Kerge ja vaba nagu unenägu

Dream Dancers on loonud koreograafia, mis sobitub kasutatud visuaalse keelega ning jätab õhulise ja kerge mulje.

IIRIS VIIRPALU

Dream Dancersi „The Process of Unclenching a Fist“ („Rusika lahtirullimise protsess“), koreograafid-etendajad Christin Taul, Joanna Kalm, Rūta Ronja Pakalne ja Madli Paves, liikumisjuht Leif Firnhaber, DJ-helikujundaja Triin Niinemets, kunstnik Adele Robam, valguskunstnik Karolin Tamm. Esietendus 11. VI Eesti Tantsuagentuuri teatrisaalis.

Hoolimata sellest, et tutvustuses lubatakse tantsulist narratiivi, mis peegeldab nüüdisaja inimest, on nelja tantsukunstniku lavastuse trump hoopis mõnusa ja esteetiliselt nauditava omailma ja ruumi loomine. Joanna Kalm, Madli Paves, Rūta Ronja Pakalne ja Christin Taul on loonud koreograafia, mis sobitub kasutatud visuaalse keelega ning jätab õhulise ja kerge mulje. Lavastus mõjub oma soojuse ja helgusega, loob vajaliku kontrasti tänapäeva kriise täis ühiskonnaga, tõstab inimese korrakski helgemasse paralleelreaalsusse ning annab võimaluse puhata, nautida ilu ja meediumide koosmängu.

Lavastuse visuaalne külg, lava- ja valguskujundus, on nii mõjuv ja terviklik ning muusika jõuline, et eriti etenduse esimeses pooles jääb liikumine kohati nende varju. Tugeva ja selge rütmiga elektrooniline muusika (eriti palad, millel on ka sõnad) ning kangaste ja materjalide mäng köidavad vaataja tähelepanu rohkem kui tantsijate kehatöö.

Igati asjakohaseks tuleb hinnata otsust lahendada Triin Niinemetsa helikujundus DJ live set’ina, see loob muusika ja tantsijate veidi teistlaadi suhte. Helikujundus saab nii selgemalt etenduse osaks, on tihedamalt sellesse integreeritud ja liikumine haakub otse heliradadesse. Seejuures püüab DJ õigusega ka rohkem vaatajate tähelepanu, kui lihtsalt taustal mahamängitavad lood seda suudaks.

Eraldi tuleb esile tõsta lava- ja valguskujundust, millel on kandev roll nii eneseküllase ja tervikliku atmosfääri loomisel.

Karolin Köster

Muusikaline pool, milles pidevalt mängitakse rütmide ja žanritega, kõlab sel moel kenasti kokku koreograafiaga. Ent jällegi, tugeva rütmiga kontrastsed lood, mille puhul jäädakse kuulama sõnu, lugude vahetumist ja rütmilisi-temaatilisi üleminekuid, võtavad tahes-tahtmata suure osa publiku tähelepanust endale ja varjutavad kohati koreograafia, mis eriti etenduse esimestel minutitel on aeglasem, vaiksem ja staatilisem. Etenduse edenedes hõivab liikumine aga oma õige positsiooni, muutub mitmekülgsemaks, haarab rohkem kaasa ning pakub visuaalse ja helilise küljega võrdse elamuse.

Liikumise puhul jääb kõige rohkem meelde liikumiskeelte ja -stiilide segunemine: iseäranis efektselt mõjub stseen, kui Joanna Kalm on kaetud läbipaistva kangaga ning kombineerib oma liikumismustrites ja kehatöös nüüdistantsu ja selle tehnilist põhja tänavatantsust tuttavate popping– ja locking-elementidega. Ühtaegu läbipaistvus ja kaetus lisab muidu selgelt nähtavate lihaspingutuste ja lukustustega liikumisele huvitava ja erilise nüansi, nii et kujunenud pilt mõjub tavapärasest tugevamalt ja mitmekihilisemalt. Rūta Ronja Pakalne demonstreerib samuti huvitavaid liikumismustreid, kus segunevad balletisammud ja -poosid, nüüdistantsutehnika, tänavatantsu rütm ja hoogne energiavoog.

Paraku tõusevad Pakalne ja Kalm võrreldes teistega rohkem esile: nende liikumine on jõulisem, sunnib vaatama, süvenema, ainiti jälgima ning jätab teised varju. Need kaks tantsijat kehtestavad end ruumis, milles muidu domineerib valgus, muusika ja lavakujundus, just oma liikuva kohalolu ja mängulisuse kaudu, tantsustiilide piiridest joostakse ja hüpatakse mängleva kergusega üle. Paves ja Taul aga jäävadki oma liikumises ja lavalises olekus eemalolevaks unelejaks. Kui vaadata kogu liikumist, mõjuvad kõige köitvamalt stseenid, kus segatakse erisuguseid kehatehnikaid ja -tunnetust, liigutakse klassikalisest kontseptsioonist „nüüdistants võrdub põrandatehnika ja (sisemiselt) läbitunnetatud liikumine“ eemale ja kõrgemale.

Eesti tantsulavastustes näeb ikka veel kahetsusväärselt vähe nüüdistantsu kombineerimist näiteks tänavatantsu alamstiilidega, mis võiks visuaalselt anda vägagi efektse tulemuse ja olla palju haaravam. Seekord saadakse sellega hakkama ja sestap on liikumiskeelt etenduse edenedes ka põnevam jälgida.

Eraldi tuleb esile tõsta lava- ja valguskujundust, millel on kandev roll nii eneseküllase ja tervikliku atmosfääri loomisel. Läiked, heledus, valgusmäng ja pastelsed toonid kõrvu läbipaistvusega teevad õhkkonna unenäoliseks, loovad lavaruumi uue maailma. Stsenograaf Adele Robami ja valguskujundaja Karolin Tamme töö on silmanähtavalt õnnestunult läbi põimunud: valgus toob esile lavakujunduse, kangad, materjalid ja vastupidi, materjalide olemus lubab mängida valgusel ja peegeldustel. Kõik kokku näeb välja nagu veealune unenägu või suvepäikese mäng merelainetel, loob vaatajaski kerguse- ja helgusetunde.

Lavastus mõjub kui sõõm värsket suvesooja õhku avatud aknast – see metafoor näikse kajavat ka etenduse lõpustseenis. Nüüdistantsu valdkonnas, kus sageli kohtab pretensioonikat kontseptuaalsust, mis mõnigi kord jääb ideetasandile ega realiseeru lavalaudadel ei sisuliselt ega ka meeldejäävas esteetikas, on värskendav näha tööd, mille tuumaks ongi täiesti aus esteetiline kogemus. Lavastus, mis ei pretendeeri tingimata intellektuaalsele sügavusele, ei pruugi olla teostuselt sugugi nõrgem. „The Unclenching of a Fist“ tõestab eelöeldut ilmekalt ja annab kinnituse, et teinekord võibki sügavamale viia just esteetiline nauding.

Lavastus kütkestab meeli ja kutsub loodud atmosfääri rüppe – rännakule unistavate tantsijatega nii helis, pildis kui ka kinesteetikas. Pärast etendust, mis oli mõjunud nagu päikese sillerdus lainetes või suvine briis, on iseäranis mõnus astuda õue juunikuisesse kuumalainesse. Kergema sammuga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht