Kas teraapia või teater?

Loodetavasti on nõustamisliinidel, eluliinidel jm tööl vähemasti sama tundliku näitlejavaistu ja -andega inimesed, kuigi raske öelda, kui palju oli „Poeetiliste konsultatsioonide“ telefonikõnes näitlemist.

JÜRGEN ROOSTE

Paide teatri ja Pariisi Théâtre de la Ville’i „Poeetilised konsultatsioonid“, telefonil Johannes Richard Sepping, Maria Paiste või Kirill Havanski. Pandeemia algusest saadik on „Poeetilisi konsultatsioone“ Emmanuel Demarcy-Mota juhtimisel viinud telefonitsi läbi rohkem kui 150 näitlejat üle maailma. Paide teatri näitlejad kohtuvad sel viisil oma publikuga alates 20. IV.

Enam-vähem samal ajal, kui kuulsin tollest telefoniteatri külastamise võimalusest, rääkisid noored näitlejad elevuse-põnevusega raadios oma kiriteatriprojektist,¹ kus eelnevalt on tarvis täita ankeet ja seejärel käivitub kirjavahetus tegelaskujuga, kes on spetsiaalselt sellele ankeeditäitjale loodud. Too tegelaskuju on pärit sobivast ajastust, vastavate iseloomujoonte ja huvidega, just sellest soost või sootusest, mis vaja.

Mõte paistis põnev ning korra kripeldas koguni soov otsida ühendusteed, ent siis sai minus võitu tunne, et see oleks liiast. Esiteks: mu käekiri on olnud loetamatu ja jäänud loetamatuks (tõsi, oli vist ka arvutivariant). Teiseks: ma mängin sellega niigi kogu aeg, kirjutan mingi(te) väljamõeldud tegelas(t)e mõtteid, kirjutan paberi- ja ajalehtedele ning arvutiekraanile. Kõik see tundus liiga suur vastutus ja kohustus. Ühtpidi tabas mind tänapäeva maailmale nii iseloomulik ilmajäämishirm, seejuures aga mõtlesin, et äkki oleks see hoopis suur koorem: näitleja teeb minu pärast tööd ja ma pean vastama, see on minu kohustus tema ees.

Telefonikõnedega on sama lugu. Ma ei taha võõraste inimestega, õigupoolest tuttavategagi, telefonis rääkida, tihti olen telefoni lihtsalt välja lülitanud või pannud hääletu peale. Aga ikka: ühe telefonikõne pikkune teater ei tundu nii jube. See ei peaks ju olema hullem kui nooruses vintispäi erootikatelefonilt elumõtte küsimine?

Esiteks on küsimus muidugi teatris, teatri olemuses. Tundub, et teatril oleks justnagu palju väljundeid ka meie praeguses erandlikus ajas: näitlejad on sisse lugenud muinasjutte, on leitud uusi videoteatri formaate, nüüd siis telefon ja kirjad – eksperimendid. Need kõik on asendustegevused, teretulnud, meie ajas vajalikud asendustegevused, ent teater muutub teatriks ikkagi selles ühes aegruumis, selles kaduvikus. Teleteater võib küll olla äge – minu põlvkond kasvas veel teleteatrimaailmas –, aga see on ikkagi nagu „film, kust on midagi puudu“, sest eks ole põhjusega televiisorisse seatud teater peaaegu kadunud (või elab edasi nendes sarjades, mille eelarve tubateatrist palju enamat ei luba).

Pille-Riin Purje kirjutas „Poeetiliste konsultatsioonide“ kohta: „Ei, ma ei kuuluta ajalehes, milline luuletus mulle valiti. Jätan tänunaeratusega enda teada ka kirja lõpulause, mille tähenduse avarust alles hakkan mõistma. Ammugi ei raatsi ma kirjeldada sümpaatset telefonikõnet sellesama neljapäeva hommikul, kakskümmend minutit kestnud dialoogi, mis lõppes luuletusega. Ülitäpselt haakus hingeilmaga see luuletus, mille poeetilise konsultatsiooni andja kahekõne käigus välja valis. Mu esimene impulss oligi kirjutada või helistada ajalehetoimetajale ja paluda vabandust, et seekord loobun lubatud vastukajakirjutisest. Võib-olla on see sisetunne võrreldav pihisaladuse hoidmisega: mitte sund, vaid sisemine vajadus. Aga kohe mõtlesin, et ka vaikimine oleks vale.“²

Minu plaan oli alguses grandioossem, palusin mitmelt sõbralt-sugulaselt, et nad ka ennast kõnele registreeriks. Mõtlesin nende muljed ja tajud kokku võtta, olla ise üks katsejänes teiste seas. Lõpuks osales peale minu selles ettevõtmises ainult üks sõber ning tema oli sel hetkel, samuti hommikutunnil (ka minu kõne jäi hommikutunnile, nii et õhtust kogemust mul pole), kuidagi teisel lainel, sain aru, et ta ootas enamat. Aga see on muidugi ka teatriga nii: ootuste määr paneb veidike juba paika selle, mida näed. Väga puhta lehena, väga avatult ei suuda professionaalsedki kriitikud sellesse ruumi astuda.

Muide, sellesarnaseid teraapilisi luuleprojekte olen varemgi näinud. On mõned rändavad, spoken-word-poeedid, kes jutlustavad oma luuletuste ravivat, maailmaparandavat mõju. On kirjandusteraapiaprojekte (Eestiski on neid tehtud, nt Imbi Paju on võtnud selliseid rühmi vedada), on terapeute, kes soovitavad ja esitavad mingeid luuletusi. Olen iseennastki selliseks mõelnud, aga pean endale aru andma, et minu (ja mu valitud) tekstides on liialt tumedust, destruktiivsust, ma pole jõudnud säärasesse valgustatud olekusse (ja võib-olla ei jõuagi), et saaksin garanteerida, et ma luulega kuidagi haiget ei tee või mõnda veidrasse paika ei juhata.

Räägin seda sellepärast, et sarnaselt Purjega oli ka minul sellest kõnest positiivne, isiklik, mingis mõttes teraapiline kogemus. Loodetavasti on nõustamisliinidel, eluliinidel jm tööl vähemasti sama tundliku näitlejavaistu ja -andega inimesed, kuigi ma ei tea, kui palju oli tolles kõnes näitlemist. Mul on tavaliselt paras kaitsekiht peal, võin mängida või varjata või üle pingutada, ning ennast selles kõnes samavõrra kui näitlejat (sest eks olime ju mõlemad rollis) jälgides märkasin, et udutasin kahtlaselt vähe, s.t tundsin ennast selles ruumis turvaliselt, ei ehitanud (väga) mingit varikuju.

Kogu saaga mõte (ma ei reeda siin mingit saladust, sest täpselt nii öeldakse ka Paide teatri veebilehel) on pärast kõnet valida inimesele spetsiaalne luuletus selle protsessi käigus kogunenud või pigem kogutud kataloogist (ma kahjuks ei küsinud sel hetkel, kas igal näitlejal on oma, personifitseeritud luulevalimik või koostasid nad selle koos). Ka jääb saladuseks valikumeetod, oletan, et see on väga subjektiivne, aga vastutus on ju tohutu. Kõne ajal, inimesega rääkides, peab näitleja leidma tolle „õige“ teksti. See on nagu malemäng, et tuleb veidike ette ära nuputada tolle inimese vaimulõkse ja mõttepöördeid, kõnelemise ajal selle luuletuseni jõuda (see annab Paide teatri noortele näitlejatele loodetavasti vägeva luulepõhja).

Mulle sattus, mu arust, üsnagi tumemeelne tekst. Tõsi, mu enese tumemeelsuse vari. Jah, mulle mõjus see teraapiliselt, oli kosutav elamus, aga pärast kõnet, palju hiljem naersin endamisi paranoiliselt: mis siis, kui see kõik on nali, kui kõigile loetakse ette üks ja seesama tekst?

1 Tartu Uue teatri „Nõudmiseni“, truppi kuuluvad Elise Metsanurk, Andreas Aadel, Maarja Johanna Mägi, Kaarel Pogga ja Ken Rüütel.

2 Pille-Riin Purje, Telefoniteater: luuleread mu aknaklaasil. – Postimees 26. IV 2021.