Kehad pehme linnaruumi otsinguil

Eesti ja Norra etenduskunstnike koostööna valminud lavastust „Ma võtan selle enda kanda“ võib vaadelda ruumikasutuse erisuguseid kogemusi võimaldava ühisloome kauni näitena.

MARIE PULLERITS

Sõltumatu Tantsu Lava ja Davvi „Ma võtan selle enda kanda“, autorid-etendajad Oda Holmvik Bredvold (Norra), Hanna Junti (Eesti), Maria K. Landmark (Norra), Karsten Lunde (Norra), Maya Mi Samuelsen (Norra), Sigrid Savi (Eesti), Nele Tiidelepp (Eesti) ja Margaret Tilk (Eesti), lisaetendajad Uik Leete, Raul Markus Vaiksoo, Triinu Aron ja Annika Ader, helilooja Kymbali Williams, tugihelitehnik Janar Sarapu, tugidramaturg Maret Tamme, kostüümikunstnik Marili Järv. Esietendus 1. VIII Tartu linnaruumis.

Ühiskondlikud suhted avalduvad ka meie ühises eluruumis. Avalik ruum omakorda kujundab inimsuhteid, suunab käitumist, harjumusi ja hoiakuid. Linnaplaneerimises ja sellealastes aruteludes räägitakse üha enam kvaliteetse avaliku ruumi kujundamisest. „Kvaliteetne“ võib aga tähendada linnaruumi kujundajatele eri asja. Mõne aasta eest ilmus just sellele teemale keskendatud Eesti inimarengu aruanne „Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud“*. Igaühe kasutada linnaruum ei peaks olema vaid majanduskasvu ja tarbimise teenistuses. Inimeste käitumist, liikumisteid ja tegutsemisvalikut suunavana on avalik ruum alati paratamatult ka poliitiliselt laetud.

Kaheksa Eesti ja Norra etenduskunstniku koostööna Tartus valminud tantsulavastust „Ma võtan selle enda kanda“ võib vaadelda ruumikasutuse erisuguseid kogemusi võimaldava ühisloome kauni näitena. Teos on loodud kureeritud uitlemisena, osalust eeldava kulgeva rännaku vormis. Kuna etendused olid publikule eelregistreerimisega tasuta, võib pidada lähtepunktideks ka ligipääsetavust, kaasavust ja teenus­turumajandusest eemaldumist. Seejuures ei pööra kunstnikud niivõrd tähelepanu linnaruumi kujundamise arhitektuurilis-poliitilisele sfäärile, kuivõrd küsimusele, kuidas saavad inimesed oma käitumise, liikumise ja olemisega linnakeskkonda kujundada.

Parim viis midagi uut näha on läbida sama rada mitu korda. Ehkki lavastus valmis 2024. aasta Euroopa kultuuripealinna Tartu projektina, ei ole loomemeeskond võtnud ees­märgiks tutvustada Tartu linnaosi, vähem tuntud ja avastamata tänavaid või piirkondi. Rännak kulgeb hoopis mööda korduvalt läbitavat lühikest trajektoori ümber Tartu Herbert Masingu kooliga piirneva tavatu hoonete komplekti. Publik juhitakse esmalt elumajade hoovi, kus kaks naistantsijat on futurismihõngulistes kostüümides nõukogudeaegsete vaibakloppimispuude juures, kõõluvad sellel või pügavad kääridega aeglaselt hoolega muru. Kolmas seisab liikumatult taamal puude all ja vaatab eemale kaugusesse.

Eramute ja neid eraldavate hoovide, läbikäiguõuede ja garaažikoridoride labürinti võiks nende juhuslikkuses Marc Augé mõistena pidada isegi mitte-kohaks, kui nende vahele ei paigutuks üks kultuurilooliselt põnev punkt. Infotahvel teavitab, et seal asus XX sajandi hakul perekond Jannsenite elamu krunt ja nüüdki kasvab seal Lydia Koidulaga seostatav tamm. Ometi ei pöörata lavastuses Koidulale või feministlikule diskursusele edaspidi suuremat rõhutatud tähelepanu, kui mitte silmas pidada kõige laiemas tähenduses hoolt, kaasamist ja lugupidavat suhtumist ümbritsevasse.

Omas tempos liikuvad teejuhid suunavad publiku majade vahele uitama, ent mitmete seniste linnaruumi-rännaklavastuste kogemusega võrreldes jäetakse kuskil peatumiseks vähe aega. Algul tundub see hoole, aegluse ja pehmusega vastuollu mineva võimupositsiooni tarvitamisena vaataja suhtes. Mõne aja pärast tekib aga seos tavalise linnaruumis liikumisega: ollakse ju linnas enamasti asiselt teel ühest kohast teise ja pikemat peatumist kipub takistama argipäeva lubaduste-kokkulepete paratamatus. Etenduse alguses antakse publikule soovitus läbida rada vaikides ja „avatud vaatega“. Kui see tõesti omaks võtta, võib tunduda kõik uitaja ümber etenduse osana.

Kohalolu on kehtestatud kehalises pehmuses ja sürreaalsuses: teekonnale on seatud nii argipoeetilisi stseene nihestatud tegelikkusest kui ka abstraktsemaid füüsilisi liikumismotiive. Värvilistes rõivastes jalgratturid loovad sõidust koreograafia, banaanid pakiraame ehtimas. Tagahoovis libisevad unisoonis ratastel suured mustad prügikastid. Garaažide kõrval esitavad sürreaalsed tegelased aegluubis line-dance’i ja rumbat. Harrastussportlase rõivastes naine purustab koolimaja ees oma tantsulise liikumisega portselannõusid, mille teisel ringil samasse kohta jalutades taas tervena maast leiame. Maas lohisevate kahemeetriste kätega noor naine uitleb aeglaselt ja unistavalt majade vahel ning embab oma pikkade kätega puid.

Kui välja arvata ühes hoovis aset leidev rühmatants, ei domineeri teoses paika pandud liikumisjadad, vaid koreograafilised ja füüsilised motiivid, mis toovad esile teineteise kandmist, kehade lõdvestumist, usaldust, piiriolekuid. Etendajad tõstavad, kannavad, hoiavad ja embavad üksteist, kehad ronivad ja rulluvad üle majaosade ja teineteise, rattahoidjate ja vaibakloppimispuude peal. Need on kehad, mis võivad meist iga päev linnas mööduda, aga miks mitte ka aeleda lävepakkudel, müüriservadel, värvida hajameelselt trepiesistel varbaküüsi. Milline olek või käitumine on linnaruumis tavapärane? Kehade maagilis-realistlikud, skulpturaalsed kompositsioonid kallistavad, pürgivad teineteise toel kõrgustesse, moodustavad suust vett pritsides purskkaeve. „Kuidas saame olla linnaruumis meie ise ja kuidas teineteisele tuge pakkuda? Milline näeb välja hoolitsus?“ küsib trupp lavastuse tutvustuses.

Ootuspäraselt on raske eristada lavastatud stseene ning teatraalseid elulisi seiku. Tundub ju sageli tegelikkus instseneeritud ning juhtumused võivad näida kõike muud kui juhuslikud. Mõningaid stsenaariume, trajektoore ja tegevust mängime linnaruumis läbi iga päev nagu näitleja repertuaari. Nõndasamuti võib avalikus ruumis aega võttes ja ringi vaadates näha rohkem teatraalsust kui teatrimajas. Rännaku dramaturgiat loob ka mäng ajatunnetusega: kui kiiresti või aeglaselt paiku läbitakse, stseenide järjestus, motiivide kordumine ja nihetega taasesitus mõjub justkui videopildi edasi- ja tagasikerimine.

Pesunöörile rippuma jäetud särgid on neljandaks möödumisringiks teineteise käistest haaranud. Järgmisel ringil on nende kõrvale lisandunud lasteriided. Garaažide ees tõuseb vanast kohvikannust ehitustellinguid katvate kilevõrkude tooni mürkroheline aur. Puntras teineteist kandvad tantsijad moodustavad pehme, kombitsatest koosneva kujundi. Nihkega humoorikus on eelkõige lubav, usaldav ja ruumi loov. Lavastuse helimaastikke (helilooja Kymbali Williams) loovad linnaruum, ambient-kompositsioonid, argielu helide töötlused ja elav muusika, mis on üksteisega pidevas dialoogis. Tulekahjupuhuselt päästetrepilt kostuv klarnetimäng mõjub romantilis-melanhoolselt, kuni järgmisel hetkel sekkub tegelik elu ja kõrvaltänavast möödub põhja keeratud tümpsuga must Škoda.

Linn kui avalik ruum on täis seal toimetavate inimeste erilaadseid plaane, sihte, soove ja olemise viise, kõrvuti tegelikkusi. „Ma võtan selle enda kanda“ ei osuta manitsevalt ühiskonna probleemidele ega tee üleskutset lahenduste ideekorjeks. See on soe, tervitav ja värvikas suveõhtusse sobiv rännak, mis viitab kandmisele kui füüsilisele žestile, abile ja hoolele, aga ka vastutuse võtmisele. Argielu pidulikkus väärib märkamist ja aega. Milliseks kujundame oma sisemise kulgemise tempo linnaruumis ja milliseks kujundame linnaruumi tempo oma liikumiste ning argielu koreograafiaga? Kas tunneme end oma kodukoha avalikus ruumis teretulnult ja turvaliselt ning kuidas sellesse kõigiga arvestavalt ise panustada saame?

* Eesti inimarengu aruanne 2019/2020. Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud. Vt https://2020.inimareng.ee/