Keelerikkujad-täpsustajad pidagu piiri

T?Ploompuu

Sõna ülepingutatud terminoloogilise täpsuse tagaajamisegaeitatakse loomulikku konteksti.

Vt Jaan Kaplinski „Emakeel ja võõrkeel” 11. IV ja Raik-Hiio Mikelsaare „Keelekaitse ja keelearendus”

16. V Sirbis.

 

Kuigi tegelen ise küll teistsuguse teabevõrgu, eluslooduse märkide muukimisega, oli Jaan Kaplinski arutlus keelest kui iga inimese paratamatust abivahendist hingelähedane. Sõnade-terminite vormiline juuksekarva lõhki ajav täpsustamine on mulle ikka vastukarva olnud, kuigi, seda võib ka laiskuseks sõimata.

Artiklis toodud näidetest on suur osa seotud loodusega. Nii mõnegi puhul on Jaan Kaplinski jäänud uusvormide sobimatuse põhjendamisel poolele teele. Üks selline seotud-vahetatud sõnapaar on pilvitus ja pilvisus. Vaadakem nende sõnade tuletusalust: pilvitus tuleneb sõnast pilvitama – pilvi ja selget taevast on läbisegi. Kui see on vahelduv, siis võib järeldada, et pilvitamine vaheldub peaaegu selgest lauspilvisuseni. Pilvisus tuleneb aga sõnast pilvine – omadus, mis eeldab pilvede olemasolu (nagu ka vesine-vesisus, roheline-rohelisus). Pilvisuse määr võib olla erinev, kas hõre, õhuke, tihe või paks pilvkate. Vahelduv pilvisus oleks pigem pilvisuse olemasolu ja puudumise vaheldumine: on selge taevas, siis tekib madalrõhulohu saabudes pilvisus ja selle üle jõudes on jälle selge taevas. Mõnd inimest häirinud kahemõttelisuse asemel võime sõna väljavahetamise tõttu täheldada termini keele sisemisest loogikast lähtuva täpsuse vähenemist: ebamäärast olukorda paremini iseloomustava pilvitamise asemel on nüüd tarvitusel ühesemalt määrav ja seetõttu olukorda halvemini iseloomustav pilvine.

Hullem on mürgituse asendamine mürgistusega. On selge, et mürgitamise tagajärg on mürgitus, õpetamisel saadakse õpetus. Mis sõnast aga on tuletatud mürgistus, jääb arusaamatuks – kas on see mürgistama (tähendab see muud kui mürgitama?)? Loomulik keelekasutus eeldaks sõnadest õpetama ja mürgitama samal viisil tuletamist – tuleks siis äkki ka õpetamise tulemust õpestuseks nimetama hakata? Selline näivalt kahemõttelistest asjadest paanikasse sattunult tekitatud loomulikku keelt häiriv ebakõla nõrgendab tervikliku keelekoosluse tajumist.

Sarnane on lugu terminoloogilise süsteemi arvatava täpsuse nimel liidete lisamisega. Levinud on see ka taimenimede puhul, nt tuulekaer, aaskaerand, raikaerik, kastekaer ja koldkaer. Teminoloogilise täpsuse nimel leiti, et aaskaer tuleb ümber nimetada aaskaerandiks, kuna süstemaatikas ei kuulu see enam kaera taimeperekonda. Kuid tuulekaeraga samasse kaera perekonda ei kuulu ka kastekaera ega koldkaera perekond. Ju siis neile ei jätkunud enam väänamisliiteid, et nad on jäänud lihtsalt liitsõnalisteks kaerteks.

Püütakse ka kangesti eristada seenhaiguse tekitajat ja kahjustuspilti. Nii on saanud õunapuu kärntõve tekitajast kärntõvik. Kuigi sõnakujude lahkulöömine toimus juba Interneti-eelsel ajal, õnnestus otsinguga leida vaid üks sõna kärntõvik kasutus, aga ainuüksi õunapuu kärntõbe 56 korda, sealjuures mõlemas ja sageli määratlemata tähenduses – terminoloogide pingutus pole vilja kandnud.

Ilmselt oleksid sellised probleemid olemata, kui peale sõnavaralise ja grammatilise külje arvestataks ka keele kontekstilise osaga. Selle edukat toimimist näitab väga hästi inglise keele struktuur, kus väga sageli on nii tegevus kui tegevuse tulemus tähistatud täpselt sama sõnaga. Tavakõnes-kirjas välistab kontekst kahemõttelisusest tingitud võimalikud eksitused, sõna teise tähenduse esiletoomine nõuab enamasti eraldi pingutust. Kuna kahemõttelisusele rõhuvad naljad on küllalt levinud, siis teatakse neid sõnu hästi. Sellele vaatamata ei põhjusta need sõnad harilikult peaaegu mitte kunagi eksitust. Terminoloogilises ületäpsustamises väljendub soov näha täpset teabeühikut ka üksikult seinale kritseldatud sõna taga. Terminoloogiaga ei ole aga sellisel tegevusel mingit seost: iga terminit kasutatakse alati kindlates oludes, kindlas keelelises adressant-adressaat suhtes, mis välistab vääritimõistmise.

Konteksti olulisus, lausa esmasus peaks olema mõistetav kõigile, kes mäletavad vene ajal tavalist ridade vahele kirjutamist ja sealt lugemist. Selline tekstist väljapoole jääv kontekst, kultuurikontekst, võib küll aja jooksul kaduma minna. Suurem osa kontekstist on siiski kindlalt kirjas naabersõnades, lausetes, terviktekstis, teksti asukohas.

Terminoloogilise täpsuse nimel keele rikkumise põhjus on eelkõige keeles paratamatult ja alati olemas konteksti tähtsuse ja mõju mittearvestamine, see on ka adressaadi keelelise võimekuse alahindamine. Sageli peab adressaat aga just muutmiste tõttu tundma keelelist alaväärsust, kuna ta ei saa aru haruldasest sõnast. Järgmine aste on see, et väheneb usaldus keele vastu. Vaevalt et keele rikkumise põhjuseks on kehv keeleoskus, pigem ei tunneta erialainimesed keele teabesüsteemi terviktoimimist. Kahjuks pole ka keelespetsialistid seda teiste erialade inimestele suutnud selgeks teha, lastes neil keelde suruda selle loomulikku toimimist nõrgestavaid sõnaväändeid.