Keisri usk ja alamad

Henrik Visnapuu „Keisri usus“ käsitletakse XIX sajandil Liivimaal aset leidnud kirikuvahetusliikumist, mille tagajärjel läks märkimisväärne osa talurahvast luteri kirikust üle õigeusu kirikusse.

TOOMAS SCHVAK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Henrik Visnapuust tosin aastat noorem mees, Saaremaalt pärit etnoloog Gustav Ränk (1902–1998) on oma mälestustes kirjutanud: „Tõeline sikkude ja lammaste lahutamine taevastes tallides algas veneusu sissetungiga juba minu vanaisa poisikesepõlves ja käis tasapisi minu lapsepõlves veel edasi. Tagajärjed minu taeva all olid tunduvad: koduküla kümnest perest oli ainult kaks jäänud endisesse usku, nendest üks meie pere. Teised kõik olid juba veneusku. Viimaste arv kasvas aga järjest seetõttu, et iga mees, kes abiellus veneusku tütarlapsega, pidi ka ise astuma selle koguduse liikmeks. Lastest said siis muidugi veneusulised. Veneusulise tütarlapsega oli abiellunud ka minu vanaisa, kuid siis olnud usuasjades veel seevõrra leebem kord, et mehel ei tarvitsenud oma usust lahkuda. Siis võisid ka lapsed jääda isa usku. Vanaisa teadis veel rääkida, mis kaubaga see uus usk peale suruti ja miks meil uude usku minejaid oli nii palju. Kõigepealt öeldi uus usk olevat keisri usk ja teada oli, et keiser on mõisnike vastane. Hoopis maisemaks ja veelgi mõjuvamaks tõukejõuks oli aga suur näljahäda ühes maapuudusega, mis sundis rahvast oma usku müüma sõna tõsises mõttes läätseleeme eest: vastasutatud vene kirikute juures on jagatud näljahädalistele suppi nii kohal söömiseks kui ka lähkrites koju kaasa viimiseks. Sama kaubaga on jagatud kroonumõisatest väikseid kohti maatameestele.“*

Aastatel 1845–1848 Liivimaa kubermangus aset leidnud kiriku- ehk usuvahetusliikumise tagajärjel läks märkimisväärne osa eesti ja läti talurahvast luteri kirikust üle õigeusu kirikusse. Eestlastega asustatud Liivimaa aladel oli kirikuvahetajaid keskmiselt 17%, kuid näiteks Saare ja Pärnu maakonnas ületas nende hulk 25% piiri ning oli mõningaid kihelkondi, kus õigeusku läks 80% elanikkonnast. Tegemist oli massiliikumisega. Selle liikumise tõelised põhjused on jäänud seni välja selgitamata.

Kuna toonased asjaosalised ei ole toimunust maha jätnud kirjalikke mälestusi ning riiklikud ja kohalikud dokumendid on talupoegade motivatsiooni kirjeldamisel napisõnalised või kallutatud, ei ole ajaloolise tõe taastamine lihtne. Selle perioodi kohta on olemas vaid üks põhjapanev ja enam-vähem objektiivne eestikeelne teadustöö – Hans Kruusi (1891–1976) uurimus „Talurahva käärimine Lõuna-Eestis XIX sajandi 40-ndail aastail“ (1930). Hilisemad ajaloolased on enamasti kirjeldanud kirikuvahetust mõne konkreetse haldusüksuse piires või analüüsinud detailsemalt ametlikke dokumente, lisamata midagi olulist kirikuvahetusliikumise põhjuste kohta.

Nii pole imestada, et kirikuvahetusliikumise, rahvakeeli keisri usku või vene usku mineku kirjeldamisel on valitsevaks kujunenud luterliku enamuse – kuhu kuulusid nii baltisaksa mõisnikud ja pastorid kui ka suurem osa eesti talurahvast – loodud narratiivid, kus liikumise põhjused on taandatud talupoegade majanduslikule olukorrale. Nende narratiivide elujõust annavad tunnistust nii kolm põlvkonda hiljem kirjutanud Gustav Ränga hoiakud kui ka tõsiasi, et kirikuvahetajate soovi „maad saada“ toovad liikumise peamise põhjusena välja tänapäeva kooliõpikudki.

Majanduslikud põhjused olid kindlasti määravad, kuid mitte ainsad. 1830. aastate lõpu ja 1840. aastate alguse sagedased põuad ja ikaldused tõid oma aja ära elanud mõisamajanduses kaasa talurahva olukorra tõsise halvenemise, kohati isegi nälja. See süvendas talunike soovi Baltimaadelt välja rännata: kuna võimalused selleks olid piiratud, siis levis arusaam, et keisri usku üle minnes on lihtsam vastav luba saada. Kuigi väljarännupüüdluste tippajal 1841. ja 1842. aastal võimud veel kiriku­vahetuseks kellelegi luba ei andnud, võisid just sealt alguse saada kuulujutud, et õigeusku astumine aitab kaasa mitmesugustele leevendustele: õigus välja rännata, riigilt maa saamine (nn hingemaa), mõisa­koormiste leevendamine, luteri kirikumaksust vabastamine jne. Sakslastest mõisnike ja pastorite vastu oli hoiak ju niigi sallimatu, majandusliku kitsikuse aastatel tuli nende ükskõiksus ja külmus talupoegade suhtes (loomulikult oli ka erandeid) eriti teravalt esile.

Neis oludes said uskkondadest, mis olid ametlikust luteri kirikust vähemal määral baltisakslaste kontrolli all – eriti õigeusu kirik, aga ka luteri kiriku sees leviv vennastekoguduse liikumine – omamoodi seaduslikud protestivahendid, millega liitumine näitas vastuseisu Balti kubermangudes kehtivatele võimusuhetele. Paljud esimesed kirikuvahetajad pärinesid just vennastekoguduse liikmete seast, keda luteri pastorid mõisnike toel taga olid kiusanud.

Kitsalt majanduslike argumentide vastu kõneleb ka see, et kuigi enamik kirikuvahetajaid pärines tõesti kõige vaesema talurahva hulgast, kuulus nende sekka ka rikkaid suurtalunikke. Seega on kõige loogilisem näha kirikuvahetusliikumist keeruka ühiskondliku protestiliikumisena, kus olid põimunud majanduslikud, poliitilised ja sotsiaalsed põhjused. Ei olnud ühte kindlat põhjust, millega saaks selgitada iga õigeusku astunud talupoja motiive, enam-vähem kindel võib olla vaid selles, et usulise ärkamisega kirikuvahetusliikumise puhul tegemist ei olnud.

Õigeusu kirikuvõimude ja Venemaa keskvõimu osa kirikuvahetuse soodustamisel, mida baltisakslased meelsasti ületähtsustasid, oli pigem tagasihoidlik. Võimud reageerisid, mitte ei olnud ise algatajaks. Tuleb meenutada, et esimesed eestlaste ja lätlaste soovid õigeusu kirikuga liituda lükati 1841. ja 1842. aastal resoluutselt tagasi. Aastatel 1845–1848 suhtuti kirikuvahetusse küll soosivalt, kuid pole tõendeid, et selle edendamiseks oleks korraldatud sihilikke kampaaniaid. Niipea kui 1848. aastal vallandusid paljudes Euroopa riikides liberaalsed revolutsioonid, viidi baltisaksa aadli rahustamiseks õigeusu kirikuga liitumisel taas sisse piirangud ning vahetati välja kohalikud kirik­likud ja ilmalikud võimukandjad, kes olid kiriku­vahetust toetanud. Kõik see näitab, et eestlaste ja lätlaste õigeusku meelitamine ei olnud Venemaa valitsuse prioriteet, vähemalt mitte enne venestamis­poliitika algust 1880. aastatel.

Kirikuvahetusliikumine oli esimest korda pärast Poola võimu lõppu XVII sajandil tekitanud olukorra, kus eestlasel oli võimalik valida rohkem kui ühe usulise identiteedi vahel. Õigeusu tulek tõi kaasa vaesematele talupoegadele taskukohasemad õigeusu rahvakoolid, rikastas Eesti sakraalarhitektuuri ning sundis baltisaksa aadlit panustama rohkem luterlike rahvakoolide arendamisse ja eestikeelse vaimulikkonna koolitamisse. Riias aastatel 1847–1915 tegutsenud õigeusu vaimulikust koolist ja seminarist sai paljudele õigeusklikele eesti noormeestele taskukohane võimalus jätkata oma haridusteed.

Nii on õigeusu jõudmisel eestlaste sekka olnud ka positiivseid aspekte, kuigi hilisemate poliitiliste sündmuste taustal on seda kirjanduses ja ajalookirjutuses enamasti kajastatud miinusmärgiga. Ükskõik, millised olid XIX sajandi kirikuvahetajate motiivid, sai õigeusk järgnenud kümnenditega Eesti ja eestlaste usulise mitmekesisuse loomulikuks osaks, üheks võimalikuks usuliseks identiteediks, mis püsib tänapäevani.

* Gustav Ränk, Sest ümmargusest maailmast. Stockholm 1979, kirjastus Välis-Eesti & EMP, lk 133.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht