Kehad rituaalis, arhitektuuris, seisundis ja ühiskonnas

Sõltumatu tantsu festivalil sai näha nii vormile keskenduvaid koreograafiamänge, rituaalsust, stiilipuhast seisundilavastust kui ka ühiskondliku lähtekohaga töid.

IIRIS VIIRPALU

Sõltumatu tantsu festival 26. IX kuni 5. X Sõltumatu Tantsu Laval, Von Krahli teatrikeskuses ja muudes etenduspaikades üle Tallinna.

Sõltumatu tantsu festivalil (STF), mille Sõltumatu Tantsu Lava (STL) sel sügisel esmakordselt korraldas, sai kogeda liikumise eri tahke, näha nii lavastusliku kui ka koreograafilise käekirja poolest eriilmelisi lavastusi. Tänuväärne oli ka kunstnikuvestluste ning tantsuvaldkonna päevakajalisi teemasid ja kultuuripoliitilist mõõdet avavate arutelude programm, mis aitas nähtut mõtestada ja kultuuriväljal kontekstualiseerida. Samuti tantsu ja tehnoloogia võimalusi avava Modina programmi tutvustus.

Kokku etendus festivalil 17 tööd, millest neli olid kureeritud lühietenduste õhtuna, viis olid Islandi kunsti­ülikooli nüüdistantsutudengite lõputööd ning kolm ukraina autorite tööd eraldi Ukraina õhtu formaadis. Et kava oli mahukas, lahkan siinkohal põhjalikumalt haaravamaid ning sisult ja ka vormilt ühtlaselt mõjunud töid.

Iseseisvus stiilide sulamis. Lühi­lavastuste õhtul etendus kaks tööd prantsuse koreograafilt Leïla Kalt, kelle taust pärineb tänavatantsust ning kes ei ole omandanud formaalset tantsu(tehnilist) haridust. Arvestades Prantsuse tantsuvälja eripära, samuti riigi panust tänavatantsu süsteemses toetamises ning etenduskunsti lavadele ja festivalidele aitamises, siis see ei üllata.* Leïla Ka lavastustes oli liikumiskeeli omavahel osavalt sulandatud – eri stiilid ning ka liikumise ja helikujunduse suhe võimendusid just kontrastide kaudu veelgi.

Täpsus ja esitaja liigutuste jõud ühes väljendusjulgusega avaldasid muljet eriti viimases töös „Pode Ser“ („Võib-olla“), mis loodud soolona ühele tantsijale. Silmanähtav surutistunne, algne piirangutega liikumine asendus lõpus jõulise kehalise enesekehtestamise ja tänavatantsuliku kehahoiakuga, suurenes nii liigutuste amplituud kui ka enesekindlam interpretatsioon.

Mitmele tantsijale loodud töös oli rõhk aga pigem kompositsioonivõtetel: rütmistatusel, kaanonil ja ruumikasutusel. Ilma muusikalise kujunduseta viiele tantsijale loodud töös „Bouffée“ („Pahvak“) tõusis esile ka hingamine kui üks tantsijate liikumisseade rütmistamise ja ühiselt tempo hoidmise viise. Impulsse anti edasi nii täpselt mõõdetud žestide kui ka hingetõmmetega. Igal juhul on tegemist huvitava käekirja ja liikumismõtlemisega autoriga, kes on oma mitteformaalse tantsukogemuse enda kasuks tööle pannud. Oma sõnutsi soovis autor käsitleda ka teemat, mida tähendab olla naine, ja sellest johtuvaid piiranguid tänapäeva maailmas. Balansseerimist surutise ja formaalselt raamistatud liigutuste (teise lavastuse puhul vormusid need lausa militaristlik-mehaaniliseks) ning selgelt tajutava vabaduseiha vahel oli tema töödes tajuda.

Naiste iseseisvuse ja vabaduse teema kajas vastu ka portugali koreograafi Piny lavastuses „G.RITO“, sulandades tantsijate erilaadsed kultuurikogemused ja esivanemate pärandi hiphopi, house’i, vogueing’u ja nüüdistantsu esteetikas mõjusaks tervikuks. Märkimist väärib asjaolu, et mitmed laval üles astunud tantsijad on üle 40 aasta vanad, tantsijatena on neil seljataga korralik karjäär, muu hulgas Afrika Bambaataa taustatantsijatena.

Huvitav oli märgata tantsijate erilaadset kogemust ja stiililisi eripärasid ka laval koreograafiat tõlgendades. Kui mõnel tantsijal oli pikk vogue’ingu kogemus, siis mõni oli hoopis aastaid tegelenud ka kõhutantsuga, flamenkoga, mõni capoeira, mõni krumping’uga. Liikumises kasutati house’i jalatööst tuttavat vasturütmi, aga ka põrandast algimpulsse saavaid ja kehasse võnkuma kanduvaid tugevaid, arhailisi Aafrika põlistantse meenutavaid jalalööke.

Samuti mõjusid huvitavalt võitluslikud maadlusstseenid põrandatehnika ja raskuskandega ning krumpilikke isolatsioone ja lukustusi kasutav kätetöö.

Vestlusel oli juttu ka erisugusest kultuuritaustast, millele esitajad said oma päritolu ja juurte tõttu toetuda: Brasiilia põlisrahva uskumustest kuni Angola rütmideni. Etendus võis mõjuda esmapilgul ka lihtsalt liikumise mõttes efektselt, kuid sisukamaks tegi selle ikkagi kontekst, mis lubas esitajatel peegeldada traditsiooniliste kultuuride liikumisesteetikat ja ka spiritualistlikku taustsüsteemi ühes oma elukogemusega, mis muutis nähtu pelga efektitsemise asemel kontseptuaalselt laetuks.

Näiteks stseen rütmilise ja aina kiireneva pearingitamisega, mis nõuab äärmist keskendatust ja intensiivset kohalolu, kuid millel on eri rahvaste rituaalsetes tantsudes olnud ka transsi või enesehüpnoosi esilekutsuv funktsioon. Suure energeetilise laetusega ja esitajailt tugevat kohalolu nõudvas töös reflekteeriti liikumisstiili kaudu nii naiselikkuse-mehelikkuse kui ka esivanemate koloniseeritud pärandi üle ning tantsijad läbisid selgelt erisuguseid meeleolusid ja olekuid, vahest koguni füüsiliselt kujutatud identiteete.

Piny liikus tagasi tantsu lätete, kogukondliku rituaali juurde, mida toetas ka tugevalt müstilisust loovaid sümboleid rakendav lava- ja valguskujundus. Live-esituses laulud kergelt läbi nina vokaaliga mõjusid väestavalt ja arhailiselt, võimendasid rituaalist osasaamise tunnet veelgi. Helikujundus toetus laulja ja helilooja lapsepõlves kuuldud paladele, mida oli kodus laulnud tema portugallasest vanaema. Lavastuse kavalehel olidki ära toodud fotod trupi vanaemadest: fotod, nende tsitaadid ja kogemuste kirjeldused. Nõnda oli korraga tegu stiililt mitmekülgse mängulise rituaaliga ning ühtlasi esivanemate kogemust ja ületatud eluraskusi – olgu need tulenenud soost või mingisse klassi või rahvusrühma kuulumisest – austava pühendusega.

Vormimanipulatsioonidest seisundini. Omapäraseid vormimänge pakkus Sarah Baltzingeri ja Isaiah Wilsoni lavastus „Megastructure“ („Hiidstruktuur“), mis üllatas oma arhitektuursuse ja vormile keskendumisega. Kahe koreograafi-tantsija liikumine oli pidev mäng keha raskuskeskme, jäsemete nihestatuse ja lõdvestuse-toetusega. Selles omamoodi kehalises dialoogis võtsid kehad otsekui karkassi rolli ning põnev oli jälgida, kuidas kohati sai käest või jalast lihtsalt jäse, mis teise kehalt alla tolknes või mida tantsija peaaegu et enda küljest ära üritas nihutada.

Huvitavalt oli siin kasutatud ka peegeldusefekte ja keha nurkadega manipuleerimisest esile kerkivat illusiooni. Samamoodi efektselt mõjusid ka katkestused ja isolatsioonid. Kunstnikuvestlusel selgitasid autorid oma temaatilise lähtekohana intiimsust ja kahe inimese suhtele keskendumist (autorid on päriselus paar) ning vormilist algpunkti kui keha paigutamist eelnevalt loodud situatsioonidesse.

Vormiliselt eristus ka koreograaf Viktor Szeri Ungari aasta tantsulavastuseks tituleeritud „Fatigue“ („Väsimus“), kus oli luubi all läbipõlemisega kaasnev seisund. Töös andis taotluslikult minimalistliku ja vähese koreograafilise arenguga liikumise kõrval tooni visuaalne külg ehk valguskujundus ja taustale projitseeritavad videod. Liikumismustrite üha ja üha hüpnootilisemates kordustes tutvustas autorist esitaja variatsioone niivõrd sujuvalt, et lavastuse koreograafiline kude näis ajas veena voolavat. Valguskujundus ja visuaal aitasid sealjuures alla joonida tantsija kehaliine, vaevumärgatavaid muutusi pea nurgas, randmete pööretes ja aeglaselt küljelt küljele õõtsuvas torsos.

Koreograafia oli üles ehitatud katkematu jadana, vaid ühel korral – maha kükitades – kasutati pausi, kuid graduaalsed, peaaegu tähelepandamatud muudatused olid siiski autori enda sõnul täpselt koreografeeritud. Etenduse algusosa klaasistunud silmad asendusid lõpuks siiski ka publikule otsa vaatava pilguga. Selleks hetkeks oli korduste ja tasaselt voogava liikumise jada ühes suurepärase loopiva ja mitmekordselt aeglustatud popmuusika paladega juba oma hüpnootilise taotluse täitnud.

Kokkuvõttes eristus „Fatigue“ teistest nähtud etendustest seisundipõhisusega, mis valitud liikumisesteetikaga peegeldas ka läbipõlemisega kaasnevat tunnet, kui kehast ei ole enam midagi anda ning on tekkinud vaimne ja füüsiline staatika. Visuaali küllus ja kirjusus viitas olekule, kus inimene seisab oma meeleolus paigal, ent maailm kiirustab oma intensiivsuses üha tempokamalt mööda.

Vananev keha ja kogenud tantsija. Temaatiline seos tekkis ungari koreograafi Boglárka Börcsöki ja saksa visuaalkunstniku Andreas Bolmi lavastuse „Figuring Age“ („Arvestagem vanusega“) ning Henri Hüti, Mai Murdmaa, Rainer Jancise, Cloe Jancise, Maarja Tosina, Georg Elleri, Florian Wahli ja Rommi Ruttase koostöös valminud „Pühenduse“ vahel.

Viimati mainitu kujutas endast hommage’i Mai Murdmaale, tema panusele ja pärandile. Ungari lavastus oli oskuslikult struktureeritud ja režiiliselt timmitud: kasutati pilt pildis motiivi ning keskenduti Ungari tantsuajaloos oluliste koregraafide-tantsijate kehalisele pärandile. Tähelepanuväärne oli see, kuidas tantsu ja kehamälu kaudu suunati teravik ka poliitikale ja režiimimuutustele – ajalugu tutvustati karakterite keha lugude kaudu.

Huvitav oli jälgida ka ise esitajana üles astunud Börcsöki mikrovärinaid, köhatusi, pinnapealset hingamist steriilseks hooldekodupalatiks kujundatud ruumis. Karakter, kes jutustas etenduse käigus lugusid ka verbaalselt, oli enda sõnul võtnud eesmärgiks kuulsate tantsijate liikumist ja kehalist kogemust mitte kujutada, vaid neid kehastada, „lubades nende vaimud enda kehasse“. Mõlema lavastuse puhul tekkis mul seos jaapani tantsuvormi butō’ga, kus tantsija eesmärk on kujutamise asemel kehastada, kasutades meele tühjendamiseks erisuguseid tehnikaid, et keha saaks muutuda anumaks, mis mahutab ka esivanemate pärandi.

Mõlemas lavastuses suhtuti tohutu kogemusega tantsijatesse austavalt, suunati mõtisklema kehamälu kihistuste, keha kui meediumi vananemise ja aja mõju üle kehale. Mis jääb järele liigutusest, mida sooritab inimene, kes on tantsinud 60 aastat, kes on liikunud ja liigutusi loonud nii palju, et kõik liigne on liigutustest välja puhastatud? Murdmaa käsi vaadates tundus, et puhas tuul või õhk.

Festivali lõpetas itaalia koreograafi Silvia Gribaudi humoorikas ja ühiskonna iluideaale osatav lavastus „Graces“ („Graatsiad“). See haaras kaasa kogu sel õhtul saalis olnud publiku, tehes seda dramaturgiliselt sujuvate ja tempokalt kulgevate stseenide ning tabava, ent sooja huumoriga. Kolme eri eas meestantsija (Siro Guglielmi, Matteo Marchesi ja Andrea Rampazzo) ja Silvia Gribaudi enda kui keskealise naistantsija esituses valgustati läbi ilukaanonid, meisterlikkus ja kunstilise kujundi loomise võttestik ning kohatine naeruväärsuski etenduskunstides. Pihta sai nii ooperi võttestik, kunstnikuvestluste formaat, klassikalise balleti treenitud ja „ideaalse“ keha ihalus kui ka tänapäeva ühiskonna rõhutatud noorusekultus. Sealjuures kasutati ka erisuguseid kehatehnikaid klassikalisest balletist nüüdistantsu ja ka põrandal libisemiseni.

On tänuväärne, et STF oli Tallinna kokku toonud mitme riigi tantsukunstnikud ning ka väga erisuguste lavastuslike käekirjadega autorid. Ka stiililiselt oli näha väga erilaadseid käsitlusi: festival joonistas välja keha kui väljendus- ja mõtlemisvahendi nüansirikkuse ning näha sai vormile keskenduvaid koreograafiamänge, rituaalsust, stiilipuhast seisundilavastust, aga ka ühiskondliku lähtekohaga töid.

Omamoodi jõujooned ja temaatilised seoses tekkisid ka programmi kuulunud lavastuste endi vahel ning see avardas tõlgendusvõimalusi veelgi. Vestlused polnud seejuures mitte vähema tähtsusega ning tõukasid mõtisklema nii tantsu kui ka sellega seonduvate festivalide ja tantsumaastiku toimemehhanismide, kultuuripoliitika, rahajaotamise, soorollide ja kujutamisviiside üle.

* Põhjalikult saab lugeda Prantsuse tänavatantsuvälja ja selle toimemehhanismide kohta Felicia McCarreni raamatust „French Moves. The Cultural Politics of le Hip hop“, kus ta analüüsib Prantsuse hiphoppi ühiskonnagruppide ja identiteetide kujutamise valguses, võrreldes sealset tänavatantsu ka USA omaga.