Kas küürakat parandab ainult haud?

Rait Avestik

„Üksildase lääne” kahe peaosalise rollisooritus on nii väliselt kui ka siseselt ühtviisi jõuline ja täpne-terav. Vanemuise „Üksildane lääs”, autor Martin McDonagh, tõlkija Peeter Sauter, lavastaja Tanel Jonas, kunstnik Iir Hermeliin ja valguskunstnik Jaanus Moor. Mängivad Riho Kütsar, Andres Mähar, Karol Kuntsel ja Kristiina-Hortensia Port. Esietendus 9. II Sadamateatris. Vaevalt „Üksildase lääne” lavastaja Tanel Jonas aimas näidendiga tööd alustades, et esietenduse ajaks pakub Eesti elu lavastusele parasjagu tuge ehk väljaspool teatrilava justkui pingutataks, et McDonaghi näidend kõlaks siin ja praegu võimalikult päevakajaliselt, mõjuks eriti irooniliselt lääges teen-vassin-vabandan käitumismallis, mida kohalikud juhikesed üksteise võidu harrastavad. Ehkki näidendis käsitletakse andekspalumist, -andmist ja -saamist märksa tõsisemates kategooriates (kas andestamist saab üldse kategoriseerida?), jääb Jonase lavastus muu hulgas loodetavasti meelde ka kui näide teatrivaatamise õpikust, kuidas juhuslikkus ehk ettevalmistamata olukorrad lisavad tähendusi ja tõmbavad paralleele ettevalmistatud olukordadega – ja vastupidi. Lavastaja on oma kolmanda lavastuse esietendumise eel avalikult muretsenud, et äkki tekib vaatajal küsimus – ja veel õigustatud – miks on ta jälle, kolmandat korda, valinud lavastamiseks iiri näidendi. Kuna Jonase sõnutsi on tegemist puhta juhusega, siis seda enam võib ta olla rahulik – ei teki sellist küsimust ja miks peakski. Esiteks on Jonase kui lavastaja puhul veel vara rääkida stampidest või kitsa huvi ebanormaalsest kuhjumisest. Teiseks, tundub mulle, pole Eestis (nii teatri kui ka kõrtsi kontekstis) see iiri värk enam selline kampaanialik ja iseenesestmõistetav õnnetunde tekitaja, nagu see oli 10 või 15 aastat tagasi. Sestap tundubki ajakohasem, kui me enam ei tegeleks ei iirlaste, inglaste ega šotlastega, vaid näidenditega, mille on kirjutanud kas Martin McDonagh või tema kaasaegsed Sarah Kane, Mark Ravenhill, Patrick Marber, David Harrower, Conor McPherson jt.

Seega said iiri painest vabad teatriteadlikud vaatajad enne esietendust mõlgutada mõtteid hoopis põletavamal teemal: kas üldse või kuidas asetub „Üksildane lääs” Vanemuise mõnevõrra räsitud hooaega; hooaega (nagu just esietenduse eel selgus), mis jääb draamajuht Urmas Lennukile omal soovil nii teiseks kui ka (esialgu) viimaseks; hooaega, kust küll vaevalt mõni uuslavastustest pääseb raamatusse „Sajandi sada sõnalavastust”, ent mis on andnud tunnistust katsetamisaltist (ja seega ka riskialtist) loomingulisest seltskonnast, seega ka mingisugusest ette võetud teekonnast. Kuna sellest, mis praegu toimub, saab selgema pildi hiljem, siis peaks selguma ka see, kas Vanemuise teekond ongi teekond või pigem edasi-tagasi reis eskalaatoril kusagil kaubanduskeskuses. Vaatamata kõigele olid (ja on) minu ootused Vanemuise järgmise hooaja suhtes nõudlikult positiivsed, hambad ristis.

Kui „Üksildase lääne” taustaks seada eespool öeldu ja mööduv hooaeg ise, siis võib rahulikult pidada lavastust vähemalt sellest vaatevinklist õnnestunuks. Kuigi selle „isemängiva” näidendi isemängivuse üle võib vaielda, on selge, et see tekst vajab pigem ja rohkem head näitejuhti kui jõuliselt kontseptuaalset lähenemist. Ilma kontseptsioonita kah ei saa – ja kui Jonase taotlus oli end lavastajana võimalikult varju jätta, et segamatult tõuseks esile eelkõige näitleja ja sõnum, olgu see siis lavastaja või kirjaniku oma, siis see on ka õnnestunud. Kuigi lavastajatee alguses olijate aktsente ja hoiakuid oleks ju põnev ja värskendav märgata, on lavastaja lahustumine oma töös pigem tugevus, eeldusel, et lavastus on ka tervikuna tugev.

Pille-Riin Purje on kirjutanud (Teater. Muusika. Kino 2000, nr 3) Rakveres 1999. aastal lavastatud (Jaanus Rohumaa) „Üksildase lääne” kohta, et võtmetegelane on seal kirikuõpetaja, kolmekümne viie aastane isa Welsh (Üllar Saaremäe), kelle eluülesanne on taevas lahti hoida, kes aga tunneb, et ei suuda seda. Olemata küll tookordset lavastust näinud, ent lugenud, et Saaremäe osalahenduses vilksatab pehmus, ennasthaletsev nõrkusetoon, leebe huumorivarjund, võib selles kirjelduses ära tunda ka Vanemuise lavastuse isa Welshi Riho Kütsari kehastuses. Võtmetegelase esitajalt ootaks erakordsust, mängigu ta nähtamatut, ilma tekstita tegelast või ohtra tekstiga iseennast. Kuigi Kütsari mängule ei saa justkui midagi ette heita, nagu suuremale osale tema rollidele, kummitab Kütsari puhul mind juba ammu see õudne ja mittemidagiütlev, kuid ikkagi ju positiivne „näitleja oma tuntud headuses”. Kuna aga tegemist on lavastusega (mille omakorda on tinginud näidend), kus kogu loo tõsisus ja tõsiseltvõetavus sõltub suuresti näitlejate mängu pooltoonidest (mitte et see ka mujal teistmoodi võiks olla, aga „Üksildase lääne” teema ja tekst ise nõuaksid justkui eriti peent lähenemist), siis on ka selge, et puhtalt esietenduse põhjal on ennatlik hinnata kaalutletult enesetapumõtteid küpsetava nooremapoolse vaimuliku esitamist. Kuskil ääremaal kogudust karjatava (ja seda nii karjuse kui ka karjuja tähenduses) isa Welshi võtmelisus seisneb eelkõige kontrasti loomises sünge ja trööstitu eluga, kus nii küünilisus kui ka äng on üle ujutatud sentimentaalsusega, mis omakorda süvendab absurdset ja seega ka tõetruud vaadet elule.

McDonaghi näidendis räägitakse esmatasandil küllaltki lihtsat, triviaalsetki, ent seejuures uskumatut lugu kahest vennast, kellest üks (Coleman – Karol Kuntsel) on lasknud maha nende isa. Süüdlase varjamise varjus pressib teine vend (Valene – Andres Mähar) kogu maise vara oma nimele. Näeme lühikest ajavahemikku, alates isa matustest, vaatajad külvatakse üle paraja koguse naturalismiga: kahe venna vahel lendab tatt ja higi, kukuvad kaklevad kehad, kõlab räme sõim ja röökimine, juuakse ja lõhutakse, pauguvad püssid, välguvad noad. Paistabki, et lavastaja on rohkem aega kulutanud töötamiseks Mähari ja Kuntseli ning nende tegelastega. Tulemuseks on peaosaliste rollisooritus, mis nii väliselt kui ka siseselt ühtviisi jõuline ja täpne-terav ning mis omakorda lubab loota (ruumi veel on!) veelgi suuremat nüansirikkust.

Coleman ja Valene on kui Beavis ja Butthead, ent vägivaldsed ja kurjad. Oluline on aga see, ja ühtlasi kiitus näitlejatöödele, et kuskil sügavas sisimas on neis olemas inimlikkuse oaasid, kuigi mingi peresisene perversne viha on hävitanud neid märkamatult juba lapsepõlvest saati. Nad on justkui (enese)tapetud, ilma et nad oleksid surnud. On küsimus isatuses või ematuses ehk armastuse puudumises, sitas kliimas, usupimeduses või pimedas usus, pidades silmas eelkõige uskumist endasse ja teise. Sestap ei kerki ka pärast isa Welshi tegu, kui ta end vendade hinge päästmiseks ohverdab (kas ta ka ise usub päästmisse?), üles küsimus, mis saab vendadest edasi, vaid mis nendega juhtus. Nagu näeme, pole siin tegu usuliste küsimustega ja ilmselt nägi ka isa Welsh, et Jumal on sellest maanurgast pikemaks ajaks ära sõitnud.

Kuntseli Coleman tundub, vaatamata isatapule, esmapilgul vendade võitluses olevat justkui kannataja rollis. Ta on sirgjoonelisem, tundub normaalsem ja tuleviku suhtes perspektiivikam. Seda võib-olla sellepärast, et Mähari Valene on oma olemuselt debiilsem, salakavalam, plastmassist pühakujude kogumise tõttu peab ta end pääsenuks ja paremaks. Ent traagiliselt lollid on mõlemad. Lavastuse kulminatsiooniks kujunenud vendade vastastikune andekspalumise ja -andmise aktsioon lubab paraku tõdeda, et küürakat parandab ikkagi ainult haud. Koomilise ja näitlejate poolt meisterlikult sooritatud „andeksandmise rituaaliga” kuhjub vendade vahel pigem andeksandmatust.

Tüdruk Kristiina-Hortensia Pordi esituses pole isa Welshist vähem tähtis tegelane, sest just koos ehitatakse mehe ja naise õhkõrnast suhtest puhtam ja lootustandvam tasand, mille taustal vendade aeglane ja tüütu enesetapp kristalliseerub eriti reljeefselt ja karjuvalt. Pordi Tüdruk kompab maailma, seisab valikute ees ning seega käib flirt nii Welshi kui ka vendade maailmaga. Kuigi saame aimu Tüdruku valikuist, pole nendel maailmadel eriti vahet. Pordi mäng oli küll omamoodi kirgas, aga võib arvata, et etenduste käigus ja aja möödudes lisandub tema tegelase mõningasele mustvalgsusele kindlasti just neid vajalikke, ent veel puuduvaid pooltoone. Port tundub olevat põneva näitlejanatuuriga, kus nii vormis kui ka sisus põimuvad harmooniliselt mingi ürgne voolavus ja saatuslik nurgelisus. Eks tulevik näita, kuid Pordi tegelastel ei tohiks olla keeruline veenvalt põhjendada, miks tal ühel hetkel on käes verest tilkuv kirves ja teisel mõõtmatult pikk suitsupits koos maailma kõige pikema sigaretiga.

Öeldakse, et kui lavastuse kujundus on tähelepandamatu, ongi kunstnik teinud ideaalse töö. Iir Hermeliini „nagu päris” massiivseid müüre on muidugi raske mitte märgata ning küsimused tõepärasuse ja kujundlikkuse teemal tekkisid tõesti. Et kas ja kui efektiivselt toetab rikas lavaruum sõnumit, kas nii ei lämmatata metafüüsiline alge juba eos? Vist siiski mitte, sest nähtamatule ja mittekombatavale mõtlemist soodustab just kontrast nendega, seda enam, kui nähtav on maitsekalt irveline. Nagu Colemani ammu lõigatud Valene’i koera kõrvad, mis ta nüüd „andeksandmise tseremoonial” üles otsib ning pidulikult ja kättemaksumõnust värisedes vennale pähe laob.