Kaks kohavaimukat suvelavastust

Asendamatud on suvelavastused, kus tegelasteks on mängukohas või selle ligiduses kord reaalselt elanud ja tegutsenud inimesed.

PILLE-RIIN PURJE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Rändteatri Vaba Vanker „Richard ja Anna“, dramaturg Mari Tammar, lavastaja Adeele Jaago, kunstnik Jaanika Jüris, muusikaline kujundaja Kulno Malva, valguskunstnik Mari-Riin Paavo. Mängivad Kaarel Pogga, Ragne Veensalu, Maili Metssalu ja Ivo Reinok. Esietendus 28. VI Raplamaal Ohukotsu küünis.

MTÜ Tuulekell „Nassi Sass ja tema vend“, autorid Loone Ots ja Erki Aule, lavastaja Erki Aule, kunstnik Pille Kose, heli- ja valguskunstnik Aleksander Sproghis, muusikaline kujundaja Madis Kreevan. Mängivad Rauno Kaibiainen, Mari Anton, Tarvo Krall, Kaili Närep, Hellar Bergmann ning harrastusnäitlejad Raasiku vallast: Sander Kruus, Age Imala, Helvi Kolkanen, Kadri-Ann Eerik, Aira Jõõts, Kenno Mets ja Paul-Gunnar Nugis. Esietendus 10. VI Raasiku vallas Kalesi külas Kadarpiku talus.

Teatrikunst on loomuldasa olevikuline, mistap ka minevikus toimuvad lood peegeldavad ikka ennekõike seda hetke, mil etendust mängitakse. Teatrilavastus on ka kohalik nähtus, nii et kui suvel 2022 etendatakse siinsetel vabaõhulavadel „Robin Hoodi“ ja „Kolme musketäri“, ei kõnele need seikluslood (ainuüksi) vanast heast Inglismaast või intriigidest Prantsuse kuninga õukonnas, vaid vaevad inimlikkuse tuuma siinsamas, iga vaataja sisemuses.

Ent sellegipoolest on meile ise­äranis olulised ja täiesti asendamatud kodukandilood. Need suvelavastused, mis lähtuvad paigavaimust ja kus tegelasteks on mängukohas või selle ligiduses kord reaalselt elanud ja tegutsenud inimesed. Isegi kui nood lood vahel kukuvad välja terake kohmetud, vahel dramaturgiliselt hõredakesed, on nad omad. Tänu kodususele huvitavamad kui nii mõnigi ladus, kassamagnetiline väljamaa näitemäng. Kohavaimukad algupärandid on kultuurimälu kandjad ja hoidjad.

Artur ja Anna“. Kas on üldse mõtet koguda ja säilitada eesti rahva vaimset pärandit, kas uuendusmeelsed tuleviku­inimesed sellest hoolivad? Nii küsib endalt Richard, tudengist rahvaluuleuurija, kes saabub 1928. aastal rongiga Raplasse ja asub võõrastemaja otsima. Mari Tammari näitemängu pealkiri „Richard ja Anna“ viitaks otsekui muigamisi Carl Robert Jakobsoni „Arturile ja Annale“. Rändteater Vaba Vanker mängib Adeele Jaago lavastust Raplamaal Ohukotsu küünis. Peategelase prototüübiks on rahvaluuleteadlane Richard Viidalepp (1904–1986).

Näitleja Kaarel Pogga sobib Richardi rolli oma sundimatu vanaaegse sarmiga, mis torkas silma juba Kaarli rollis August Kitzbergi „Tuulte pöörises“ (lavakunstikooli XXIX lend, lavastaja Mihkel Kohava, Eesti Noorsooteater 2020). Tammari näidendi võiks liigitada mõlema nimitegelase kujunemislooks. Richard, ontlik ja hääs emakeeles väljenduv noormees, otsib oma elule suunda. Üliõpilane ei ole veel endale teadvustanud, et on oma kutsumuse juba leidnud. Näidendi vältel see arusaamine areneb.

Richardi (Kaarel Pogga) kaaslaseks rahvapärimuse kogujana saab atsakas neiu Anna (Ragne Veensalu).

Annika Vihmann

Richardi kaaslaseks rahvapärimuse kogujana ilmub Anna, atsakas neiu, keda mängib Ragne Veensalu. Sel tegelasel pole konkreetset prototüüpi, tema sihikindlaks teemaks on noore andeka naisterahva iseseisvumine. Tänu tutvusele Richardiga muudab Anna otsusekindlalt oma elu. Ehkki Richardi ja Anna vahel tärkab vastastikune sümpaatia, ei saa neist paari. Küll aga hingesugulased, kes teineteisele silma vaadates jõuavad iseendas selgusele. Pogga ja Veensalu partnerluses on oluline vastastikune lugupidu, familiaarsuseta siirus ja elutõsidus, mis ei välista kerget koomilist kõrvalpilku.

Richardi rolli on sisse kirjutatud luulelisem ja nukram hingeilm, aga ka saladuslik saatusemõõde ja peaaegu traagiline eelaimus, mille samas maandab koomiliseks kookus ennustajamutike.

Lavastuses loovad trobikonna värvikaid kõrvalrolle Maili Metssalu ja Ivo Reinok. Teist vaatust alustavad nad sugestiivse lauluga „Kus käisid sa, mu pojake?“, mis jääb lavastustervikus ehk veidike omaette, paneb igatsema läbikomponeeritumat laulude süsteemi. Jaanika Jürise kujundus muundub teises vaatuses abstraktsemaks, sedakaudu ka Richardi ekslev rännak vihmavalingus kujundlikumaks. Tegelaste liikumis­joonis küünis on hoogne, lavastus tempokas.

Kõrvaltegelased peegeldavad vastakaid suhtumisi rahvaluule kogumisse ja kogujasse. Õige mitut puhku ollakse üliõpilase suhtes valvsalt vaenulikud ja tõrjuvad; teises peres jälle heldelt vastu­tulelikud. Iseäranis eripalgelised ja peene isikupäraga rollid visandab Reinok: näiteks kitsi ja tõrges peremees, kes ahnitseb Richardi pakutud paberosse, ilma miskit vaimlist vastu andmata; hoopis teist masti on habras vana mees, kes innustudes loeb ja laulab ning noore pärimusekoguja missiooni igati julgustab. Nii et Richard sööstab inspireerituna oma teed ja vanahärrale jääbki pabeross pakkumata.

Kui Richard kahtleb mineviku talletamises ja viitab inimeste uuendusmeelsusele, suunab ta pilgu publikusse. Nõnda oleme meie suvel 2022 Ohukotsi küünis need tulevikuinimesed, kellel hool hoida oma emakeelt ja säilitada rahvapärimusi. See on südamlik, hea ja aegumatu sõnum.

Nassi Sass ja tema vend“. Kultuurilooline kodukandilavastus on ka Loone Otsa ja Erki Aule „Nassi Sass ja tema vend“, mida mängiti juuni- ja juulikuus Tallinna lähistel Kalesi külas Kadarpiku teatritalu hoovil ja küünis, mitte kaugel vendade Jegorovite sünnitalust. Kui „Richard ja Anna“ ajas läbi kavaleheta, vähemasti esietendusel, siis MTÜ Tuulekella lavastusel on üks tänavuse suve tõhusamaid kavalehti, tulvil harivat informatsiooni vendadest ja nende ajast.

Selle lavaloo tegelased on maalikunstnik Andrei Jegorov (1878–1954) ja tema vend Aleksander Jegorov (1881–1963) ehk Nassi Sass. Õigupoolest keerab näitemängu pealkiri vendluse küll vastupidi ja selles peitub mõnus krutski. Näidendi alapealkirjaks on kavalehel „Korduvad motiivid vendade Jegorovite – ilmakuulsa maalikunstniku Andrei ja kohaliku elukunstniku Aleksandri – elus“. Mõlemad vennad valiti 2018. aastal Aruküla koduloolises aktsioonis sajandi saja arukülalase sekka.

Erki Aule lavastuse kaks vaatust toimuvad paralleelselt: Andrei vaatust mängitakse küünis, Sassi vaatust taluõuel. Publik jaotatakse kaheks, mina nägin esmalt küünis toimuvat ja selline järjekord tundus igati kohane. Vendade elulood kulgevad enamjaolt rööbiti, Sass ilmub korraks Andrei juurde külla, aga Andrei täiskasvanuna Sassi manu ehk lapsepõlvekoju käima ei tule.

Kunstnik Andrei Jegorov kaotas lapsena kuulmise, nõnda mängib Rauno Kaibiainen kurttumma, heleda läbipaistva hingeilmaga meest. Mari Anton kehastab tema naist Mariat südika, ustava ja armastava eluseltsilisena.

Mait Eerik

Kunstnik Andrei Jegorov kaotas lapsena kuulmise, nõnda mängib Rauno Kaibiainen kurttumma, heleda läbipaistva hingeilmaga meest. Roll saab hääle Andrei dialoogides oma samuti kurttumma naise Mariaga, keda Mari Anton kehastab südika, ustava ja armastava eluseltsilisena. Andrei ja Maria viipekeeles suhtlemine muutub rääkimiseks, publikule kuuldavaks. Andrei elukäiku markeerivad ekraanile projitseeritud aastaarvud.

Misanstseenid kisuvad veidi staatiliseks, kuna läbivaks võtteks jääb kolme tühja molberti pidev ümberpaigutamine. Seejuures väljendavad molbertid inspiratsiooniootust, kunstniku maale näeme videopildis. Andrei eluteel tuleb ette mitmeid katsumusi, nii rahu- kui ka sõjapäevil. Kaibiaineni rollis pole oluline psühholoogiline arengukaar, vaid ühtlane mõtlik leebus ja kunstniku truudus oma kutsumusele.

Võrdlemisi malbeid groteskivärve lisavad Kaili Närep sm Lena osas, kes dikteerib kunstnikule võimukaid nõudmisi; samuti Hellar Bergmanni sm Gurkin, kel teed juues lusikas klaasis püsti nagu anekdoodis vene spioonist.

Vaheajal võis õues vaadata väikest näitust Andrei Jegorovi talvemaastikest, vahvasti lõi kõrtsilaua ääres laulu Arukülas asutatud arhailise meestelaulu ansambel Lüü-Türr.

Teine ehk Nassi Sassi vaatus kulgeb tema laokil koduõues. Aastaarve kirjutatakse kriidiga tahvlile, tegevuse raamiks saab Sassi surma-aasta 1963. Meeleolu kujundab Tarvo Krall, kes sobib nimiosaliseks igati. Proloogina möllavad lapsepõlvepildis noor Sass (Kenno Metsis) ja tema vend Andrei (Paul-Gunnar Nugis), kel küünis rolliks Andrei poeg Jüri. Kaili Närep on poiste hääsüdamlik ja lahke ema, hoopis teises helistikus roll kui tegelinskil küünis. Sassi kantseldavad ja hurjutavad külanaised, harrastusnäitlejad Raasiku vallast mängivad ja laulavad vahenditu lustiga. Finaali eel libiseb pildile üllatuslikult ka Gurkin, seltsimehest on saanud taltunud käsutäitja, ehkki teeklaas on jäänud samaks.

Kralli Sass suhtleb oma lapsepõlve-minaga ja kenake annus lapsemeelsust on temas alles ka eatu olemisega vanamehena. Nassi Sass on elukunstnik, kes kannab vett aukliku kopsikusõelaga ja on lasknud talukoha käest, kuigi kapsapead kasvavad kivide vahel justkui muinasloos. Ehkki kavalehel on muu hulgas põhjalik ülevaade karskusliikumisest, ei rõhuta Krall kuidagi külajoodiku rolli. Sest külaullike on hoopis midagi muud, Nassi Sassi olek ja elufilosoofia on luuleline, tema vembukus minoorne. Ta on isepäine, parajalt jonnakas, alati on tal varuks sõnaosavad vastused ning nukkerkaval lõõp. Sass on sõbralik mehike, kes ei tee kellelegi kurja, pigem hoiab ligimeste tuju ülal. Ta on sisimas üksildane, aga ei raiska aega virisemisele ega hädaldamisele. Temagi on hingelaadilt romantik nagu vend Andrei. Sassil on üha varuks isikupäraseid elujaatuse krutskeid. Kralli mõnus, orgaaniline, kurbnaljakas lavaelu toob meelde nii mõnegi humoorika, sisimas südamliku omainimese.

See lihtne lugu mehest, kes ei raiska oma elupäevakesi töömurdmise peale, paneb võrdluses venna Andrei elukäiguga küsima: aga tõesti, miks peaks elukunstnik olema kehvem kui maalikunstnik? Millega mõõta inimelu väärtust ja kellel on õigus seeüle otsustada? Sententsi ars longa, vita brevis võib käänata ka pahupidi. Sellelegi osutab näidendi pealkiri „Nassi Sass ja tema vend“.

Nõnda on kaks suvist kodukandi­lavastust vargsi ja vahetult puudutanud hinge. Tuletanud meelde Juhan Liivi elutarga tõdemuse: kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht