Kaose positiivsus ja metamorfoosi resonants

Tantsuteatri Fine 5 lavastus „Eutopia“ kulgeb dünaamilises muutuses, kusjuures kordused on pidepunktid, mis lõimivad soolod, duetid ja ansamblitöö nauditavaks tervikuks.

AARE RANDER

Tantsuteatri Fine 5 (koostöös Vene teatriga) „Eutopia“, lavastajad Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik, helilooja Aleksandr Žedeljov, valguskunstnik Airi Eras, kostüümikunstnik Kalle Aasamäe. Tantsivad Richard Beljohin, Simo Kruusement, Tiina Ollesk, Helen Reitsnik ja Michelarcangela Radatti (Itaalia). Esietendus 16. IX Vene teatri ringlaval.

Eutoopia on pärit kreeka keelest: εὖ tähendab head, õnnelikku, meeldivat ning τόπος viitab kohale – seega ’hea koht’. Aastal 1516 sidus Thomas More selle teise sõnaga outopia, mis tähendab ’kohta pole’. Kreekakeelne οὐ on ’mitte’ ja utoopia seega mittekoht, tähendades olematut ühiskonda, mida nähakse enda omast paremana.

Utoopia kui eutoopia sünonüüm. Esiti tähistas utoopia olematut paika ja ühiskonda, mida kirjeldati vägagi detailselt ning mille liikmed olid vaata et täiuslikud. Kui More’i terminit kasutatakse idealistliku väljamõeldud poliitilise süsteemi kirjeldamiseks, siis eutoopia viitab lihtsalt heale, õnnestavale kohale.

Negatiivset utoopiat tähistab sõna düstoopia, mille esimene silp, kreekakeelne δυσ, on tõlgitav kui mitte- või eba-. Düstoopia märgib seega paika, mis pole hea, ning viitab ühiskonnale, kus valitseb viletsus. Eutoopia on utoopia homofoon, väljendades täiusliku inimeksistentsi ideed.

Nüüdseks mõeldakse utoopia all väljamõeldud ühiskonda, mis peaks olema palju parem kui olemasolev – utoopiast on saanud eutoopia sünonüüm. See on nii ’teostamatu unistus’ kui ka ’kujutletav ideaalolek’, midagi, millest ei ole ühest arusaama, vaid kõik taandub igaühe tunnetusele ja kogemusele. Kus ja millal on kellelgi hea? Kas selline koht on üldse olemas, kui me kõik oleme ja kõik meie ümber on pidevas muutumises? Lavastus „Eutopia“ kulgebki dünaamilises muutuses, kusjuures kordused on pidepunktid, mis lõimivad soolod, duetid ja ansamblitöö nauditavaks tervikuks.

Kaose lavastamine. Tantsuteatri Fine 5 uuslavastuses vaadeldakse isikliku ruumi muutlikkust eklektilises nüüdisajas, mineviku ja tuleviku piirimail, ning see kandub oivaliselt vaatajani, tõstes esile olevikutaju ainuisikulised refleksioonid. Lavastus kõnetab kogemusmaailma, nopib hetkest välja emotsionaalselt tugevamad tundmused. Praegu ühiskonna aegruumis valitseva kaose tõttu kajastus mulle lavastuses nüüdisaja kaootilisus ja eklektilisus.

„Eutopia“ koreograafilise ja visuaalse ruumi mitmeplaanilisus ja sügavus laotusid tõhusalt laiali ainuisikulisel tundeväljal, andes võimaluse ennast argisusest välja lülitada, kaotada ennast köitvasse kunstiruumi. Lavastus avanes positiivse kaosena. Vanakreeka mütoloogias on kaos (χάος) universumi (kosmose) loomisele eelnenud mütoloogiline, ürgne tühjus. Kaost on peetud ka esimeseks jumalaks – Kaos lõi maailma. Igas kohas ja ruumis on midagi kaosest. Kaose lavastamine on intrigeerivalt põnev. Lavastus struktureerib, struktuur aga pärsib kaost. Loominguline kaos valitseb vist iga kunstiteose sünnihällis, ent on ideede kunstilise vormistatuse lähtepunkt.

