Kaks meest lumes, Teisest rääkimata

Kairi Prints

Vajadus end identifitseerida teeb inimesest Teise ohvri ja tema elu on kui teekond Teise seedekulglas.      Von Krahli teatri „Mehed lumes”. Mart Kolditsa ja Kristjan Sarve kontseptsioon ja näitlemine. Esietendus 17. V Von Krahli teatri proovisaalis. Kolmekümnendal eluaastal jõuab ilmselt esimest korda kätte hetk, kui tekib hirm, et kas nii, nagu mu elu on viimased viis aastat läinud – kas see nüüd jääbki nii? Nii ütles lavastuse tutvustuseks Mart Koldits, üks meestest lumes.1 Khm, oleksin nagu seda juttu varemgi  kuulnud, aga oma kogemuse põhjal ei oska lavastuse sellist probleemipüstitust küll kommenteerida. Ilmselt on siis põhjus minu hilises arengus (või varajases arenematuses) või suhte puudumises stabiilsuse mõistega või lihtsalt hoolimatuses. Aga nagu kirjutab arvustaja Tiiu Laks: „... keda ma ikka lollitan – see on lavastus, mida peab ise nägema, sest see mõjub igaühele nii isemoodi, et seda on raske leheveergudele sobivaks looks seada”.2 Mis siis  leheveergudele sobib? Objektiivset arvustust pole olemas, see on alati subjektiivne ning tõlgenduste üle pole mõtet vaielda. Vaatenurki pole sama palju kui inimesi, vaid palju rohkem. Pakun siinkohal välja neli.  

1. Mina ja teised

„Mehed lumes” on Von Krahli teatri põlvkondade triloogia kolmas osa (eelmised olid „Kuningas Lear” ja „The End”), mis jutustab kolmekümnendatesse eluaastatesse sisenejate ängist. Kõik on paika loksunud ja elu stabiilne, valik tehtud, spontaansus kadunud. Nüüd peab tulema muutus – vaimne ärkamine.  „Mehed lumes” ei ütle täpselt, kust see vaimne ärkamine alguse saab. Kas siis, kui mehed lähevad külmale maale, või siis, kui neid tabab teadmata päritolu ilmutus. Võib järeldada, et ajaliselt ärkamist määratleda polegi nii kerge. Näiteks Aadam, see esimene inimene – millal toimus temas muutus? Kas siis, kui ta loodi ja ta igavikuga vastamisi seisis, või siis, kui ta hea ja kurja tundmise puult viigimarja nahka pistis? Aga kui ta poleks midagi otsinud, poleks  tulnud ka himu viigimarja järele. Jumal teab. Teised vist mitte, eriti Aadam, sest tal oli igavikuga liiga palju tegemist, et hetke jahtida. Siin ma muidugi ei mõtle kristlikult, vaid ekslen juba sujuvalt Kierkegaardi radadel, aga kes ütles, et jumalasõna ei või subjektiivselt tõlgendada. Muidugi nad ütlevad seda, aga olgu pealegi. Kui juba piiblilugude tõlgendamiseks läks, võiks Aadama kõrval vaadelda ka Kristust. Tema  kolmekümneaastase äng oli lühike – kolm aastat ja juba löödigi risti. Kuna lääne mõtlemine on kristlikust traditsioonist nii läbi imbunud, võiks seda kolmekümneaastaste ängi tõlgendada ka surmahirmuna. Mis jääb minust järele, kui ma siit maailmast lahkun? Kristus lunastas inimkonna patud ja mina istutasin puu?

Eks surmahirm peida endas palju tahke: lisaks abstraktsele õõvale teadmatuse ees surmajärgse olemise või mitteolemise kohta on  tähtsal kohal kindlasti ka hirm, et mind unustatakse. Kaon jäljetult, nagu polekski olemas olnud. Selles mõttes on kogu see enesepõhise vaimse ärkamise jutt kindlasti veidi pettus. Identiteedikriis ei puuduta kunagi ainult iseennast. Küsimus pole ainult „kes ma olen?”, vaid ka „kes ma teistele olen?”. Enamasti see vist ongi peamine, ilma tunnustuseta inimene olla ei saa. Siinkohal tuleb Aadama ja Kristuse kõrvale  tuua kolmaski (kas ma julgen öelda „ilukirjanduslik”) tegelane, Nietzsche äraspidiselt romantiline kangelane Zarathustra. Kui see mees sai kolmkümmend aastat vanaks, „… jättis ta oma kodumaa ja oma kodumaa järve ning läks mägedesse. Siin nautis ta oma vaimu ja üksindust ega väsinud sellest kümnel aastal”.³

Nojah, lõpuks ikkagi väsis ja läks oma tarkust inimestele jagama. Ei tahaks nüüd öelda, et ta just tunnustust otsima läks, aga nii  see vist on, et peale füüsilise alalhoiu on vajalik ka vaimne alalhoid. Kui aastaid peeglisse ei vaata, ei tea enam isegi, milline välja näed. Sama on vaimuga: kui see ei saa teistelt inimestelt end peegeldada, õgib vaim pikapeale iseennast ära. Mart Koldits ja Kristjan Sarv peegelduvad üksteiselt hästi. Nende kontakt on pidev ning pilgud ja kehakeel räägivad pika loo ängist, mälestustest, unistustest – kõigest, mis meestel  südamel. Sõnu pole vaja, sest sõnad on mõnikord võimetud. Seekord.     

2. Intiimsus

Von Krahli teatri proovisaal on pisike ja hubane, näitlejad on käeulatuses. Publikut on  vähe – oleksid nagu külas, mitte teatris. Oluline seegi, et etendus algab kell üheksa õhtul, mis on märksa intiimsem kellaaeg kui tavapärane seitse. Inimesed on une- ja intiimsusajale lähemal, seega emotsionaalselt vastuvõtlikumad. Kui siis pääseb valla esimene kaklus ja kaks suurt meest müravad laval, on publik juba rõõmus. Ja kui järgmisena näeb videost kargeid looduspilte ning kuuleb laulu „Põhjamaa, me sünnimaa”, on usaldus kahe kolmekümnendates  aastates mehe vastu kindlustatud. Laval pannakse seepeale püsti telk, mehed istuvad maha ja hakkavad pisikeste pabernukkudega mängima. Kaamera filmib ja otsepilt telgi seinal viib vaataja sügavuti kahe mehe mängumaailma. Pildil on polaaruurijad, kelgud, kelgukoerad, seen, mingi vaenulik loom ja muud sellelaadset. Tegu on justkui malekäikudega, rahulik e4-c6, aga ühel hetkel saabub malelauale tundmatu objekt. See võõras element  ongi intiimsuse rikkuja. Võib-olla ongi vaja tundmatut, et inimesed mugavast intiimsusest üles raputada. Olgu intiimsus kui mõnus tahes, see on ikkagi ka mugandumine. On mugav ja enam ei pinguta. Aga Kolditsal ja Sarvel on vaja pingutada, neil on vaja, et ka publik pingutaks. Vahepeal jagatakse saalis istujatele jänesemaskid, mis tuleb märguande peale pähe tõmmata. Eks ole see ka sümbol, ärgitab kõike teise pilguga vaatama – jänesepilguga.  Või tulnukapilguga, sest nagu sõbralt kuulsin, ühel etendusel olla publikule tulnukamaske jagatud. 

3. Mina ja Teine

Nagu öeldud, sõidab juba malemängu käigus ootamatult sisse Teine. Nüüd pole enam ainult mehed ja lumi, vaid ka üks võõras. Väga sümboolne, kui Koldits teeb teatrisaali ukse praokile ja viskab publiku nägemisulatusest välja jäävale territooriumile landi. Peagi näkkab ja õngetoru kaudu hakkab sõna otseses mõttes Teist pritsima, meeste peale ja veidi ka publikusse. Füüsiline kontakt võõraga on kõige lihtsamate  vahenditega selgeks mängitud. Kuid sealt saab veel edasi minna. Proovisaali ukse tagant hakkab kostma kahtlasi hääli. Mehed muutuvad valvsaks, haaravad kirve ja ketassae ning lähevad teispoolsusega võitlusse. Publik saalis kuuleb verd tarretavaid hääli, siis mitu pikka sekundit veel jubedamat vaikust ja viimaks naasevad kangelased teatrisaali, võidukas sära silmis. Näiliselt on Mina ja Teise konflikt lahendatud,  kuid võõra vaim poeb meeste sisse. Nad jätkavad oma harilikku tegevust, aga nende liigutustes on rahutus, silmad vilavad.

Järgmiselt ekspeditsioonilt tagasi jõudnud, istub Sarv telki maha ja kangestub. Enam see mees toolilt ei tõuse. Koldits püüab teda küll nii ühel kui ka teisel viisil ellu ärkama meelitada, mängides läbi kahe sõbra igapäevast rutiini, kuid Sarv ei tule tagasi, temagi on jõudnud teispoolsusse. Siin toimubki huvitav pööre: lahkumine elust  tähendab taassündi Teisena. Nüüd on Sarvest saanud objekt, millest tuleb vabaneda. Järgnev meeleheitlik ponnistus, kui üks suur mees teist tassib, lohistab ja venitab ning üritab teda kokku pakkida ja külmkappi panna, on liiga kurb-traagiline, et naerda, ja liiga naljakas, et nutta. Ka Kolditsale on see emotsioon liiga tugev ja vaene mees läheb hulluks. Teine poeb nüüd temagi sisse ja võtab viimase võitleja enda poolele üle. 

Siit moraal, et Teist ei saa hävitada ja juba igasugune vastandumine on ohtlik. Teine saab seda rohkem jõudu, mida rohkem Mina piirata. Enese identifitseerimine võib näiliselt korra majja lüüa, kuid tegelikult on n-ö universumist välja pigistatud Mina vaenlasele kerge saak. Kui vastandumisest hoiduda, ei saa Teine toitu, ta ei saa isegi Teine olla, sest ta on osa tervikust, ja nõnda ei teki pinda konfliktiks. Eneseotsing, milles elavad Sarv ja Koldits ning  suurem osa inimkonnast, on tihti koletise kasvatamine. Vajadus end identifitseerida teeb inimesest Teise ohvri ja tema elu on kui teekond Teise seedekulglas – katkinärimisest kuni väljaheitmiseni, kui vajalikud ained on võõra hüvanguks edukalt ladestatud. Muidugi on paratamatus sellist elu elada inimene olemise traagika, aga juba sellele mõtlemine on samm teel üleinimese poole, kui nüüd jälle kasutada Nietzsche mõistestikku.  Või kui pöörduda veel Kierkegaardi poole, siis võiks rääkida „enda asetamisest” – see on enda võõrast eemalhoidmisest loobumine, millele järgneb paratamatu hüpe tundmatusse, ühekssaamine võõraga, ükskõik kuidas seda nimetada. Seda ei saa juhtuda, kui inimese eesmärk on enese määramine, sest mis see Mina kujundamine või enese identifitseerimine muud on kui enda tundmatust äralõikamine. 

„Mehed lumes” näitabki inimliku enesemääramise mõttetust. Niipea kui luuakse teravdatud pilt iseendast, tuleb Teine ja neelab mehed alla. Klõnks ja puuks – korras. Kui keegi sellise tõlgenduse peale pahaseks sai, siis igaks juhuks kordan üle: see on kõigest vaatenurk ega pretendeeri objektiivsusele. Ka objektiivsuseihalus on minu meelest üks suur Mina ja Teise konfliktiloome tööriist. Illusioon objektiivsuse võimalikkusest teeb tundmatu  ees kaitsetuks.     

4. Fabula trivia

On kaks meest. Külmal maal. Nad teevad imelikke tegusid, ise on kogu aeg vait. Lõpuks  sureb üks ära ja teine läheb hulluks. Need neli on vaid interpretatsioonivõimalused, mida „Mehed lumes” pakub. Tegelikult on inspireerinud Kolditsat ja Sarve – lisaks kolmekümneaastaste pöördepunktiproblemaatikale – taani kirjaniku ja reisimehe Peter Freucheni looming, eriti tema raamat „Olavi lugu”. Aga kuna lavastuse sisu annab mõtlemiseks nii palju ruumi ja inspiratsiooni, jääb Freucheni maailm veidi kõrvale. Või sellele alla.  Ka lavastuse tutvustamisel on keskendutud põhiliselt kirjeldamisele, mida me selles lavastuses ei näe: „See ei ole liigutav lugu kahest mehest, kes lähevad soojast inimtsivilisatsioonist välja lume ja külma kätte – millal inimtsivilisatsioon enne sooja on andnud? See ei ole lugu üksindusest ja sõprusest, sõltumisest ja sõltumatusest ning mängu jõust ja ohtudest”.⁴ Nii avatakse publikule põnevad tõlgenduslabürindid, kust võib pärast ekslemist taas päikese  kätte jõuda, aga võib ka mitte. Igatahes lisandus taas eesti teatrilukku huvitav katsun-ennast-lavastus. XXI sajandi alguskümnendi eesti teater saab võib-olla kunagi tuntuks kui (heas mõttes) eneseabiteatri võidukäigu ajastu. Usun, seda on meile vaja. Tasub minna Von Krahli teatrisse ja vaadata, kuidas kaks meest ennast katsuvad. Ja siis katsuda ennast ja maailma ning elada võib-olla harmoonilisemalt edasi.     

1 Von Krahli teatris esietendub „Mehed lumes”. – ERR i uudised 16. IV 2010.

2 Tiiu Laks, Pealt kolmekümneste meeste ängistav elu ja mida sellega teha. – Eesti Päevaleht 21. IV 2010.

3 Friedrich Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra. –  Olion 1993, lk 5.

4 Von Krahli teatri kodulehekülg http://www.vonkrahl. ee/et/teater/lavastused/2010/mehed-lumes.