erni Kask ja Peeter Rästas, salvestatud 2015. aastal.

Teadagi, teater on kaduv kunst, ta kaob kohe ära. Vahel on aga nii, et koos kunstiga (või sõltumata sellest) läheb kaotsi ka näitleja ja/või lavastaja. Sellest tõdemusest ei maksa otsida kujundit või ümber nurga ütlemist – teate ju küll, et lavastaja surevat näitlejas või et väärt osatäitmine lahustub lavastustervikus ega tiku esile –, vaid kõike tuleb võtta otse ja ühemõtteliselt: näitleja läheb teatrist üldse minema, teise ameti peale või lihtsalt ära.

Mõni aasta tagasi Tartu Uue teatri lavastust „Mikiveri tagi“ arvustades kirjutasin: „Tunnen alati kurbust ja kahetsust, kui kuulen, et mõni näitleja-lavastaja on pidanud jätma teatri, olgu omal soovil ja iseloomu sobimatuse tõttu või olude sunnil, ning siirdunud teise ametisse. Kaine mõistusega saan ju aru küll, et kõik, kes on kunagi teatrikooli lõpetanud, ei saagi jääda kuni pensionini (ja kauemakski veel) teatrisse tööle, mõne näitleja või lavastaja sealt lahkumine on aga suisa kingitus nii publikule kui võib-olla ka talle endale, aga ikkagi lööb otsekui terava väitsaga vaagnaluusse, kui näed endist näitlejat tööriistalaenutuses murutrimmereid laenutamas või lennukis stjuardessina kilesse pakitud saiu ette kandmas.“1

Selles pisut romantilises ja näitlejaametit heroiseerivas suhtumises peegeldub endiste aegade kauge kaja, kui kunstimeistrid olid ühiskonna tegelik „au, mõistus ja südametunnistus“. Kui jätta kõrvale kultuuri (tol ajal prevaleerinud) funktsioon säilitada rahvust, siis mida oli hallidel okupatsiooniaastatel inimesel ikka muud tarka teha kui lugeda raamatuid ja käia teatris. Seepärast teadiski publiku ärksam osa täpipealt, millise lavaka lennu on üks või teine näitleja lõpetanud ja kus teatris ta parajasti töötab.

Nüüdseks on olud tublisti muutunud: kaks teatrikooli töötavad täistuuridel, uusi truppe lendab lavale nagu sooje sepikuid ning selles ülekülluses ei tule isegi kultuuriajakirjanikul kõigi näitlejate nimi ja nägu esimese hooga meelde. Kui nüüd mõni näitleja või lavastaja ametit vahetab, ei pruugi paljud seda tähelegi panna. Tõsi, eks tüsedamate tegijate lahkumist ikka märgatakse, mäletatakse ja tuntakse selle üle ka nukrust. Näitleja on endiselt võlur (nagu ütleb üks portreteeritav Kirsti Villard), kelle ametivahetusele vaadatakse mõistmatust täis pilguga.

Rakvere teatri endine näitleja ja praegune välissuhete korraldaja Erni Kask ning sama teatri näitleja ja arvutigraafik Peeter Rästas on võtnud üles doksarja „Kadunud näitlejad“, mille esimest osa Rakvere teatri endisest näitlejast Erik Ruusist saab juba vaadata ERRi kultuuriportaalis.2 „Kadunud näitlejate“ seas on peale Ruusi ja Villardi veel Indrek Saar ja Erni Kask ise. Kes ei malda oodata, kuni kultuuriportaalis kõik osad üles laaditakse, saab neid vaadata teatri- ja muusikamuuseumi näitusel „Eesti Näitlejate Liit 100. Näitleja portree“.

Sarjal on selged autobiograafilised lätted: 2013. aastal otsustas Erni Kask loobuda pisitasa näitlejatööst, mängida vanad rollid lõpuni ja uusi enam mitte võtta, ning mullu novembris astuski ta professionaalse näitlejana repertuaari­teatri lavale viimast korda. Ta ise on nimetanud seda oma elu üheks vabastavamaks otsuseks. Ilmselt see äratundmine ärgitaski Kaske küsima teistelt „kadunud näitlejatelt“, millised olid nende kõrvaleastumise põhjused, kas nad ikka veel igatsevad seda ametit taga ja kas näitleja-ametist on üldse võimalik lõplikult lahti lasta.

Eemaldumise põhjusi on palju ja mitmesuguseid, sõltuvalt või sellestki, kas näitleja teatrist lahkumine on vabatahtlik või pealesunnitud (needki võivad olla omavahel põimunud), ent siiski tõuseb ühe olulisemana esile väsimine ja tüdinemine teatritöö rutiinist (kõige muu kõrval on teater ju ka kordamise kunst), kunagise jõu ja innu hääbumine. Sageli saab taganttõukajaks enesekriitilisus, näitlejaametis enda keskpärasuse tunnetamine ja tahtmatus turvaliselt edasi hulpida. Nii minnaksegi muu ameti peale, mis pakub rohkem rahuldust. Üks on aga enam-vähem selge: näitleja ei pruugi enam töötada teatris ega üldse näitlejana, kuid vähemasti teatriinimeseks jääb ta ikka. Ega asjata ütle Erik Ruus: „Kui inimene, kes on kaua teatris töötanud, ütleb, et tal on teatrist täiesti ükskõik, savi, siis ta kas valetab või on kibestunud.“

„Kadunud näitlejad“ on seega väiksemat sorti dokumentaaluurimus, mis tuletab tänuväärsel moel meelde näitlejaid, kes on pildilt välja astunud, ning aitab ühtlasi mõrandada romantilist müüti näitleja elu võimatusest väljaspool teatrit.

1 Tambet Kaugema, Mikiveri tagipärijad ja katkenud liin. – Sirp 10. X 2014.

2 Vt http://kultuur.err.ee/591932/kadunud-naitlejad-erik-ruus-teatrist-araminekud-panevad-reeglina-kibestuma

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht