Kas Paide on pommiauk?

Paidet ja kõiki inimesigi saadavad mineviku ja mälestuste varjud – see, mis kunagi oli, ent mida enam ei ole, ning kõik, mis võinuks olla. Kõik edasine on aga enda teha.

ANDREI LIIMETS

Paide teatri „Väljak“, lavastaja Mariliis Peterson, dramaturg Mart-Matteus Kampus, kunstnik Berta Kelder. Mängivad Liisbeth Kala, Pirte Laura Lember, Elis Järvsoo, Jaan Tristan Kolberg ja Ott Kartau. Esietendus 2. VI Paide keskväljakul.

Detsembrikuiselt „Oaasi“ etenduselt lahkudes poleks osanud arvata, et võtan napi poole aasta pärast uuesti ette tee Paide teatrisse. Küll enam mitte päris sellessesamasse Paide teatrisse, kuna vahepeal on uue kunstilise juhi Mariliis Petersoni eestvedamisel asunud juuri ajama värske teatritiim. Juuni esimestel päevadel lendaski avalikkuse nägemisväljale selle koosluse esimene pääsuke.

Esietenduse eel jälitas mind ebalus. Ühelt poolt värske alguse elevus: võimalus olla millegi uue sünni juures, tavapärasest suurem teadmatus, igal juhul mitmel tasandil laetud (taas)kohtumine. Teiselt poolt kammitsetus seetõttu, kuidas eelmine täies loomingulises hoos ja vormis trupp Paides lõpetas või õigemini kohaliku omavalitsuse rahastuse äkilise vähendamisega lõpetama sunniti. Kas rääkima peaks vanast Paide teatrist ja uuest Paide teatrist? Kas uus Paide teater on Paide säästuteater?

Igal juhul alustatakse mingis mõttes sealt, kus Jan Teevet ja kompanii omadega pooleli jäid. Mäletatavasti tegeleti nelja aasta jooksul kogukonna loomise, kaasamise ja selle lugude rääkimisega, murti teatrisaalist välja, toodi kesk­väljakule aktsioon „33 kõnet“, luige­lauluks jäänud „Oaasis“ viidi publik lausa paidelaste kodudesse. Ka „Väljak“, nagu pealkiri reedab, ei jää teatrimaja seinte vahele, vaid stardib linna südamest, otse keskväljakult. Hea valik nii sisult kui ka vormilt, kuna tõstab uute tegijate stardi peale etendusele saabunute ka juhuslikult mööduva linna­rahva silme ette.

Nii eelmise kui ka uue koosseisu (esimese lavastuse põhjal) üheks meelis­teemaks on Paide identiteet. Ühelt poolt on tegemist justkui millegi väga spetsiifilisega – mida muud saakski ühe paiga eristuvate joonte otsimine olla. Teisalt on küsimused kohalikkusest, oma ajalookillu talletamisest ning taamal tammuvatest provintslikkuse ja ääremaastumise kummitustest laialt äratuntavad. Kas ja milline elu on võimalik väljaspool pealinna (ja heal juhul veel paari suuremat keskust)? Mäletate küll üle tosina aasta tagust hitti „Depressiivsed Eesti väikelinnad“ ja veelgi varasemat laulu „Väikeste linnade mehed“.

Need kummitused on kujundlikult ka „Väljaku“ keskmes. Väikese linna Paide keskel jaotatakse publik kolmeks ja liigutakse iga rühm ise rada pidi läbi väljakuäärsete hoonete. Kohtades, kus kunagi pulbitses elu ja toimetasid poed, kohvikud, restoranid ja muud ärid, vaatab vastu närb tühjus. Ruumide sisustamisega pole etenduse elavdamiseks hakatud vaeva nägema ega püütud neid kuidagi atraktiivsemaks või kunstiliselt paeluvamaks muuta – just selline vaakum, selgelt eristuvate detailide, kohaomaste joonte puudumine, on kunstiline vahend iseeneses.

Igas paigas kantakse ette kellegi mälestuste ja saatusega seonduv etüüd. Näitlejate kirjeldatud ruumi tuleb külalisel endal pigem ette kujutada. Vaevalt on seda üleliia keeruline teha. Siin on küll üht-teist Paide-spetsiifilist: räägitakse näiteks neljast kuningast ja sisustatakse see mõiste praeguste kohalike aktivistidega, ka keskväljaku arengul, linnasüdame nihkumisel ja hoonete tühjenemisel on tugev (ruumi)poliitiline mõõde. Enamik vaatajaid, kui ehk vaid verinoored välja arvata, on aga elukohale vaatamata näinud viimastel kümnenditel pealt suuri muutusi: suurlinnastumist, linnakeskme nihkumist (ei ole sellest pääsenud Tallinna vanalinngi), väiksemate äride riburada pidi sulgemist, institutsioonideks kujunenud asutuste aeglast hääbumist. Muutused ei tähenda muidugi üksnes vaesumist: eks ole vastupidise liikumise ilmekas näide kas või suvise arvamusfestivali aegu Paide vallimäele toodud elevus. Kvaliteetse avaliku ruumi näiteid leiab Narvast Rakvere ja Võruni.

Teatavasti pole aga halba heata: meie teatris paistab olevat paras buumiaeg lavastuste tarvis, kus kasutatakse ruumi uudsel ja huvitaval moel. Kui saksa teatri­innovaator Rimini Protokoll tegi 2014. aastal Eestis mööda linna liiklemise formaadis lavastuse „Remote Tallinn“ („Tallinn distantsilt“), mõjus see vaata et revolutsioonilisena. Tõsi, enne seda oli etendunud ka näiteks teatri NO99 „Tallinn – meie linn“, ent eks võtnudki NO-lased teiste Euroopa eeskujude seas palju snitti just Rimini Protokollist.

Vahepealse kümmekonna aastaga pole Eesti teatriväli küll hüppelist muutust läbi teinud, kuid võrdlemisi märkamatult on teatriruumi avaramalt kui vaid lavana käsitlevad tööd saanud teatritegijate menüü loomulikuks pärisosaks. Viimastesse aastatesse mahuvad peale Paide teatri ja Tartu Uue teatri eksperimentide Vaba Lava uuringrännak „Inimesed ja numbrid“, kõiksugu tööstushoonete kasutuselevõtt Kreenholmist Balti manufaktuurini ning ekstreemsema näitena mullune ööbimisega looduslavastus „Ürgaeg“. Praeguseks on tavatud ruuminihked isegi suurte peavooluteatrite mängukavas: Tallinna Linnateatris saali- ja lavaperspektiivi pea peale pöörav „Tõhususe sümfoonia“, Eesti Draamateatris aga filmilikult tempokas jalutuskäik „Sammud“.

Sammuda saab üksjagu ka „Väljaku“ jooksul: hoonete külastamise vahepeal tuuakse kolm rühma keskväljakule kokku. Vahepalade sekka kuulub näiteks Paide riigigümnaasiumi korraldus­juhi Margit Udami kõne, mis haagib mõnes mõttes kõige otsesemalt Paide tänapäevaga ning on kogu lavastuse ehk vahetuim, aga dramaturgiliselt ka kõige nõrgem osa.

Ebalus näib saatvat ka lavastust ennast. Ei teagi, kas asi on esietendusärevuses, tegijate kogenematuses, suurtes kõledates siseruumides või teksti hõreduses, ent erilist energiat ega jõulisust „Väljakus“ ei ole. Kuna visuaalne pool on jäetud paljuski vaataja fantaasia hooleks, võiks tekst olla palju detailitäpsem, olukorrad ja karakterid rangemate piirjoontega. Kahe abstraktsiooni kohtumisel riskitakse aga sellega, et kõik valgub lihtsalt laiali. Mitte et noored peaksid tingimata kohe rusika raksakaga lauale lööma, ent esimene lavastus on kahtlemata võimalus oma seisukohti ja vaateid väljendada, end eelkäijast eristada. See on jäänud seekord tegemata.

Võimalik, et otsene vaimne ja kunstiline õigusjärglus ongi taotluslik. Sisulises mõttes on seega mõistetav ka Udami kõne, mis pöörab pilgu minevikust tulevikku. Kui vahepeal küsitakse, kas Paide on pommiauk, siis on eitava vastuse korral igal juhul vaja usku, lootust ja tuleviku­perspektiivi – taas seda, mida otsiti ka eelmise trupi lavastusega „Paide 3000“.

Minevik ja tulevik tuuakse kokku päris viimases stseenis, kui kõik kolm rühma kogunevad viimast korda väljakule. Laud on kaetud, kõik on valmis pidusöögiks. Räägitakse tordist, mis kohe-kohe saabub. Tort jääb aga tulemata, seda võib vaid ette kujutada. Tordi puudumisest ei tõuku aga nukrus, vaid publikut ärgitatakse unistama ja ette kujutama.

Paidet ja kõiki inimesigi saadavad mineviku ja mälestuste varjud – see, mis kunagi oli, ent mida enam ei ole, ning kõik, mis võinuks olla. Kõik edasine on aga enda teha. Ja tulevikku on vaja kõigepealt ette kujutada.

Ebalusest ma õhtu lõpuks üle ei saanudki, ent võtsin siiski kodutee ette mõnevõrra lootusrikkamalt, kaasas nii helge mälestus vanast Paide teatrist kui ka kujutlus uue Paide teatri võimalusi tulvil tulevikust.