Kas pang on tühi või täis?

„Majahoidjas“ on palju tabavaid, humoorikaid detaile alates idamaistest kingadest, liikuvast seinakontaktist ja miniatuursest noast kuni autosignaalist algava muusika ja poeetilise ehituskileni.

AURI JÜRNA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti Draamateatri „Majahoidja“, autor Harold Pinter, tõlkija Irene Tiivel, lavastaja ja valguskujundaja Hendrik Toompere, kunstnik Jaanus Laagriküll, helikujundaja Andrus Laansalu ja videokujundaja Tauno Makke. Mängivad Hendrik Toompere, Jüri Tiidus ja Kristo Viiding. Esietendus 5. II Eesti Draamateatri väikeses saalis.

Igal põlvkonnal on oma iidolid, oma lemmikideed ja kultusteosed. Need, mis seostuvad just selle põlvkonna aktiivseima eaga, toovad nostalgilist äratundmist ja sooja mineviku kaja. Tagantjärele on uutel põlvkondadel ehk keeruline mõista, miks just mõned autorid omandasid eelkäijatele nii suure tähtsuse ja teised mitte, aga tähtsus ise on ilmselge innust, millega ühtede ja samade teoste juurde tagasi pöördutakse. On Pintergi autor, kelle tekstid naudivad seesugust kestvat tähelepanu siiani. Iseasi, kas ja kui sügavalt noorem vaataja mõistab, miks.

Hendrik Toompere uusversioon Harold Pinteri „Majahoidjast“ Eesti Draamateatris on, nagu korduvalt selle näidendi kohta öeldud, „naljakas, aga teatud piirini“. Tagantjärele tundub, et Toompere oligi võtnud suuna selle piiratud nalja poole, sest humoorikaid detaile on „Majahoidjas“ üksjagu – pisiasju lava- ja helikujunduses ning rekvisiitides, mida lavastaja on ootamatult koomiliselt tõlgendanud. Ometi jääb suur osa neist teatud piiri taha pidama ega seostu sügavamalt „Majahoidja“ sisu ega eesmärgiga. Ülejäänud tegevus kõigub kuskil realismi piiril, kerge absurdi lõhna sees.

Iseenesest on väikese ehitusplatsi tühjus ja segadus ideaalne keskkond üksildaste, pidetute inimeste kujutamiseks ning Toompere, Jüri Tiiduse ja Kristo Viidingu tegelaskujud joonistuvad selles välja suurepäraselt. Nende täiesti erisugused sisemaailmad tõukuvad ja tõmbuvad, külvavad segadust ja äratundmist ning jõuavad igaüks hetkeks publiku kaastundeni, et seejärel kohe uuesti oma urgu tagasi pugeda.

Jüri Tiiduse Aston on oma vaikuses, aeglases unistamises ja poolikutes mälestustes kõige huvitavam tegelane.

Heikki Leis

Toompere Davies on etteaimatavalt toomperelik, jutukas, ebakindel ja konfliktne sebija, kes püüab kõigest hingest oma nahka päästa. Viidingu Mick kui klassikaline kõigeteadja elumees teeb sõnadega luksusliku häärberi, ent füüsiliselt midagi ei mõjuta. Tema Mick on kui jultunud müügimees kaubanduskeskuses, kellest kõik kaarega mööda käivad, või kui viksitud kingadega ehitaja, kes aina planeerib. Tiiduse Aston on aga oma vaikuses, aeglases unistamises ja poolikutes mälestustes kõige huvitavam tegelane, eriti ehitusplatsi korratuse ja teiste jutuvada taustal. Oma viljatus tegutsemises ja väikestes eesmärkides on ta kõige inimlikum, ehk kõige lootusrikkamgi, sest erinevalt Daviese ja Astoni suurejoonelistest ambitsioonidest on väike kuur ja tõrvatud katus siiski saavutatav, isegi kui ta selleni kunagi ei jõua.

On tõeliselt kahju, et selle arvustuse kirjutamise hetkeks polnud ühegi teise vaataja muljetamist ilmunud – kangesti oleks olnud vaja kellegi targema arvamust lugeda, sest pärast vaatamist ja Pinteri teksti ülelugemist jäi mulle siiski üht-teist segaseks. See väike ja oluline „miks“. Asi ei ole ju selles, et „Majahoidja“ ongi oma olemuselt näidend, mille jooksul midagi põrutavat ei juhtu. Palju on neid suurepäraseid näidendeid, kus midagi ei juhtu – ja ometi juhtub, ometi sünnib suuri olulisi ideid, murdub mõni alustala või selgineb udu. Küsimus on, miks on seda siin ja praegu vaja?

Lavastuse tutvustus lisab segadust, levitades kirjeldust, millel laval toimuvaga mingit seost pole: „Laval on kaks venda, kes kinnisvara arendama hakkavad. Üks on nii rikkaks saanud, et sooviks nüüd oma kätega midagi tõelist teha, näiteks kuuri ehitada, kuigi tal on kuldklotser ja kašmiirmantel. Teine vend genereerib ideid, kuidas täiuslikult kõrghooneid sisustada. Kuna nende äriideoloogiad ei kattu, tuuakse majja üks kogenud inimene. Majavalitsejaks. Ja tuba saab kujundatud – no see pole enam korter, see on loss! Aga äkki … Äkki on see, kes tuli, hoopis vendade isa?“

Mida see tähendab? Ja Toompere maalid, mida n-ö lavastuse võtmena esitletakse, on nagu abstraktne kunst ikka: kaunis värvigamma ja taust, mis aitab lavastuse mõtestamisel vaid lavastajat, mitte vaatajat. See kõik tekitab küsimuse, kas Toompere otsus oma lavastuses nimiosa mängida oli ikka kõige õigem. Kuigi lavastajaid ja režissööre, kes ise oma teostes mängivad, on omajagu palju, peitub selles oht, et kapteni kindel käsi ja värske pilk kaob detailidesse. „Majahoidjas“ on puudu suur pilt, ühtne siht ja suund ning sõnum. See väike „miks“.

Nagu juba öeldud, on „Majahoidjas“ palju tabavaid, humoorikaid detaile alates idamaistest kingadest, liikuvast seinakontaktist ja miniatuursest noast kuni autosignaalist algava muusika ja poeetilise ehituskileni. Ja mitmel korral (eriti üleminekustseenides) tekib kuhjuvatest detailidest hurmavalt paeluvad momendid, peaaegu (õudus)unenäolised eikellegimaad, mis võiks võtme anda mõne tegelase või lavastuse terviku kohta.

Aga on ka palju Pinteri-aegseid koha- ja ajaspetsiifilisi nähtusi, mis praegusele vaatajale midagi ei ütle. Eks see on klassika puhul alati oht ning sageli põhjus, miks lavastajad tekste vastavalt oma maitsele kohendavad. Seejuures tekib sel juhul küsimus, miks Toompere on jätnud dialoogidesse sisse palju möödunud aja mõisteid, aga ometi ei pea kinni Pinteri kirjutatust Daviese tekstis, segades oma kõnesse hulganisti isiklikke parasiitsõnu, mis tema tegelast labastavad. Mis piirini on autori tekst püha ja mis hetkel kaalub uue aja mõistmatus kultusteose väärtuse üles?

Harold Pinter ja tema „Majahoidja“ on moodne klassika ning seda staatust ei muuda ükski interpretatsioon. Tema jahedad, tuikavalt valusad tekstid ja üksildased tegelased on äratuntavad igal ajal igas vanuses publikule. Neid vestlusi, mil kõik teineteist kuulmata oma sisemonoloogi valjusti räägivad, on täis nii teatrid, baarid kui videovestlused ning panged, kuhu lõpmata vihmavett tilgub, ripub märkamatult paljudes tubades. „Kuidas läheb“ küsimusele vastatakse refleksiivselt „hästi“ ja katuse parandamine jääb aina tulevikuplaaniks, selleks ajaks, mil ilm paraneb. „Aga mis te teete, kui see pang täis saab?“ on küsimus, mida aina vähem küsitakse, kas siis tähelepanematusest, hoolimatusest või hirmust. Tekib küsimus, kas neid noori vihaseid mehi, keda Pinter inspireeris, on üldse veel. Või on neil uus oma Pinter?

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht