Kammerkontsert kontrabassi ja muusaga

Guido Kanguri ja Mingo Rajandi partnerlus kujuneb „Kontrabassi“ teljeks, sedakaudu ärkab ellu, saab tõeliseks peategelaseks muusika.

PILLE-RIIN PURJE

Eesti Draamateatri „Kontrabass“, autor Patrick Süskind, tõlkija Helgi Loik, lavastaja Rein Oja, kunstnik Jaanus Vahtra, helilooja ja muusikaline kujundaja Mingo Rajandi, helikujundaja Tauno Makke, valguskujundaja Andres Pajumäe. Mängivad Guido Kangur ja Mingo Rajandi. Esietendus 25. I Eesti Draamateatri väikeses saalis.

Kui mängukavva sugeneb taas näitemäng, mille varasem lavastus püsib elavalt teatrimälus, leiab vastukajaja end kahe rahvatarkuse ristteelt. Vanasõna ju väidab: kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. Luuletaja aga vastab elutargalt: kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Mine võta kinni, kumb variant on parem või üllam. Aga tõik jääb tõigaks, Aarne Üksküla mees kontrabassiga meelest ära ei lähe, ehkki Eino Baskini lavastus esietendus Vanalinnastuudios kolmkümmend aastat tagasi. Las ta siis olla kohal.

Loomulikult on Guido Kanguri rollisooritus teistsugune. See lähtub juba näitleja isikupärast ja natuurist, aga küllap enamgi veel lavastuse tonaalsusest. Kõige põhimõttelisem erinevus on, et kui Üksküla ainus partner oli tema kontrabass ning vähem-rohkem tinglikult ka publik, siis Kangur läbib oma lavaelu duetis partneriga, kontrabassimängija Mingo Rajandiga. Kõik laval muutub alates hetkest, kui mehe üksilduseruumi siseneb nõtkel kassisammul efektne ja iseteadev daam, kes naeratab sissepoole, vähemasti sama salapäraselt kui Mona Lisa. Kuigi Rajandi saabub hetkel, kui mees asutab end unelema sopranist, ei ole tema sopran nimega Sarah. Pigem on ta kontrabassi hing, on mehe muusa.

Nõnda muutub Kanguri ja Rajandi partnerlus lavastuse teljeks, sedakaudu ärkab ellu, saab tõeliseks peategelaseks muusika. Kaasakiskuvad ja tundlikud on eriilmelised kontrabassihelid Rajandi interpretatsioonis, tähistagu need tänavamüra või mehe varjatud meeleolusid, olgu konkreetsed heliteosed või spontaanselt vallanduvad improvisatsioonid. Ülimalt põnev on jälgida pilkude dialooge ja duelle mehe ja muusa vahel. Kui mees oma kontrabassi kirub ja klatšib ja laimab, võib muusa solvuda, siis peab mees temalt silmadega andeks paluma, mõnikord kiunataval häälel lunimagi, et hing pilli sisse tagasi tuleks. Kui mees kurdab oma üksildust, võib muusa talle kaasa tunda, lohutada. Ainult väiklust ei talu see suure hingega muusa, nii et kui mees järjekordselt hakkab kiruma hinnatõusu, nurisema kas pillikeelte või kalarestorani merikeele kõrge hinna kallal, näitab muusa selgesti oma haavuvat tülpimust.

Vaatasin „Kontrabassi“ 8. veebruari etendust, istusin teise rea keskel, vaatepunkt oli ideaalne, nägin osaliste iga silmavälgatust ja kulmukergitust. Mis puutub aga kuuldepunkti, siis peagi hakkas häirima läbiv valjuhäälsus, mezzo forte piiri ületamine Guido Kanguri häälekasutuses. Tõsi, tekstis on koht, kus mees otsesõnu vabandab, et ta karjub, see tulevat õllejoomisest. Aga kogu lavastuses jäi väheks pihtivat, kammerlikku piano’t, rääkimata pianssimo’st. Kordan: istusin teises reas ega tea, mismoodi kandus Kanguri hääl saali viimasesse ehk kaheteistkümnendasse ritta. Kummatigi mulle tundub, et väikese saali akustikat saab usaldada.

Guido Kangur läbib oma lavaelu duetis kontrabassimängija Mingo Rajandiga.

Gabriela Liivamägi

Jäin mõtlema, kas pole tekstiandmine meie lavadel üldse muutunud valjuhäälsemaks, justkui eeldades, et publik on kõva kuulmisega, kinohelist ja kõrvaklapimuusikast kurdistatud? Sinnasamma rubriiki kuulub põsemikrofonide kasutamine teatrilavadel, seda ka olukorras, kus näitleja koolitatud hääl kannaks ilma võimenduseta, olgu siis muusikalis või isegi sõnalavastuses.

Kangur on selge diktsiooni ja musikaalse sõnatajuga näitleja, kellele tasane pihtimuslikkus orgaaniliselt sobib. Sestap kaldun arvama, et häälekasutuse suure saali mõõtkava on tingitud pigem lavastaja Rein Oja valitud stiilivõtmest. See paneb igatsema, luuletaja sõnadega väljenduses, „räägi tasa minuga, siis mu kuulmine on ergem“ hetki. Võimalik, et madal ja valjenev hääl peaks andma märgi mehe loomusest, teatavast rohmakusest, eneseõigustusest, võib-olla ka enda kuuldavaks tegemise pretensioonist. Aga ega see Kanguri leebe ja humoorikalt mõistva olemusega kuigi veenvalt kokku ei kõla küll. On ju Kangur pigem Madis Kõivu vaimulaadis mõtestaja ja sõnastaja, tema laused ja fraasid ei päädi jäigalt veendunud punktiga, vaid jäävad küsivalt, juurdlevalt õhku viivlema.

Siit võrsub ka huvitav erinevus Üksküla ja Kanguri rollilahenduses. Minu mälu järgi mängis Üksküla riigiorkestri kontrabassisti tüdimust oma tänamatu ja märkamatuks jääva ameti suhtes teravamate sarkasmisugemetega, halastamatumalt, aga ikkagi valusate abitusesööstudega, halekoomilise eneseõigustuse ja vaibumatu enesekesksusega. Tema kodune elu oli üksildasem, tegutsemine kohati olmelisem, lavastuslikult pikitud värvikate detailidega nagu pükste pressimine või supikeetmine. Aga kõigi nende tegevuste ajal ta sukeldus üleni muusikasse, jäi argipäevas koomiliselt hajameelseks.

Kanguri helikindlate seintega elutuba (kunstnik Jaanus Vahtra) sarnaneb pigem stuudioga, ainsad muusikavälised rekvisiidid tema kodus on õllepudelid. Kuigi temagi nuriseb riigiorkestri leivateenistuse üle, ei kõla see Kanguri huulilt just ülearu veenvalt. Lisandub peen isiklik distants, ilmne paralleel riigiorkestri ja riigiteatri vahel, näitleja enda varjamatu lugupidamine oma töö suhtes, siiras hoolimine ansamblikultuurist. Ei saa salata, see mõjub äraütlemata sümpaatselt.

Mõistagi tekib muigav metatasand ka viivul, kui Kanguri tegelane laval eitab džässi. Liidame siia muusa kohaloleku, tänu Rajandi mõistatuslikule ja stiilsele lavaelule on kontrabass elusolend, mehe ja tema pilli ühteseotus ei ole abstraktne, vaid inimlikult hingestatud.

Nii ei suudagi ma saalis hästi uskuda, et selle kontrabassimängija kutsumust, tema elukutset miski kõigutaks või et ta tahaks riigiorkestrist lennata. Isegi seda ma eriti ei usu, et mees noorukest sopranit nii väga vajab – pigem vajab ta unistust armumisest, sedagi muusika sünniks. Kuni muusa naeratab, ei ole mehe kutsumus ohustatud.

Puhtlavastuslikult ilmestavad mehe teksti paar üllatavat knihvikest, sürpriis-etüüdi. Näiteks kehastumine loengut pidavaks ümarate prillidega professoriks. Või vaimukas elevandi etendamise etüüd Saint-Saënsi „Loomade karnevali“ illustratsiooniks. Mõnusa teatraalse siseringinalja lubavad lavastaja ja näitleja endale, kui mees kuulab muusikat, lavapõrandale külili-kõhuli viskudes, rahutuid pilke enda ümber saates: äratuntav viibe Mati Undile, kelle omanäitlejad Rein Oja ja Guido Kangur mõlemad on õnnelikult olnud.

Tervikuna ei ole Kanguri lavaelu veel samavõrd orgaaniliselt läbikomponeeritud kui ta muusikast läbiimbunud Paša Lebedev Anton Tšehhovi ja Uku Uusbergi „Ivanovis“. Aga kahtlemata toimib „Kontrabass“ Kanguri näitlejateel praegu musikaalse triloogiana, koos „Ivanovi“ ja Vanemuise laval mängitava Beethoveni rolliga (Moisés Kaufmanni „33 variatsiooni“, lavastaja Heiti Pakk). Seda kõike saab vaadelda koosmõjus Kanguri džässiklubi, kontserdikorralduste ja festivalidega. Tekib mõneti paradoksaalne olukord: näitleja isiksus haakub muusikas elamisega nii vahetult, loovalt ja hoolivalt, et Patrick Süskindi riigiorkestrandi irooniline portree lihtsalt ei allu näitleja hingele! Ja mis veelgi paradoksaalsem: Kanguri ja Rajandi duetile tagasi mõeldes kipub Süskindi tekst taganema vaat et teisejärguliseks. Ja see ei tundu üldsegi laiduväärne.

Ometi pean veel üks kord norima suure saali mõõtkava kallal, nimelt lavastuse finaalis. Seni on muusikarežii olnud põhjendatud – elav kontrabassimäng, koos mehe kaasa- ja läbielamisega on säravaim osa teatriõhtust ning sisuline kvintessents; aga ka korraks liituv klaver ja muud heliteosed sobituvad süsteemi.

Ainus, mis jääb mulle arusaamatuks või kuuluks nagu täiesti teise ooperisse, on finaali kontrabassisoolo teatraalses suitsupilves, millega liitub massiivsem helikaos. Too pahaendeliselt põrgulik lõpp näikse viitavat mehe elus saatuslikule ooperi esietendusele või tema karjääri lõpule riigiorkestris. Osutab finaal intriigi hävitusjõule kollektiivses kunstis? Muusa traagilisele surmamisele? Oma pilli kui kutsumuse sümboolsele purustamisele? Retoorilisi küsimusi võib sõnastada lõputult, aga see ei aita: finaali ambitsioonikalt wagnerlik fortissimo mõjub eelnenu taustal „vaimselt alavalgustatud“ pateetilise puändina. See ei kõla mu arust kokku inimliku, kammerliku universumi saladusega, mida Mingo Rajandi ja Guido Kangur on kogu eelneva teatriõhtu jooksul taktitundeliselt ja improvisatsioonirõõmsalt loonud, kaitsnud ja hoidnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht