Kätetants

Olga Žitluhhina lavastuses „Mina olin siin“ räägitakse puudutustest, mida võiks kogeda enne, kui teine inimene on kadunud sinu elust või üldse siitilmast.

PEETER SAUTER

Tantsuteatri Fine 5 „Mina olin siin“, koreograaf Olga Žitluhhina (koos tantsijatega), kostüümikunstnik Kirill Safonov, valgusmeister Ants Kurist, helikujundaja Valentin Siltšenko. Tantsivad Argo Liik, Helen Reitsnik, Olga Privis, Richard Beljohhin, Simo Kruusement ja Tiina Ollesk. Esietendus 10. IX Tallinnas Sakala 3 teatrimajas.

Tantsuteater Fine 5 ehk selle eestvedajad Renee Nõmmik ja Tiina Ollesk kutsusid Tallinna lavastama läti nüüdistantsu korüfee Olga Žitluhhina. Žitluhhina on Eestis õpetanud ja töötanud varemgi ning küllap otsisid Ollesk ja Nõmmik kedagi, kes teeks koos nende trupiga midagi uut, arendaks. Venelanna on töötanud 20 riigis ja vedanud Riias 14 aastat omanimelist truppi, Läti nüüdistantsus on ta olnud aktiivselt tegev 36 aastat.

Vaatan augustis proovi. Lavastuse episoodid on koos, ent esialgu tervikuks liitmata, puudub ka valgus. Lavastuses räägitakse vihjeliselt surmast ja surmaks valmistumisest, aga ühtlasi surma sülest tärkavast elust – näiteks on sees liblika motiiv. Meenub, kuidas hiljuti sai analüüsitud kolba ja liblika motiivi kunstis – tõugust sündiv liblikas kehastab surmast puhkevat uut elu.

Liblikas tantsulaval võib tunduda kitšina (sees on ka tantsus palju kasutatud linnuna lendamise motiiv – milline tantsija ei tahaks laval lendu tõusta), aga ma saan aru, et lihtsate, äratuntavate liikumiste kasutamine on tahtlik ja teadlik, et mitte muutuda liiga elitaarseks, endassesulgunuks, mõistetamatuks. Seejuures ei tohi libiseda magususse, „võile või pealemäärimisse“ (Žitluhhina väljend). Ei libisetagi. Žitluhhina räägib, et laval ei tohi olla emotsioneerimist. Emotsioon peab olema käivitatud, ent seejuures sordiini all, varjatud. Emotsionaalsesse seisundisse tuleb viia publik (nii sarnane minu teatrikooli juttudele).

Mind hämmastab tantsijate tugev kontsentratsioon (juba proovis!). Ehk on asi osalt selles, et kaasa tantsib õpetaja Tiina Ollesk, kes tunneb survet, kohustust anda endast palju, ning siis ei saa ka teised olla nõrgemad. Motiveerib küllap ka see, et lavastus on ühistöö ja tantsijad kaaskoreograafid, kes loovad liikumisi lavastaja antud ülesannetest lähtuvalt. Lavastajal on seega, mille hulgast valida. Väärt meetod, kui suudetakse olla ühtne meeskond.

Lavastuses „Mina olin siin“ (foto proovist) räägitakse vihjeliselt surmast ja surmaks valmistumisest, aga ühtlasi surma sülest tärkavast elust.

Juri Seredenko

Tantsumeditatsioon, kui tantsija tundub totaalselt mõttetühi (ometi sa tead, et ta kannab kuskil teiseses teadvuses nii kogu etenduse arengut, oma sisemist ülesannet, ruumi ja partnerite taju), on võimas. Vaadates tahaks samamoodi tühjaks saada, peatada mõtlemise, olla ära, aga ega päriselt ei saa. Kui, siis vaid viivuks. Tekib ka soov kaasa tantsida, sest samamoodi, nagu on kasutusel mõned selgelt loetavad liikumisjoonised (improvisatsioonide kõrval), on töös mitmed harjutused, mida olen teinud teatrikoolides: näiteks pimesi, suletud silmadega liikumine rühmas, üksteist nii otsides kui ka vältides, või inimmassina ehk näiliselt mehaanilises koostöös liikuva monotoonselt häälitseva agregaadi ehitamine (selle tööülesannet ma jäingi mõistatama, paras perpetuum mobile ilma ülesandeta).

