Katri Aaslav-Tepandi pikk tee düünides koos Erna Villmeriga

Anneli Saro

2004. aastal esietendus Estonias Vaino Vahingu ja Katri Aaslav-Tepandi näitemäng „Teatriromanss“, kus peategelast Erna Villmerit kehastas Katariina Lauk. HARRI ROSPU Juba eelmise aasta lõpus ilmus Katri Aaslav-Tepandi monograafia „Eesti näitlejanna Erna Villmer”, mis tuli nüüd 6. märtsil koos analüütilise ülevaatega Tallinna ülikoolis kultuurilooalase doktoritööna kaitsmisele. Nagu väidab autor teose eessõnas, on ta kandnud endas ideed kirjutada raamat Erna Villmerist 1991. aastast saadik. Nüüd on ta siis selle Karin Kase alustatud töö lõpule viinud. Uurimuse oponendi ja põhjaliku lugejana soovin seda raamatut tutvustada ka Sirbi lugejatele.

„Eesti näitlejanna Erna Villmer” on 500-leheküljeline põhjalik uurimus esimesest erialase koolitusega eesti näitleja Erna Villmeri (1889–1965) ning tema aja kohta. See tähendab, et Villmeri elu- ja loomelugu jutustatakse laiemale kultuurilis-poliitilisele taustale toetudes, nagu see traditsiooniliselt isikulugude puhul kombeks. Teose autor ja kujundaja (Jaan Klõšeiko) on leidnud õnneliku lahenduse teadusliku ja populaarteadusliku kirjanduse avaldamise konventsioonide vahel: rohkete fotodega illustreeritud ning tüpograafiliselt delikaatse viitesüsteemiga raamat näeb kaunis ja kutsuv välja nii väljast kui seest.

Esmapilgul võib tunduda, et Villmeri raamatu näol on tegemist eelkõige kultuurilooliste originaalallikate kommenteeritud publikatsiooniga. Sellisele järeldusele jõuab ainuüksi raamatu tüpograafia tõttu: umbes pool tekstist on esitatud pikkade tsitaatidena kursiivkirjas. Kuid arvestades seda, et Erna Villmer ning talle lähedal seisnud isikud arst-publitsist Juhan Luiga ning näitleja-lavastaja Ants Lauter on eesti kultuuriloos väga olulist rolli mänginud, siis on ka nende kirjavahetuse, päevikute ja mälestuste trükis avaldamine vajalik ning pakub laiemat huvi. Monograafia autor on püüdnud läheneda teemasse puutuvatele allikatele tühjendavalt ning pannud kokku huvitava andmebaasi. Siinkohal tuleb vaid heameelt väljendada, et ehk on tagasi tulemas (ja ausse tõusmas?) empiiriline kultuurilooline uurimus, tasakaalustamaks noorte teadlaste ergast teooriahuvi, mis empiirikat tundmata võib osutuda viljatuks. 

Vaatamata sellele, et oma analüütilises ülevaates rõhutab autor postpositivistliku ajalookirjutuse mõjulepääsu ajalooteaduses, on monograafias jäädud siiski positivistlikult äraootavale seisukohale. See tähendab, et avaldatud allikaid kommenteeritakse üsna ettevaatlikult, lootuses, et need kõnelevad iseenda eest või et tegemist on analüütiliste huvidega lugejaga. Probleeme on ka materjali sidumisega: Erna Villmeri elu on asetanud küll laiemale kultuurilis-poliitilisele taustale, kuid seoste loomine isiku- ja ajastuloo vahel jäetakse tihti lugeja ülesandeks, kuigi see on seatud uurimuse üheks eesmärgiks. Muidugi, eelöeldu on paljuski ka traditsiooni ja maitse küsimus! Olen sellele varemgi mõelnud, ning see teos vaid kinnitas mu veendumust, et Eesti ühiskonna ja teatri(inimeste) omavahelisest seotusest pole põhjust palju rääkida. Mingil üldisel, näiteks olmelisel, või üksikute lavastuste tasandil ehk küll, aga põhiliselt on need kaks elanud ikka oma sõltumatut elu. 

Monograafiat lugedes kerkivad üles mitmed laiemad küsimused, millel autor ei ole aga kahjuks pikemalt peatunud, kuigi põnevat materjali selleks on küllaga.

Näiteks, milline oli realismi ja psühholoogilise realismi areng eesti teatris? Või kuidas suhestusid omavahel läbielamiskunst ja realism teatris? Erna Villmer saabus Moskva Kunstiteatri juures tegutsenud Adaševi (Stanislavski kaastöölise) teatrikursustelt Estoniasse 1910. aastal, kui realism hakkab nii eesti teatrite repertuaaris, aga üha rohkem ka näitlemisstiilis pead tõstma. Järgmise kahe kümnendi jooksul tõstetakse pidevalt esile Villmeri mängu loomulikkust (=realistlikkust) ning karakteriloome psühholoogilist peentööd. Kuid juba 20ndate lõpus hakkab kostma üha enam hääli, mis kurdavad Villmeri haliseva (nõrga?) hääle ning maneerlikkuse üle. Mis oli vahepeal juhtunud? Kas oli muutunud näitlejanna mängulaad või teisenenud realismi kaanon? Teatrilugu, millest on säilinud mitteposeeritud lavafotosid, heli- ja filmisalvestisi, lubab väita, et realismi kaanon teatris on muutunud iga kümnendiga üha minimalistlikumaks ning ilmselt jäi ka Villmeri „tõetunnetus” ühel hetkel muutunud konventsioonidele jalgu. Teiselt poolt tuleb selle eluloo põhjal ilmsiks ka üks teatri omapära: väga raske on lähtuda rolli loomisel läbielamiskunstist, kui näitlejal ei ole toeks samas „süsteemis” tegutsevaid partnereid ja lavastajat.   

Erna Villmeri monograafias mängivad väga suurt rolli tema abikaasad Juhan Luiga ja Ants Lauter, eriti muidugi Luiga arvustused ja kirjad. Kui kaasata siia veel ka teatrikriitika, mille on kirjutanud peaaegu eranditult mehed, siis võib öelda, et allikmaterjalid Villmeri elu ja loomingu uurimiseks on loonud mehed. Kahju, et Katri Aaslav-Tepandi on loobunud naisuurimuslikust kontekstist või vaatepunktist ning laseb meeste sõnal ka oma uurimuses domineerida. Aga ehk nii ongi hea, sest kõigele vaatamata jääb kõlama sõnum: näitlejanna Erna Villmer, ajastu lühikroonika. Naisvaatepunkt mikroajaloole on sellega vähemalt kaudselt, kuid samas kahekordselt kehtestatud.