Kahes vaatuses sinimustvalge lugu Otepääl: linnamäel ja pastoraadis

Selle vabaõhulavastuse puhul on tegu haridusliku looga meie rahvusvärvide sünnist ja elust.

TOOMAS KIHO

Taevas, muld ja tulevik“, autor Erki Aule, lavastaja Peep Maasik, helikunstnik Ott Kartau, kunstnik Maarja Pabunen, videokunstnik Kärt Petser, koreograaf Egely Pruuli, valguskujundaja Aleksander Sproghis. Mängivad Veikko Täär, Merilin Kirbits, Ott Kartau, Mari Anton, Jüri Vlassov, Lauri Kink, Rauno Kaibiainen, Loore All, folktroonikaansambel Oopus ja Otepää lauljate segakoor. Esietendus 4. VI Otepää linnamäel.

Eesti lipu 135. aastapäeva õhtul esietendus Otepää linnamäel Erki Aule kirjutatud ja Peep Maasiku lavastatud „Taevas, muld ja tulevik“. Publiku ette tuuakse mõned „sinimustvalged pildid Eesti lipu ajaloost“: näeme, kuidas saksa korporandid rebivad EÜSi liikme Aleksander Mõtuse peast sinimustvalge tekli, kuidas esimene lipp õmmeldakse ja kuidas selle mõtteni jõutakse, samuti näeme, kuidas EÜSi esimees Karl Aun (nii Mõtuse kui ka Auna rollis Rauno Kaibiainen) peidab oma isatallu meie rahvusreliikvia ning kuidas ta isa (Jüri Vlassov) selle varjamisega kommunistlike kaasajooksikute eest (Veikko Täär, Lauri Kink) toime tuleb.

Laval näeb mitut ärkamisaja suurkuju nagu Miina Härma (Mari Anton) ja Karl August Hermann (Ott Kartau), kuid peategelaseks tõusevad ilmselt taotluslikult ometi meie rahvusvärvid – olgu siis esimese lipu koopiana või EÜSi teklina, mis lõpuaplausini lavaelu kaasa teeb. Küllap pole autentne tekkel nii tõsist lavarolli varem saanudki – on ju EÜSis tavaks, et värve avalikult ei kanta muidu kui üksnes erandkorras.

Kahtlemata on tegu haridusliku looga meie rahvusvärvide sünnist ja elust ning sellisena on lavastus ka ise justkui veidi ärkamisaegse õpetliku hõnguga. Lavastusse on kaasatud mootor­sõidukeid, udutossu jms vabaõhutükile omaseid „kohustuslikke“ vaatemängulisemaid detaile ning ka lavastuse üldtonaalsus on suvele omaselt pisut kergem. Mitugi tegelast on kujutatud karikatuursemas võtmes ning lisatud on parasjagu kerglasemaid fabuleeritud dialooge, eriti Karl August Hermanni ja ta abikaasa Paula (Merilin Kirbits) suhetesse, kuid ometi sugeneb just sealt lavastusse ka psühholoogilisele teatrile omaseid täispinges episoode. Kindlasti võib ütelda, et Hermanni perekonna loo – olgu konkreetsused pealegi kirjaniku fantaasia vili – toovad näitlejad kogu värvis pealtvaatajateni. Kuigi lõpustseeniks on lavastatud „Eesti lipu“ laulu ühislaulmine, mistõttu publik automaatselt aplausiks püsti jääb, oleks püstiseismisega teatrisooritust austada põhjust ehk niigi.

EÜSi esimees Karl Aun (Rauno Kaibiainen) on tulnud, et peita oma isa (Jüri Vlassov) tallu meie rahvusreliikvia.

Adam Illingworth

Kiidusõnu väärib ka lavakujundus (Maarja Pabunen) ning korralik muusikaline taust – laval Mari Meentalo soolo­artistina (ja lava taga tema kaaslased kollektiivist Oopus) ning Merle Soonbergi juhatatud liikuv koor –, kust mitugi koori­artisti saavad veel ka sõnalised rollid, mis tervik­ansamblist sugugi välja ei lange.

Kuigi „Taevas, muld ja tulevik“ etendus Otepää linnamäel, oleks see mängitav vabalt ka mujal: Põltsamaal, Tartus või ükskõik kus. Ometi annab just Otepää lavastusele oma eriomase võlu. Et oma auto tuleb pealtvaatajatel jätta mitmesaja meetri kaugusele – kas kiriku või bussijaama juurde –, siis saab etenduse osaks ka rännak linnamäele ja pärast teatrit tagasi.

See viimane pakub võimaluse Eesti lipu ja tema saatuse üle järele mõelda, kui ehavalguses kerkib kõndija silma ette võimas kirik ja selle tagant kirikumõisa pargi puudesse uppuv pastoraat – hoone, mis on eesti rahvusliku mõtte ja meie rahva loo üks pühamaid kodasid. Samasuguse võimsa vaimu ja väärtusega on veel vaid mõni paik: meelde kerkib Endla rõdu Pärnus, kus esimest korda loeti ette Eesti iseseisvusmanifest, meie rahva püha lauluväljak Tallinnas, Tartu ülikooli aula, Kaali järv oma Pythease lugudega, Suure Munamäe torn, kust pilvepiirilt alla vaadata, ehk veel Tammsaare väljamägi … ja ega neid rohkem õieti olegi. Selliseid paiku tuleb hoida ja väärtustada kõige kõrgemalt, sest need hoiavad meid rahvana elus ja kannavad tulevikku – need on meie hiiealtarid, kui käsitada tervet Eestit ühe suure püha hiiena.

Niisiis on eesti rahva kohus hoida ja korrastada Otepää pastoraat, kus meie rahvusvärvid õnnistati – toona salaja, aga kindlas vaimus –, olgu või maa täis kuradeid, meie lippu nad ei võida … See on paik, kust algas tuhat aastat tõusu, mitte luigelend. Otepää pastoraat, need on needsamad seinad ja laed, kus eesti üliõpilased tõid esimesele sinimustvalgele pühalikke vandetõotusi – meie kõigi eest, kes elame nende järel sellel maal ja kelle hoida on antud rahvusvärvid. Sinimustvalge lipu kaudu on meie hoida antud kogu rahva saatus – meie riik ja selle tulevik. Või nagu ütleb põhiseadus: eesti rahvus, keel ja kultuur.

Seepärast on ka meie kõigi kohus töötada selle nimel, et ajaloolises ehedas paigas saaks omale kodu väärikas Eesti lipu muuseum, mis räägiks meile ja tulevastele põlvedele sedasama lipu lugu, millest vestis ka „Taevas, muld ja tulevik“. Eesti lipu muuseum on pastoraadis tegutsenud väikeses mahus juba 1996. aastast, aga enesestmõista vajab väljapanek uuendamist ja edasiarendamist. Seda on mõistnud ka riigikogu, kes eraldas 2019. aasta riigieelarvest Otepää vallavalitsusele lipumuuseumi tarbeks 300 000 eurot „Eesti lipu ekspositsiooni täiendamiseks ja uuendamiseks ning muuseumi ruumide remondiks“, mis on igati vajalik ja mõistlik otsus väärika pühakoha korrastamiseks ja arendamiseks. Ka Otepää vallavanem Kaido Tamberg väljendas otsuse üle ehedat rõõmu: „Mul on siiralt hea meel, et … katuseraha nii-öelda maandus just sinna, kus meie rahvuslipp sünnimärgid külge sai.“ (Lõuna-Eesti Postimees, 5. XII 2018).

Sellega olekski lool üks loogiline lõpp – katuserahaga saaks pastoraadis teha veel jäänud tööd (muide, hoonele on uus katus juba varem paigaldatud) ja uuendada ekspositsiooni. Siiski ilmus juba järgmisel päeval pärast Eesti lipu 135. aastapäeva Lõuna-Eesti Postimehes uudis, et vallavalitsus suunab rahaeraldise hoopis otse raekoja taha, 1950. aastatest pärineva endise rajoonikomitee hoone külge hiljem ehitatud ühekorruselisse Rae Kebabi kõigest 143ruutmeetrise netopinnaga ehitisse, kuhu kolitakse lisaks ka Tehvandilt lahkuv suusamuuseum ja Otepää turismiinfopunkt. Selleks ettevõtmiseks on Otepää vallavalitsus sõlminud käsunduslepingu osaühinguga Seiklus ja Elamus. Kas pole see mitte liiga kitsas ja kunstlik lahendus, et lipu lugu suurelt jutustada?

Õnneks võib pisikest lootuskiirt pastoraadi tulevikule välja lugeda nimetatud osaühingu juhatuse liikme Rein Oru sõnadest samas Lõuna-Eesti Postimehe artiklis: „Lipu õnnistamise koht: tuba pastoraadi hoones on plaanis korda teha ja külastajatele avada.“ Hea mõte! Eesti rahva pühakoht väärib seda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht