Kas festivaliteater on kasvanud hõlmamatuks?

Laur Kaunissaare

 

RAKVERE TEATER

 

Rahvusvahelised teatrifestivalid on nagu mingit laadi jätk kunagistele koloniaallaatadele, kus näidati eksootilisi ja veidraid põlisrahvaid ja neegripoiste tantsu.

 

 

Hiljuti oli mul võimalus Berliinis toimunud hiina kultuuri festivali raames näha qinqiang-laadis hiina klassikalist teatrit. Minu eelteadmised hiina teatrist on muidugi ülimalt puudulikud – nagu ilmselt enamiku festivalikülastajate, ka nende, kes ise teatriga tegelevad omad. Nii oligi ülim, mis ma teha võisin, keskenduda sellele, mida vahetult nägin ja kuulsin.

Paratamatult pidin ma püüdma paralleelselt jälgida tõlget ja laval toimuvat. Kuid saada võrdväärselt osa mõlemast ei ole parimagi tahtmise puhul võimalik. Tiitreid jälgides ei saa ju vaadata lavale ja vastupidi. Pärast ekraanile ilmunud tõlkelõigu lugemist lavale vaadates ei või ka kindel olla, kas loetud lause käib selle kohta, mis äsja toimus, hetkel toimub või alles toimuma hakkab. Nii kogeb etendust paratamatult kobamisi. Ei või ju öelda, et nägin seda etendust. Nägin sellest pilgupööramistega pooleks heal juhul ehk poolt, kui sedagi.

Arvan, et kadu on märkimisväärne ka lähemate kultuuride puhul, mis on pärit siitsamast Euroopast. Ka nende puhul jääb tausta ja keele mittetundmise puhul lavastuse sisu küllalt arusaamatuks ja suurim mõju on esmastel muljetel.

Peaaegu pooled eurooplased oskavad ainult oma emakeelt, võõrkeeltest muidugi eeskätt inglise keelt, sekka iga seitsmes saksa või prantsuse keelt. On paratamatu, et festivalide käigus tuleb etendusi tõlkida. Enamasti on tõlge ülatiitrites, vahel ka kõrvaklappides, tavaliselt aga ei ole seda üldse. Tohutul hulgal on vaatajaid, kelle pilk etenduste ajal aina tõlke ja lava vahel pendeldab.  Nii kogeb selline festivalikülastaja või muidu välismaale teatrit vaatama sattunu etendust nagu läbi udu. See seab üsna ranged piirid. Mida on niiviisi võimalik kogeda? Millist teatrit saab sel viisil vähimate võimalike kadudega vaadata?

Heiner Müller räägib oma autobiograafilises intervjuuraamatus, et luges juba poisikesena Shakespeare’i inglise keeles. Vastusena küsimusele, et kas ta juba nii noorelt oskas inglise keelt nõnda hästi, ütles ta, et mitte. Aga päriselt oskamata saavatki paremini aru. Kujundina imeilus.

Kuid mida saab keelt mitteoskaja aru etendusest, mis põhineb tekstil, antud kultuuris olulistel mõistetel? Eks sellest, mis mittetekstiline. Ladusalt jälgida ja adekvaatselt mõista võib sel moel vaid etendusi, milles on kas olulisel kohal kehalisus, mille sisu on päris elementaarne, või mis põhinevad tuntud kohustuslikul kirjandusel. Mingil määral on nii võimalik tajuda näitlejate energiataset, üldjoontes mõista efektseid lahendusi. Kuid kuidas mõista lavastust, mille püüdlus on teksti tõlgendamine, klassikastaatusega tekstilt tolmu raputamine, selle kasutamine ready-made kunstiesemena, sellele uute tähenduste andmine? Ilmselt lähevad vaataja jaoks kaduma kujundid, mis arenevad välja tekstist, seostest, sellest, kuidas sõnu kodukultuuris mõistetakse. Kas ei soodusta see suuremat otseütlemist, puisust ja punasust? Mis on keelt ja kultuuri mõistmata tajutav Kivastiku, Kiviräha, Kauksi Üllegi tekstide lavastustest?

Tõlkeprobleem loob vajaduse teatri järele, mille vorm on selline, et seda on võimalik vastu võtta ka kultuurikontekstita, teatri järele, mis räägib peamiselt läbi vormi. See seletab ka tantsuteatri, visuaalse ja kehalise teatri vohamist teatripidudel. Festivalid tekitavad situatsiooni, kus oluline ei ole niivõrd mitte see, mida antud etendus antud külastajatega teeb, vaid etendusekülastus kujuneb mingit laadi ülevaatluseks. Sest on ju teada, et lavastus on tulnud külla vaid korraks. Vaatajad sukelduvad pehmetesse tugitoolidesse ja vaatavad kõikenäinud pilgul, mida neile siis seekord kaugetelt maadelt näha on toodud. See on mingit laadi jätk kunagistele koloniaallaatadele, kus näidati eksootilisi ja veidraid põlisrahvaid ja neegripoiste tantsu.

Keele ja kultuuri mittemõistmine tekitab ka eelarvamusi. Polleschi või mõne teise käremeelse teatrilooja vormile võib ju oma keele ja kultuuri valguses olla tajutav põhjendus.

Sõnalise teatri tõlkeraskused toovad endaga kaasa ka tendentsi kajastada festivaliteatris väga üldisi ühiskondlikke teemasid: multikultuursust, islami pealetungi, tarbimisühiskonna sisutühjust. Rääkida abstraktselt, üleüldse, sest liiga konkreetsest rääkida ei ole konteksti puudumise tõttu võimalik. Või kui seda tõesti tehakse, jäävad konkreetsed taustad ja lood kas arusaamatuks või eksootiliseks vürtsiks.

Kuid see abstraheeriv mõtteviis on mõneti ohtlik. Meenub Susan Sontagi essee “Stiilist”. Seal kirjutab ta: “Kui me näeme neid (oma elusid) väljastpoolt, nagu üha enam inimesi sotsiaalteaduste ja psühhiaatria mõjujõu ja populariseeritud leviku ajel näevad, vaatleme ennast kui üldiste nähtuste üksiknäiteid ja niiviisi võõrdume sügavalt ja valusalt omaenda kogemusest ja inimlikkusest.” Umbes sama mõju võib olla ka üldistavat laadi festivalideteatril. Eriti spetsiifiliseks ei saa minna, sest mitme festivali koostöös sündinud lavastus peab olema mõistetav nii Viinis, Berliinis, Rakveres, Avignonis kui Brüsselis. See loob olukorra, kus lavastused kujunevad ühiskondlike teemade kastmes esteetiliseks vaatemänguks, etendusteks, mis ei üritagi pakkuda abstraktsete probleemide lahendusi. Või kui, siis väga üldisi. Üldjoontes teemadele vaid juhitakse tähelepanu ja kasutatakse neid ajendina. Enamasti on publiku hulgas tulemuseks vaid murelik noogutamine: “Jajah, rassism on paha lugu küll…”, “Ületarbimine ei ole mitte hea”, “Noorusekultus on üle mõistuse.”

Ent kas teatriinimesel ongi üldse vaja võõraid kultuure mõista, neid põhjalikumalt tunda? Võib-olla piisabki talle nende puhul vaid esmase vormi kogemisest. Muu saab ju ka ise juurde mõelda.

Selge see, välisteatrit  tuleb vaatamas käia. Muidugi tuleb! Tuleb näha uut, hoida tundlad väljas. Eks kunsti puhul olegi ju peamine vorm: see – “kuidas”. Vorm ise ongi sisu väljendus. Kuid see vorm on ka nagu sibul, tal on mitmed tasandid. Võib-olla on renessanss-inimeselik võimalikult laiale mõistmisele jõudmine ja kodukandi maailmaga seostamine tänapäeval pisut ripatslik püüdlus? Ehk on teater tõesti kasvanud liiga hõlmamatuks.

Mis aitaks? Teatriinimeste keeleõppetalgud?