Kehamälu poeesia

Rūta Ronja Pakalne ja Laura Kvelsteini tantsulise luuleteose „Maastik. Keha. Meeleseisund“ („Body of Dreams“) riimid moodustavad tantsijate keha- ja liikumismustrid.

KÄRT KOPPEL

e-lektroni „Maastik. Keha. Meeleseisund“ („Body of Dreams“), lavastajad Rūta Ronja Pakalne ja Laura Kvelstein, dramaturg Alissa Šnaider, helikujundaja Israel Bañuelos, valguskujundaja Chris Kirsimäe, kunstnik Pire Sova. Etendavad Marta Jamsja, Maria Solei Järvet, Pääsu-Liis Kens, Rūta Ronja Pakalne ja Laura Kvelstein. Esietendus 7. XII 2023 e-lektroni kunstisaalis.

Varvast saab sirutada, painutada ning relevé’sse tõugata. Reilender vaheldub pirueti ja väljaastega. Üle põranda rullile järgneb raputus ja lõdvestus. Keerd, pöörd, sirgjoon, kaar ja siksak. Sussi sahistamine, jalgade põntsumine ja tossude kriuksumine. Rūta Ronja Pakalne ja Laura Kvelsteini tantsulise luuleteose „Maastik. Keha. Meeleseisund“ („Body of Dreams“) riimid moodustavad tantsijate keha- ja liikumismustrid.

Keha on isiklik ning selle kogemused niisamuti, ometi on ta kohati avalikum ja haavatavam kui mõtted või sõnad: liikumine toob päevavalgele harjumused, ka need, millest ise teadlik ei olda. Kuidas kipume seisma, kui mõtleme, mida teevad käed, kui on ebamugav, millises ruumi osas tunneme ennast kindlalt, kuidas reageerime puudutusele ning millised liigutused on meile omased? Laval on viis unenäolist unistuslikku keha, kes üritavadki minna selle kõige sisse.

L-kujuline lavaruum on targu paigutatud nõnda, et osa laval toimuvast ei jõua kolmandiku publiku vaatevälja, vaid too peab terviku kogemiseks nägemise kõrval tuginema ka teistele meeltele. Õigupoolest jätab kogu teos vaatajale rohkelt ruumi oma tõlgenduseks, seega võtan vabaduse seda kahe etenduse toel ka siinkohal teha.

Laval on viis erisuguse kehakooliga tantsijat, vähemalt selline mulje jääb. Pääsu-Liis Kensi keha tundub peale vaadates õrna ja haprana, mistõttu üllatab tema otsusekindel ja jõuline liikumismuster. Iluuisutamise ja klassikalise tantsu graatsilised painutused ja piruetid vahelduvad somaatilise, impulssidest tõukuva liikumisega. Maria Solei Järveti keha kõneleb show– ja võistlustantsu treeningutest: sirutatud varbad, järsud pöörded, efektsed jalatõsted ja enesekindel publikuga flirtiv pilk. Marta Jamsja ja Rūta Ronja Pakalne liikumine meenutab kõige enam praegust nüüdistantsu: argi- ja tantsutehnilise liikumise põimitus ning pidevad kontrastid liigutuste sujuvuses, aja- ja ruumikasutuses. Kõik nad on omanäolised, kuid sobivad seejuures kaanonisse.

Laura Kvelsteinist on esmapilgul lihtne üle libiseda. Tema rahulikum, pärimus- ja klassikalise tantsu samme sisaldav kulgemine ei püüa poognate efektsusega pilku, nagu teevad seda teised. Kvelstein jääb tagaplaanile, tulles seejuures kõige lähemale: ta istub publiku lähedale ning laseb vaadata, kuidas ta mõtleb. Teisel etendusel saab temast kõige huvitavam tegur selles lavastusevõrrandis.

Kvelstein on introspektiivne: ta ei tegele enda näitamisega, pigem kogemisega, mida pakub publikule vaatamiseks. Ta peatub oma liikumiskombinatsioonides uuesti ja uuesti, tundub, et just hetkedel, kui ta märkab, et hakkab end rohkem näitama kui jagama. Sujuvalt liikuvaid võimekaid kehi on alati nauding jälgida ning seda ka tantsijad pakuvad, kuid Kvelsteini liikumine tungib sügavamalt naha alla, pannes pead murdma, mida ta mõtleb, meenutab ja kuidas oma keha kuulata proovib.

Nüüdisetenduskunstide praeguseks peavooluks on kujunenud hektiliselt vahelduvad fragmentaarsed stseenid, mis meenutavad ühismeedia pideva infovoolu läbihekseldamist. „Maastik. Keha. Meeleseisund“ („Body of Dreams“) liigub aga sellele suundumusele vastuoksa: tantsijate katkendlikke liikumis­jadasid saadab sujuvalt muunduv heli- ja valgusmaailm. Ühe lavapildi teisenemist märgata on keeruline, sest teos voolab. Esialgu voolab ta pimedusest valgusesse ning pärastpoole ringiga tagasi hämarusse. Võib-olla ei suutnud vool publikut täielikult oma hoovusesse kaasa tõmmata, kuid vastuvoolu see ka liikuma ei hakanud – läks ikka sinna suunda, kuhu tegijad juhatasid.

Olen selle poolt, et ajastu, kus püss võib laval olla ainult juhul, kui see pauku teeb, on möödas. Lavakujunduse funktsioon ei pea olema enam ainult praktiline, kõike ei pea kasutama, põhjendama ega tõestama. Ruumikujunduse rõhk on pigem sünesteetilise keskkonna ja atmosfääri loomisel: lavaruum (sh heli- ja valguskujundus) võiks publiku tajudega manipuleerida sama intensiivselt kui laval juhtuv.

e-lektroni kunstisaali L-kujuline lavaruum oli huvitav lahendus ning tundus terviku „mälu“ kontseptsiooni toetavat, kuid laest alla rippuvad lahmakad mustad läikivad kiled ning esimese rea toolide alla laotatud kivikillustik jäid mõistmatuks. Ei märganud, et mõni etendajatest oleks kummagagi suhestunud. Ka unenägudes kohtab alatihti olukordi ja objekte, mille reaalsuses tollel hetkel kahelda ei oska, kuigi tagasi mõeldes võivad need tunduda väga häirivad. Kas kile ja killustik võisid saali jõuda kuskilt selle nurga pealt?

Chris Kirsimäe valgus seevastu raamistas etenduse kulgu oskuslikult. Lihtsad valguspildid sulasid ühest teise sama sujuvalt, nagu sobrasid tantsijad oma mälupiltides. Niimoodi toimis ka Israel Bañuelose abstraktne helikujundus: täpseid fragmente ei suudagi eraldada, kuid see loob kulgemist soodustava atmosfääri.

Tantsijate liikumine teeb publiku silmadele pai, pärast ruumist lahkumist on aga tunne, nagu oleks uinunud. Silmalaud on rasked ja mälupildid hägusad. See vahest eesmärk oligi?