Kaasatantsimissoov (või selle genereerimine) polegi alusetu, sest Žitluhhina laseb tihti trupil publikuga suhestuda, silmavaatamise ja puudutusteni välja. Viimases Riia lavastuses (tantsuakadeemia 15 lõpetajat tantsisid lavastust 37 korral) oli publik paigutatud istuma kohvikulaudade äärde üle kogu saali, tantsiti laudade ümber ja kohal ning kõik lõppes paraja bakhanaaliga – publik ronis laudadele kaasa tantsima.

Surma teema tuleneb Žitluhhina isa hiljutisest surmast. (Sellest rääkides on lavastaja pigem soe ja leebe, mitte traagiline.) Sealt on pärit lavastuse liikumiskontseptsioon: keskne on (varieeruv ja korduv) käte plastika. Põhjuseks lihtne motiiv. Lavastaja vanemad olid olnud abielus 60 aastat, aga nende koreograafist tütar nägi neid esimest korda teineteist puudutamas enne isa surma – vanemad võtsid teineteisel käest kinni. Lihtne, eks ole. Oli ju nõukaajal avalik intiimsus sobimatu või tabu ja see jäi ehk sisse.

Tänapäeval on teisipidi. On välja rehkendatud, et inimene puudutab päevas oma telefoni umbes 300 korda ja iga puudutus tähendab mingit otsust. Seejuures ei pruugi ta teist inimest füüsiliselt kordagi puudutada. Ja mida vähem üksteist puudutame, seda raskem on puudutada. Barjäär muudkui kasvab. (Tean, et kui tahan last kallistada, tuleb talle vahel selja tagant juurde hiilida. Muidu tõmbab ta ennast küüru ja muutub jäigaks.)

Žitluhhina räägib, et enne etenduste algust teevad nad varem saabunud publikule käemassaaži, et inimestel oleks hiljem pingevabam üksteist puudutada ja et nad mõistaksid, mis asja laval aetakse.

Klassikalises tantsus on käte liikumine viidud väga täpseks, seal on oma esteetika, mida ei murta. Naised peavad minu meelest enamasti etendama õrnust ja haprust, mehed aga mehelikkust – kuidagi paika pandud ja vaene. Pole aimu, kui palju harjutatakse meie tantsukoolides käte plastikat, aga seda lavastust ette valmistades on proovides kätega palju tööd tehtud. Harva juhtub tantsuetendusel, et jääd vaatama ainult käsi. Käed räägivad oma lugu nagu varju- või nukuteatris (liiga lähedale neile lavastaja ikkagi liikuda ei taha, läheks läägeks).

Niisiis, käte plastika on vastandatud klassikalisele balletile: kätel lastakse tantsida omaette, omavahel omaette suhelda. Käed viivad inimese kaasa. (Mulle meenuvad ahistamisjutud, et mehed naisi käperdavad või olla käperdanud – ehk on see ka põhjus, miks me üksteist puudutada ei julge). Lavastuses räägitakse positiivsetest puudutustest, mida võiks kogeda enne, kui teine inimene on kadunud sinu elust või üldse siitilmast.

Üks, mille üle juurdlen ja mida unustan küsida, on see, kui pikk saab tantsulavastuses olla stseen ja kui pikk kogu etendus. Kui kaua õnnestub publiku tähelepanu hoida? Kui palju tuleb anda vahele õhku ja võimalust lõdvaks lasta? Tähtis on hoida tähelepanu, ent mida suurem on kontsentratsioon, seda kiiremini võib see väsitada. Kas trupp tajub vaataja tähelepanu hajumist ja suudab tempot muuta, kui on kuulda nihelemist? On tunne, et neid asju väga kuivalt kalkuleerida ei saa. Toimib kogemus, nii lavastaja kui ka tantsijate puhul. Loomulikult pole ka publik alati sama. Tähelepanu hoidmiseks annab lavastaja igal etteastel uusi väikesi ülesandeid (vahel vaid mõnele ja salamisi) ja laseb ka tantsijatel üksteist üllatada.

Seega on esmapilgul üsna abstraktse lavastuse sees lugu, kontaktiotsimine enne kontakti lõplikku kaotamist, ettevalmistus teisele poole minekuks ja minek ise. Näiteks motiivid, kui lennatakse linnuna vastu seina, ronitakse mööda imaginaarset köit üha ülespoole, lastakse selili olles kätel kõikuda värelevates tuulehoogudes, nagu oleksid need pikaks kasvanud rohi kuskil vanal surnuaial. Kikivarvul ja pimesi sirutatakse käsi ülespoole, nagu keegi juba tõmbaks sealt või nagu nõutaks, et tõmmake mind juba ometi siit ära (samuti mulle koolist tuntud igati sobilik harjutus, et konte ja lihaseid lahti venitada).

Olga Žitluhhina

Pressifoto

Lavastus ei mõju morbiidsena. Lavastaja räägib poolmõistu oma õpetajast, taiji ja teiste ida liikumiste harrastajast, kes palus end tõsta haigevoodis istuli ja lahkus siis ses asendis rahulikult teise ilma omal soovil ja teadlikult, ilma igasuguse kaasabita, lihtsalt end mentaalselt teatud seisu viies. Selline surmateema kompimine jookseb läbi ka lavastusest. Tundub, et enne surma tuleb püüda end veel kord tundma õppida. Kombatakse ja väänatakse oma nägu nagu pime või alles nägema õppiv vastsündinu, kes püüab saada aru, kes ja kus ta on, ja kui pisut juba aimu, püüab aru saada ümbrusest ja lähedastest. Võib öelda, et ilmaletuleku ja liikuma õppimise motiiv pole tantsulavastustes midagi uut. Jah, olen seda ka hiljuti mõnel korral kohanud. Aga mis saab olla uus? Uus saab olla see esitus just täna, see, kui etteaste elab ja sünnib siin ja praegu. Seda tundubki Žitluhhina taga ajavat. Ta ütleb, et etendusel pole lõppu, see lihtsalt katkeb (nagu elu, apoteoosi tuleb vältida), ning kui ma küsin, kas ka lavastuse tegemisel pole lõppu, siis ta naerab ega lase end häirida. Ei vaidle vastu ka.

Lavastamismaneerilt, tantsijatega suhtlemiselt on ta konkreetne ja täpne, aga vaikne ja üsna vähese jutuga. Vahel naerab. Vahel läheb mõne tantsija juurde, räägib vaikselt, sätib liikumist füüsiliselt kontaktis olles. Siin nagu ei tehtaks suurt kunsti, hambad ristis, aga viidetaks niisama aega. (Kuigi, tantsijad on ennast ringiliikumiste ja häälutustega vunki täis ajanud, keha ja kire kuumaks ja pulsi kõrgele.)

Saan pihta, et literatuursemaid nalju ja lõbusamaid kontraste täis lugusid, nagu me armastame vaadata Saša Pepeljajevi ja Renate Keerdi tehtuna, teevad rohkem lavastajad, kes pole nii läbi imbunud tantsuharidusest, pole puhtalt tantsijad. Tantsus üles kasvanu ei liigu tantsust kaugele (kui ta ka on jätnud klassikalise balleti sinnapaika): liigne verbaalsus, literatuurne alus, trikid ja naljad võivad tunduda talle pisendavad või odavad. See on paradoks, sest nii jääb tema publik väiksemaks ja lavastus kõnetab pigem inimesi, kellel endal on tantsukogemus olemas. (Sama toimub nii filmikunstis kui ka kirjanduses).

Lõpuks lavastajalt mõned märksõnad või tehnilised juhtmotiivid, millest lavastuses on lähtutud. „Vähemat ja vähemat rohkem ja rohkem“ (tuttav „less is more“, eks ole.) „Eimillestki millekski“ („From nothing to something“). Rituaal. Kui palun pisut selgitada, sirutab Žitluhhina teatri NO99 (ei saa ma sellest nimest veel lahti) kohvikus käe, peopesa üleval, minu poole ja küsib, mida see tähendab. „Ma ei tea. Mitte midagi, neutraalne.“ Ta painutab peopesa pisut minu poole: „Aga nüüd?“ – „Andmine või saamine.“ Nii imevähe labakätt liigutades manab ta esile erisuguse suhtumise, tunde, sõnumi ja suhte. Seejärel puudutab kergelt mu kätt, naeratab ning sellega on pinge maandatud – väike demo või seletus on läbi saanud.

PS. Lavastuse pealkirjal „Mina olin siin“ pole otsest seost Sass Henno samanimelise raamatuga. Mida pealkiri tähendab, sellele ma otsest vastust ei saanudki. See jääb mõistatada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht