Käojaaniuimas tädi mäluvõitlused

Läinud sajandi kuulsatest fantaasiakäsitlejatest on just Brian Friel kujutanud illusioonide rolli inimese elus kõige sümpaatsemalt.

VALLE-STEN MAISTE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti Draamateatri „Igatsuse rapsoodia“, autor Brian Friel, tõlkija Krista Kaer, lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Pedajas, kunstnik Pille Jänes, valguskujundaja Priidu Adlas. Mängivad Ülle Kaljuste, Ain Lutsepp, Märten Metsaviir, Ester Pajusoo, Laine Mägi, Amanda Hermiine Künnapas, Tõnu Oja, Viire Valdma, Martin Veinmann ja Mari Lill. Esietendus 4. IX Eesti Draamateatri väikeses saalis.

Priit Pedajase Kõivu ja Frieli lavastused on pannud vahel kurtma, et lavastaja ei toonita piisavalt autorite eripära, ei rõhu neile ainuomasele. Friel ja Kõiv on mõttetihedad kirjanikud, kelle loodu on täis tähenduskihte ja tõlgendamisahvatlusi. Kõrvalekalded on kerged tekkima. Näiteks Frieli „Tõlkijate“ (Pedajas lavastas selle näidendi 1984. aastal Endlas) interpretatsioonis nivelleeris (post)-kolonialismi teema iirlasest „piirialade kirjaniku“ vaimu-, keele- ja ühiskonnakäsitluse mitmetahulisuse.1 1980. aastate Eestis, okupatsiooni ja venestamise oludes, oli see paratamatu ja mõistetav.

Ehkki Pedajas on rohkem atmosfäärilooja kui range kontseptualist, on ta Frieli lavastades liikunud autoritruu lähenemise poole. Avaramaid tõlgendusvõimalusi soovivad sedapuhku näha arvustajad, avameelitsedes, et „Igatsuse rapsoodias“ huvitanuks neid sotsiaalprobleemidele pühendumine.2 Friel on aga keskendunud muust rohkem fantaasia ja kujutluste rollile inimese elus. Kui seda mitte silmas pidada ja soovida, et käsitletaks ka vananemist, joomist jm taustaks olevat, võib see viia lepitamatu dissonantsini. Kondiitriäri pole ju mõtet süüdistada torusiili defitsiidis, vaid ikka selles, et koogid pole head.

Andrei Hvostov spekuleerib ent tabavalt, et ehk on Friel laenanud lisaks Tšehhovile, kelle tegelaste äraspidist unistamislaadi on ta püüdnud oma loomingus elujaatavamaks korrigeerida, ka Ken Keseylt, muutes „Igatsuse rapsoodias“ „Lendas üle käopesa“ legendaarse mässaja McMurphy naiseks. Frieli tegelasi iseloomustab sotsiaalse ümbruse ja ajastu eelarvamuste trotsimine, mis võtab sageli performatiivse, teatraalselt mängulise vormi. Ning Frieli näidendite keskmes on silmatorkavalt tihti naised, palju enam kui meestekeskses maailmas ja draamakirjanduses keskeltläbi.

Luuserina puritaanide seas. „Igatsuse rapsoodia“ kangelanna Cass võitleb kontrolli all hoidmise, allutatuse ja rõhumisega. See kõik pole seondunud Põhja-Iiri religioossel ja kultuurilisel piirialal elanud Frielile vaid koloniaalpärandiga. Iiri „800aastase orjapõlve“ foonil tajus Friel katoliiklaste ja protestantide kauastest konfliktidest ning oma kogukonna kitsarinnalisusest lähtuvat ebainimlikkust, mida ta on oma 1960. aastate näidendites ka kujutanud. Ühiskond oli küll majanduslikult tõusuteel, avatud ja muutumas, kultuuriliselt ja elulaadi vallas oli aga kiriku ja konservatiivsete natsionalistide mõju endiselt suur.

Naise roll ses raamistikus oli eeskätt kodu ja traditsioonide hoidmine. Sellega kaasnesid seksuaalsust reguleerivad eelhoiakud. Lisaks valitses materialistlik aplus, edukultus, positsiooni ja karjääri nimel trügimine.3 Neile standarditele vastamist eeldati iseäranis (Ameerikasse) väljarännanuilt. Kolonialismist, vaesusest ja mahajäämusest laastatud rahvuslikku eneseteadvust kompenseeriti 1980. aastateni välismaiste edulugudega. Ajalehed kajastasid iirlaste läbilööki võõrsil innukalt ja ülevõimendatult.4

Sel taustal on New Yorgi luuseritebaari ettekandjana kahtlast (armu)elu elanud Cass Iirimaale naasnuna häbiväärne läbikukkuja ning oma laaberdava, liiderdama kalduva elulaadiga ka koduste edasipüüdlikku puritanismi ohustav kontrollimatu ja ohtlik, stigmatiseerimist esile kutsuv keha. Nagu Cass vennapojale sedastab: „Mida vähem sa oma vana tädi näed, seda parem, sest tal ei ole raha, ja me kahtlustame, et ta ei käi kirikus, ning me pole üldse liiga kindlad, et ta on ikka neitsilikult vallaline tädi.“

Cassi vend (Ain Lutsepp) ja vennanaine (Laine Mägi) on vaoshoitud puritaanid, Cassi (Ülle Kaljuste) on aga mängitud veetlevaks, pannes uskuma, et kõigele vaatamata saab elus hoida mõistlikku meeleolu, soojust ja inimesi enda ümber.

Heikki Leis

„Igatsuse rapsoodias“ vaadeldakse, kuis on niisugusel hõreda saatusega äratõugatud figuuril võimalik endaga vanaduspäevil vaimselt toime tulla. Kaaslaste ja kogukonna eelhoiakute surve, vaimne vägivald ja välistamine on aga hädad, mis võivad kerkida mis tahes kultuuri ja väärtuste valitsedes. Lastevanemate seltskonnas välistatakse lastejuttudega lastetud, ettevõtlike ringis vabalt võtjad. Puritaan tunneb end napsu ja naljameeste keskel samuti tõrjutuna nagu aus hipi asiseid mehikesi täis Milano neljatärnihotellis. Frieli vabastamisviis lähtub selle paratamatuse tajumisest.

Ehkki ta oli nagu Ken Keseygi range päritolukeskkonna vastu mässaja ja friike puudutavate eelarvamuste murdja, polnud ta esmajoones väliste piiride lõhkuja. Ta ei raiu kirvega akent ideaalsesse maailma, vaid aitab puudulikuga toime tulla. Friel on tunnetuse ja taju muutja, ent tema psühhedeelikumideks pole LSD ja meskaliin. Rääkides luuseritest, ei romantiseeri ta vaimuhaiglaid ja underground’i. Nagu Lynch usub ta, et hädade põhjus on inimese peas, kogemustes, mis on õigesti, s.t nauditavalt või talutavalt häälestamata. Tšehhovile ja Keseyle omase äraigatsuse või väljarabelemise asemel tekivad Frieli leevendavad sünesteesiad oma mullis ja fantaasiailmas rahul olles.

Frieli iseloomustab skolastilisest realismist psühhoanalüüsini ulatuv nägemus, et kujutluslikul, abstraktsel ja illusoorsel on oma toime. Ta on lacanlike maksiimide „fantaasia on reaalsuse tugi“ ning „mis tahes arusaamal on religioosne iseloom“ toetaja. Kõik subsideerivad oma minapilti ettekujutuslike substituutidega. Kesey asemel on Frieli hingesugulasteks pigem Sartre, Lynch ja Kundera, kelle tegelased tunnevad end hästi kujuteldava teise pilgu all mingis illusoorses rollis tegutsemas. Sartre nautles, kujutledes end rüütellikes situatsioonides daame päästmas. Lynchi tohlemid meelisklevad, et on mõne staari sõbrad või kompromissitud rusikakangelased.

Ka Frieli karakterid vajavad illusioone ja fetišeid, toestavad minapilti tehes teatrit iseendale ja teistele. Casimir näidendis „Aristokraadid“ pühendub manduvate tegelike suhete asemel eemalolevale või väljamõeldud kaaslasele, umbes nagu keskajal kompenseerisid maist ebatäiuslikkust illusioonid ja kurtuaasne armastus, kujutlustes figureerivad armukesed. „Molly Sweeney“ pime kangelanna on nägijaks saades segaduses nagu Chaplini „Suurlinna tulede“ lilleneiu ning kaotab kujutluste asemel reaalsust nähes sootuks pinna jalge alt. Illusioonimullita reaalsus on nii trööstitu.

„Igatsuse rapsoodia“ Cassi ema (Ester Pajusoo) elab aristokraatlike sidemete ja maneeride säilimise ja nende keskel säramise ulmas, olles kõige muu suhtes valikulise kuulmisega või kurt. Väikekodanlik-tõusiklike väärtuste pankrotti aduv Cassi vennapoeg (Märten Metsaviir) uneleb liiderlike vabaduste ja perverssuste radadel. Frieli puised realismijanused tegelasedki ripuvad illusioonide küljes. Cassi venna eneseuhkust hoiab ülal teadmine tublist Ameerika õest. Vennanaine unistab ühtehoidvast perest ja teeskleb, et see on olemas, ehkki McGuire’de kalk pragmatism on inimliku läheduse ja pereliikmete elu lõhkunud.

Üldiselt on „Igatsuse rapsoodia“ fantasmagooriad aga omakasupüüdmatud, rõõmsad ja ilusad. Näeme friikide väikesi vusserdusi, ekstravagantset, ent teistelegi kaasamängimiseks avatud fetišismi. „Igatsuse rapsoodia“ unistustele annab helistiku ja tooni Tristani ja Isolde müüt kujutlusliku armastuse vitaalsest, elu kandvast jõust. Iseenesest mitte läbinisti veatud ja hullemadki suhted ja eluseigad mõeldakse tagantjärele lähedust, hoolivust, soojust ja armastust täis – kõik veidi luulelisemaks, suurelisemaks ja ilusamaks, et oleks hea olla.

Isegi meie asises maailmas pole selline kujutluse paistest ammutamine ju midagi erilist, võib-olla vaid poeetilisuse lati oleme pisut allapoole lasknud. Žižeki ütluse kohaselt põhineb suletusest jm tingitud kujutluslikkusel kogu moodsa eraelu psühholoogia. PÖFFil näeme lademetes filme, kuis orgasmid on erilisemad, kui taju või kujutelm kellegi kuulde- või vaateulatuses olemisest läbi pea voolab. Sellised enesehinnangut kergitada aitavad müüdid nagu „oleme tubli suusarahvas ja usume Veerpalu“ ergastavad isegi akadeemikutest teadusnõukoja liikmeid, mis tundub keldi legendidest innustust saavate luulude kõrval tõesti pisut ebaterve värk.

Arusaam, et rahvused, kogukonnad, perekonnad ja üksikisikud toetuvad suures osas imaginaarsele, nende elu on n-ö kujutletud, on meie ajal lausa moes. Postmodernismi vaimus kasvanud humanitaarid ei mõista selle teadmisega aga sageli peale hakata muud kui teha kujutluslikul pinnal selle ebapädevust kuulutades lageraiet. Friel õpetab vastupidi, et hoidkem illusioone, sest muud meil siin elus sageli võib olla võtta polegi.

Frieli tegelased on pealetükkimatud ja süütud, neis pole Lynchi protagonistidele omast ambitsioonikat edevust ja nahaalsust, Sartre’i transtsendentsete tegelaste upsakust ja Kundera fantasmides nautlejate eneseimetlust. Läinud sajandi kuulsatest fantaasiakäsitlejaist on just Brian Friel mõistnud ja kujutanud illusioonide rolli inimese elus kõige sündantsoojendavamalt ja sümpaatsemalt.

Mäluvõitlused ja ajaloo ümberkirjutamine. Kui illusioonid ähvardavad puruneda, tuleb pidada soodsate kujutluste külge klammerdudes identiteedi- ja mäluvõitlusi. Ajalookujutelmade valikulisuse ja mälukultuuri teemale on viimase pooleteise sajandi jooksul pühendatud ju hulk populaarseid köiteid. Teadvustatakse XIX sajandi progressivastustajate Emersoni ja Nietzsche arusaamu mälu selektiivsusest, sellest, et mälu pole pretsiisne salvesti, vaid plastiline kohandumisorgan. Toimetulemine ja vitaalsus on tihti rajatud unustamisele.

Mäluvõitlusi saab viljeleda teadagi mitmesugusel moel ja erisuguste motiividega. On olemas Putini ja Aaviksoo laadne kivinäoline ajaloo ümberkirjutamine, oma vastikust, vägivaldsust ja teistele tehtud kurja maha salgav „psühholoogiline kaitse ja emotsionaalne enesemääratlemine“. Seda esindab „Igatsuse rapsoodias“ Cassi vend. Kui õde ei täida talle pandud ootusi eduka Ameerika väljarändajana, tuleb temaga juhtunu lugeda õnnetuseks ja haigus eemaldada hoolekandemajja.

Mälupoliitika omandab pahatihti ka postmodernse väänamise kuju. Mao ja Stalini ülistajaist dekonstrueerijate jm teoreetikute eeskujul on sellest saanud moraalitute võimuahnurite arsenali pärisosa. Uudsusejanus ajaloolasedki ponnistavad teinekord avantüristlike kunstnike kombel, lõhkudes süüdimatult toimivaid identiteete ja hoolitsedes, et kuuldavale toodud saaks viimane kui üks hääl ning mõistmise leiaksid ka kolonialist, okupant jt. Kõlavad ettepanekud, et äkki peaks maareformi pärast Merkeli ees vabandama ning uurima, mida tundis sovett eestlase korterisse kolides? Ime siis, et mälukultuur mõjub kohati eemaletõukava sofistikana.

Kui Frieli tegelased võtavad oma elu vähetõotavad lõngad ja koovad neist endale midagi talutavat, sarnaneb seegi mõneti politikaanide „emotsionaalse kaitse ja enesemääratlemisega“. Näiteks sellega, kuidas Rein Lang mäletab oma poliitikast väljalangemist kui võitlevate kultuurigrupeeringute omavahelise konflikti ohvriks sattumist. Või kuidas Trump fantaseeris omale meelepäraseks mitte ainult teda ebapiisavalt armastanud rahva, vaid ka looduse kapriisid, mäletades oma vihmaseid hõredaid toetuskoosolekuidki kui hordide kogunemist päikesesäras.

Tegelased, keda Friel empaatiaga kohtleb, ei viljele aga kujutlus- ja mälu­poliitikat võimu või enese huvitavaks tegemise, vaid väga isikliku, eksistentsiaalse hakkamasaamise nimel. Nad ei kujutle nagu postmodernsed vaimuteadlased selleks, et piirid muudkui variseksid ja jube palju aina huvitavamaid visioone saaks õitseda. Nad ei mäleta selle nimel, et kellegagi maid jagada. Frieli näidendite pirandellolikkus ja tagasivaatelisus, reaalsuse ja ajalooga vusserdamine, selle enese kontrolli alla saamise püüd või häda­pärane ümberkirjutamine pole neile enese tõestamise või kellegagi võitlemise, vaid endale veidigi talutava illusioonimulli loomise ja tuju ülalhoidmise küsimus.

Cass ja ta hoolekandeasutuse kaaslased Trilbe ja Ingram võtavad pähe, et „meie ulmad ongi meie tõde“ ning etendavad enda ja teiste tarvis idealiseeritud ja müütilist nägemust oma minevikust, suhetest ja elust. Erinevus politikaanidest on selles, et elatud elu ilusana näha soovides luuakse üks väike, vähenõudlik, veidi poeetiliselt liialdades üles vuntsitud mälestuste paradiis enda tarvis maailma juurde, mitte ei sõideta robustsete valedega paljude teiste ilma sisse. Cassil pole rohkem ambitsioone, kui vaid see, et ta ei luba kellelgi panna teda uskuma, et ta mäletab, mõistab või esitab omaenda elu valesti.

Kiirustav kriitika. „Igatsuse rapsoodia“ on ülekohtuselt sakutada saanud. Lavastuste puhul, mis pole silmanähtavalt meelelahutuslikud, peaks enne hävitava hinnanguga väljatulemist võtma siiski aega: tutvuma kirjaniku ideestiku ja kohaga kultuuriloos, lugema läbi näidendi, külastama küpset või kahte etendust, süvenema rohkem kui vaatamiseks vajalik õhtu ja kiirarvustusele kuluv hommik. Kiirustava atmosfääri on muidugi kujundanud kõik asjaosalised koos. Teatrid eelistavad, et kriitikud oleksid kohal esietendustel ja arvustused ilmuksid ruttu. Ajakirjandusele pole mitu kuud vana lavastus enam päevakajaline. Žüriikohustused ning paisuvast teatripildist ülevaate omamise soov suruvad ka kriitikuile peale vajaduse külastada sadu etendusi aastas ja arutu rutu.

„Igatsuse rapsoodia“ näib olevat mängukordadega küpsenud. Ka Frieli hästi tundev ning näitlejatöö tajumises ülitundlik ja -kogenud Pille-Riin Purje on kirjutanud esietenduse järel: „Ülle Kaljuste jõuline, jultunud, ulakas grotesksus muutub liigagi valdavaks, kuni hakkab väsitama“ ja „Cassi pere viisakas hillitsetus nagu hägustaks ansamblitunnetust“.5 Mõni kuu hiljem nägi Eesti Draamateatri väikesel laval aga grotesksete tegelastega suurepärast muhedat ansambliteatrit, mille publik soojalt vastu võttis.

Frieli näidenditele on ju omane vastandada neid, kes tajuvad fantaasia­mängu ja oskavad seda nautida, ning neid, kes keelduvad illusioonide tähtsust tunnistamast. „Igatsuse rapsoodia“ Cassi pereliikmed kuuluvad viimaste sekka ning nii on teatav hillitsetus nende puhul paratamatu ja nõutav. Cassi vend ja vennanaine ongi vaoshoitud puritaanid, kelle najal pole põhjust ka erilist pulli teha, nagu „Tõlkijate“ ja „Aristokraatide“ kogukonda sattunud kohtlaste võõrastega.

Ain Lutsepa kehastatud Cassi vend on vankumatult „asise sära“ janus pehkiv tragikoomiline tegelane. Pideva plahvatamise ja seesmise rebenemisohu piiril ometi vaoshoituks jäädes pidi ta aina kogema, kuis inimesed kesk teda ümbritsevat kaledust kannatavad, luulutavad ja põgenevad. Lutsepp mängib delikaatselt ja mõjuvalt. Cassi vennanaine, üle linna kuulsa meesšovinisti tütar, on ambitsioonitu ja rõõmutu sissepoole kannatav hiireke. „Ta on kallilt, kuid mitte paeluvalt rõivastatud,“ ütleb Alice’i kohta autori remark. Laine Mägi kehastab seda karakterit nüansitäpselt.

Ülejäänud tegelaste rollijoonises leidub rohkem lõbusaid toone. Mari Lille kehastatud hoolekandeasutuse uustulnuka trotslik „illusoorsetest lollustest“ keeldumine toimis omaette sketšina. Tõnu Ojagi mängitud parandusmajakaaslase enesekindlusetus mõjus etteastena iseeneses, peegeldas hästi auklikkust, mis võib ilmneda, kui inimene ei tugine kandvalt millelegi, isegi mitte illusioonidele. Amanda Hermiine Künnapase teenijanna arenes loo vältel ninaka vingupunnina esildunud plikast kujutluslikust armastusest jm rõõmu tunda oskavaks tegelaseks.

Illusioonides elamise näitlikustamisel ja propageerimisel oli kandev osa Trilbe (Viire Valdma) ja Ingrami (Martin Veinmann) esteeditseval umbluuteatril. Tuleb nõustuda Pille-Riin Purjega, et „Trilbe ja Ingram hoolitsesid märkimisväärseimalt terviku musikaalsuse eest, tunnetasid ja hoidsid koomika ja luulelisuse, tõe ja ulmade piiri“. Nende kujutluslikele rollimängudele rajatud käojaaniajamise meistriklass oli luululisusele ja kohatisele kohtlusele vaatamata Tristani ja Isolde legendi vaimust kantult poeetiline ja omamoodi peen. See mäng tõmbas Cassi ja Künnapase mängitud teenijanna kaasa.

Väikeste imeliste kõrvalosade galerii keskel säras kelmikalt, ent mitte partneritest üle sõites Ülle Kaljuste, muutes vanadekodu paradiisiks, nagu üks tubli Pipi ülielustab vaese vanemateta lapse staatuse. Selja taga hõre elu võõrsil, kus „suurt armastust küll polnud, aga suheldi ikka“, saab Cass kodus päris ära tõugatud. Kaljuste mängib selle bravuurikalt lõugu laksutava figuuri („olen voodimärgaja vaid, kui vägistamist ootan“) veetlevaks, pannes uskuma, et kõigele vaatamata on võimalik elus hoida mõistlikku meeleolu, soojust ja inimesi enda ümber. Frieli illusioonidele rajatud humanism on olelusvõitlusest ja enesetõestamisvaevast umbses maailmas tore ja hädavajalik ilmanägemisviis.

1 Priit Pedajas, Tõlkijate lavastusest. Rmt: Teatrielu 1984, lk 69-70.

2 Gerda Kordemets, Iiri unistus. Intervjuu Priit Pedajasega Eesti Draamateatri kodulehel; Andrei Hvostov, Komberdas üle käopesa. – Eesti Ekspress 8. IX 2021; Heili Sibrits, Igatsus, mis purunes kildudeks. – Postimees 14. X 2021.

3 Anna McMullan, Performativity, unruly bodies and gender in Brian Friel’s drama. Rmt: The Cambridge Companion to Brian Friel, Toim Anthony Roche. Cambridge University Press, 2006, lk 143.

4 Vt https://www.eurozine.com/not-only-in-ireland/

5 Pille-Riin Purje, Meie ulmad ongi meie tõde. – Eesti Päevaleht 7. IX 2021.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht