Kangro tantsuajalugu Kannu kaudu

Põnev tervik moodustub Mart Kangro raamatus „Põhineb tõestisündinud lool. Päriselt-päriselt“ just dialoogidest, mis loodud lavastustele, ja ka sellest, mida keegi Kangro kohta ütleb.

KAJA KANN

Psühholoog Tõnu Ots on rääkinud, et keskeas pöörab inimene tulevikule selja ja hakkab liikuma selg ees, nägu mineviku poole. Seesugust pöördepunkti saigi novembrikuus Kanuti gildi saalis kogeda, kui teatritegija Mart Kangro tähistas oma 50. sünnipäeva lavastusega „Keskealine tantsuajalugu“. Tutvustav tekst ütleb, et tegemist on eriprojektiga, kus Kangro mõtestab Eesti nüüdistantsu ajalugu iseenda kaudu. Küsin: kelle kaudu siis veel? Tema ise ongi too ajalugu.

Edasi on küsimus, kas üle keskea kunstnikud soovivad olla osa olevikust, ka seda luua, mitte ainult minevikku korrutada ja kinnistada. Siiski, Kangro on eluaeg tegelenud korrutamisega, liigutuste ja koreograafiliste jadade erisugusesse konteksti paigutamisega, seega ei pea ta tegema midagi uut ja erilist, et vaataja märkaks varem teada olevat ja harjumuspärast uue nurga alt ning üllatuks iseenda mõtte üle.

Pean tunnistama, et lavastust ei oska ma kommenteerida, kuna olen vähemalt esimese veerandi Kangro ajaloost olnud talle liiga lähedal. Nimelt tehniku, autojuhi ja produtsendina tema esimese soololavastuse „Start. Based on a true story“ („Algus. Põhineb tõsielul“, 2001) juures, Thomas Lehmani lavastatud grupitööga „Ehitusplats, sissepääs hoida vaba“ (2000) tuuritasime aga mööda Eestimaa väikeste paikade kultuurimaju. Publikuks oli tavaliselt umbkaudu 14 inimest, kellest kolm lahkus keset etendust, pool kehitas õlgu, aga iga kord saime endale ka paar jäägitut fänni, kes olid rikkumata n-ö õige teatri standarditest. 1998–2006 oli aeg, mil Kangro komistas kogemata millelegi väga erilisele.

Järgmise olulise hetkena tuleb mainida aastat 2011, mil Helsingis esietendus Kangro esimene sõnateatrilavastus „Talk To Me“ („Räägi minuga“). See koosnes, kui kasutada tantsutermineid, soolodest, mida esitati üsna staatiliselt: istudes või seistes. Kangrolt oodati tantsuetendust, küsiti, kas nii jääbki. Tema vastas, et jah, jääbki nii (lk 84). Tuli sõnateater ja see jäi. Nüüd nimetame neid monoloogideks. Kangro teater on tänaseks päevaks levinud paljudesse erisugustesse koosseisudesse ja teatritesse ning sellest on saanud enamikule vaatlejatele arusaadav ja tavaline sõnateater.

Viimane pöördepunkt oli „kolme lolli“ (Eero Epner, Juhan Ulfsak ja Mart Kangro) kokkusaamine. Just nii nimetas neid (lk 242) Epneri tütar Elsa aastal 2018, kui valmis lavastus „Workshop“. Häbenemata tulid lavale kolm keskealist meest ja hakkasid vaatajatele elu õpetama. Maailmas oli käes aeg, kui valgeid keskealisi mehi väga Euroopa lavalaudadele ei oodatud. Kolm lolli hakkasid ehk seda mustrit murdma liiga vara, kuid tegid seda küllaltki edukalt.

Lavastusse „Keskealine tantsuajalugu“ on nopitud katkeid Kangro 32 lavastusest, sätitud järjekord ümber ning see kõik kestab tunnikese. Kestvuse kohta tuleb küsida tulevikult. Nii banaalselt ma seda öelda oskangi, sest mingit mõtet ei ole hakata siin seletama isiklikke päriselu mälestusi ja juhtumisi, mis etendust vaadates täitsid paratamatult minu aju ja ka südame. See tekst ei räägi minust. Kangro riidles kord ühes lavastusprotsessi konfliktses situatsioonis: „It’s not about you, Kaja“.

Suure, paksu ja raske raamatu on toimetanud Eero Epner, kujundanud Indrek Sirkel ja koostanud ilmselt Kangro ise, sest pool tekstidest on kas varem või hiljem tema enda kirjutatud. Peale selle on seal tema tädi Nene kogutud ajaleheväljalõikeid, rohkelt kolleegide arvamusavaldusi ja tähelepanekuid, pikemad analüüsid, see on minu, Valle-Sten Maiste ja Luule Epneri oma, ning palju pilte.

Nagu Kanuti gildi saali algusaegadel, nii ka praegu peab vabakutseline ise oma arhiivi koguma, täiendama ja koostama. Raamatus on tänuväärselt ära toodud ka kõik Kangro lavastused koos aastaarvudega. Kangro on trükkimiseks välja valinud kaheksa teiste autorite lavastust, kus ta on esitajana osalenud, ja 32 enda oma, millest vaid viis on soolod. See on üllatus, sest on ju kõlama jäänud, et mitte ainult Kangro, vaid kogu nüüdistants on olnud soolo poole kaldu. See pole siis järelikult tõsi.

Läbi raamatu küsib Kangro pidevalt: kas päriselt? Luule Epner seletab Kangro illusioonide loomise võttestikku nii, et esialgu tekitab ta siira ja spontaanse suhtlemisega autentsuse efekti, asub aga peagi lihtsaid ja inimlikke igapäevalugusid korrutama, lausa liialdama, see aga murendab reaalsuse ja fiktiivsuse vahepiiri. Luule Epner leiab, et Kangro puhul ei ole need vastandid ja nimetab tema fantaasiarikast luiskamist lausa luuletamiseks (lk 16). Valle-Sten Maiste harutab Kangro punutud võrku psühhoanalüüsi kaudu (lk 32). Lõppkokkuvõttes leiab raamatust sellise vastuse, et kui teatrietendus on päris asi, siis on seda ka üleüldse kõik, mis etenduse jooksul toimub. Tõe ja tõesuse järele Kangro ei küsi.

Kangro on varem väitnud, et tema lavastuste tekste ei ole mõtet näidendina ei trükkida ega ka lugeda. Siiski on ta raamatusse valitud mitmeidki näiteid lavastuste tekstidest. Lugedes näiteks Vera Nevanlinna monoloogi lavastusest „Talk To Me“, tekib selge kujutluspilt Verast, kes kõnnib tühjale lavale, seisatab ja ütleb: „Ma olen väga aus inimene, ma ei suuda valetada. Ma ei tea, kuidas valetada. Või, kui ma püüangi valetada, siis on see kohe läbi näha, et ma valetan. Ma ei suuda rääkida ühtegi lugu, mis ei ole päriselt juhtunud. Selle pärast, ma arvan, olen ka väga halb näitleja.“ Ainult koos kujutluspildiga laval toimuvast hakkavad Kangro tekstid tööle, muutuvad mitmekihiliseks ja tähenduslikuks.

Kui aga Kangro luuletamises ei kuma läbi luiskamist, siis kukuvad kokku ka tema tekstid. Kangro seletab oma tehtavat tööd nii: „Olukord. Olukord on hea sõna. Liitsõna, mis koosneb kahest sõnast: olu ja kord. Olu on kord. Olukord tähendab mulle püüdu luua olus korda ja seda ma oma lavastustega vist teengi. Kaardistades kaost. Kaos on ka olek, aga ilma korrata. Kõik korrad on kaoses olemas, aga neid pole võimalik näha, sest pole kaarti, mille abil seda kaost hallata. Kaos on olukord ilma püüdlusteta korda luua või siis leppimisega, et olukorra nimi on kaos. Kord on kaoses kindlasti olemas, aga see on minule veel hoomamatu. Selle korra otsimine kaoses, see lavastamine ongi“ (lk 94).

Lugedes neid ridu paberilt, ei suuda ma ette kujutada olukorda, kus neid öeldakse, ja inimest, kes neid ütleb. Sellepärast muutuvad need read lõbusaks sõnamänguks koos banaalse mõttega, mida on varem öeldud miljoneid kordi. Kohe, kui hakkan Kangro rütmistatud sõna luulena lugema, ei jää midagi pihkude vahele. Ega Kangro isegi nimeta end luuletajaks, ta on teatriuuendaja, kes ei jäta järele. Ta teeb ja teeb ja teeb ja teeb veel, kuni kõik hakkavad uskuma sellesse, mida ta teeb.

Mart Kangro raamat põhineb tõestisündinud lool ja on päriselt olemas, maksab veidi alla 30 euro ja on saadaval paremates raamatupoodides. Soovitatakse lugeda mõõdukas rütmis, pigem rahulikult, aga mitte päris aeglaselt. Põnev tervik hakkab moodustuma just dialoogidest, mis loodud lavastustele, ja ka sellest, mida keegi Kangro kohta ütleb. Kangro on raiunud end kivisse, aga veel suurema väärtusena saab palju teadmisi kõigi ütlejate kohta. Kangro raamat räägib vägagi palju teistest tegijatest, kes on saatnud peategelast tema teel.