Fine 5-il on kaose lavaletoomine igati õnnestunud ja seda tänu väga läbimõeldud kunstilistele valikutele. Etendustel ei taasesitata kaost ja seda ei taotletagi, ent ometi sünnib vaatajas kunstiline kujund kaosest. See on adutav eri meelte sümbioosis: kaose tajumine ei tekitanud ängi, vaid mõnusaid mõtteid kaose kui nähtuse, olukorra või oleku tekkemehhanismi, eksistentsi kohta. Kõlama jäi tõdemus, et kaos on hallatav ja kontrollile allutatav ning sellisena igati tervendavalt mänguline.

Vaimne ja füüsiline kogemus. Kunst algab mängust. Lavastus lummab ruumilise mänguga ja mängulise ruumiga. See on koht nendele meenutustele ja tunnetele, mis seovad meid tulevikuga. Mõistame olevikku või kaost paremini, kui suudame neist justkui välja astuda. Kõrvaltvaataja pilgust on abi tänapäeva elurütmi ja poliitilis-majandusliku elu kaootilisuses sageli märkamata jäävate eksistentsiaalsuste väljajoonistamisel. Lavastus avab silmad ja on intellektuaalselt värskendav.

„Eutopia“ loob ruumi, kus keha ja vaim ühinevad: lisaks sündivatele vaimuideedele oli kogemus füüsiliselt tajutav ja mõistetav. Füüsiline taju oli sedavõrd tugev, et lavastus reflekteerus võimsate füüsiliste tundmustena, mida ei saa sõnadesse panna. Tegemist on füüsilise teatriga, mille esmavahenditeks on kehalisuse atribuudid ning nendega mängides, luues ja neid struktureerides sünnib vaimne kirgastumine. Tugevamatel tundmustel on alati füüsiline dimensioon, orgastiliselt kaasatakse justkui kõik meeled. „Eutopia“ osutus nii vaimseks kui ka füüsiliseks kogemuseks – meeldejäävaks teatrielamuseks.

Pärast etendust jäin mõtisklema nüüdistantsu üle üldisemalt – mis see on? Nüüdistants võib keskenduda liikumisele või olla mõtteliigutus, kuid püsimaks ajaga kaasas, peab see olema pidevas dialoogis muutuva maailmaga, kõnetama olevikku. Nüüdistants ei ole üheselt mõistetav ega tajutav, selle mitmepalgelisus on omalaadne lummuslik kaos. Suurepärane tantsulavastus haarab mentaalfüüsilise kinesteetikaga, mis tekitab resonantsi.

Ei pruugi alati kõigest aru saada. „Eutopia“ seob tundmused ja mõttekillud mõnusaks tervikuks, jättes nendele hingamisruumi, võimaluse uuesti ja uuesti ümber paigutuda ning seda ilma konkreetse loo piirava raamita. Lavastus puudutas ja kõnetas mind sügavalt, sest sellest hoovab ajatunnetust, aktuaalseid ideid ja valupunkte, mis on läbi tunnetatud ihu ja hingega. Kusjuures ihu ei ole seal üksnes nahk kui pealispinnaline koorik või nagu pinnavirvendus, vaid tunnetusse on kaasatud kogu keha ja enamgi veel.

Ideed ja mõtted said vormitud kineetiliseks poeesiaks, mis on kõike muud kui selgesõnaline proosa – kehakeelne luule imbub vaatajasse sensoorse kineesiana. Tantsijate esitus mõjus anduva lummavusega, liikumised olid mõtestatud ja läbitunnetatud. Nauditav ansamblitunnetus lõi empaatilise ühisruumi publikuga. Sellisena avaldas see mulle muljet kui viimase aja üks meeldesööbivamaid nüüdistantsulavastusi.

Tiina Olleski ja Renee Nõmmiku varasemategi lavastuste puhul ei ole pruukinud alati kõike aduda ega kõigest aru saada. Ka kõik kunstilised taotlused ei avane iga kord, kuid enda küündimatust vaataja ei taju, sest kunstnike resoluutsuse tõttu hakkavad need lood elama, elama vaatajas eneses. Pühendumine annab lavastustele mõjuvõimsa hingestatuse ja tagab kunstikvaliteedi.

„Eutopiagi“ tõstab publikus esile ainuisikulised kogemused ning nende abil lavastus elab ja õitseb. Nii ei ole enam tähtis sõnumi ühene mõistmine, vaid selle kogemine terves selle mitmetõlgenduslikkuses ja -tähenduslikkuses ning sellisena süüvib lavastus mu mällu – kaos paneb vaataja struktureerima oma kogemusmaailma. See loob silla mineviku ja tuleviku vahele ning külvab minusse tahte lavastust uuesti näha ja kogeda, sest palju jäi justkui hoomamata – iga kord on ainulaadne nii tegijatele kui ka publikule.

Meeskonnatöö. Miskipärast leidsin endast tundmuse, et see lavateos on lavastajatele Olleskile ja Nõmmikule äärmiselt isiklik: kantud soovist jagada seda ruumi, milles ja kellega neil on hea olla. Kindlasti on neile selline kodune koht Fine 5, loominguline kooslus, mis kannab vilja, annab jõudu ja inspiratsiooni. Meeskonnatöö tugevuses on justkui ülekohtune kedagi või midagi esile tõsta, sest kõigi tegijate panus on tähelepanu väärt. Aleksandr Žedeljovi komponeeritud muusika ja Airi Erase valguskujundus lõid Vene teatri ringlavale oivalise audiovisuaalse tegevuspaiga. Eras ja valgustehnik Ants Kurist on suutnud piiratud tehniliste vahenditega luua mitmedimensioonilise mänguruumi, kus on leidlikult ära kasutatud arhitektuuriplaan ning mis hakkab elama kui tantsijate partner ja toetav dekoratsioon.

Rõõm oli märgata Fine 5-i meestantsijate tugevat arengut: Simo Kruusement ja Richard Beljohin võlusid hästi läbi tunnetatud esitlusega, kus iga liigutus näis olevat nii füüsiliselt kui ka vaimselt õige ja põhjendatud. Omanäolistest tantsijatest moodustus kooslus, mille sünkroonliikumised olid orgaanilised ja mõjusad. Need aitasid võimendada koreograafilisi ideid ja kanda mõnusat flow’d.

Tantsukeeles oli uudsust, aga ka äratundmisparalleele tantsuteatri varasemate lavastustega, nagu näiteks Tommi Kitti „A bit before tomorrow“ (2002) või Renee Nõmmiku „FN“ (2020). Võrdlusmomendid tekkisid eelkõige kehatunnetusliku sarnasuse tõttu. Ja nimelt kehatunnetuslik professionaalsus on see, millega tantsuteatri mitmed lavastused on mällu sööbinud ning loonud püsiva huvi Fine 5-i kunstiloome vastu.

Sümpaatselt teostatud eneseiroonia. Tantsuteater Fine 5 saab tänavu kolmekümneaastaseks ning selles valguses mõjub „Eutopia“ kui tehtu ja tuleva suurepärane tõdemuskaemus. Tantsuteater, mis olemas juba kolm aastakümmet, on endiselt kodutu, ent suudab optimistlikult tegutseda põhimõtte „otsi kohta, kus sa saad“ järgi. Seeläbi adusin selles lavastuses väikest annust sümpaatselt teostatud eneseirooniat.

Lavastuse loomingulise meeskonna töö on sedavõrd terviklik, et tulemus ületab igasuguse küsimuse minu kui vaataja maitse- ja meeldivuseelistustest. „Eutopia“ on koht, mis embab soojalt, loob ruumi kunstilisteks mõttekäikudeks iseeneses ja teekaaslastega ning annab teraapiliselt elujõudu unistustele.