Kes hoiab pulti?

Madli Pesti

Suurt lava Mart Koldits valdab, masse paigutada oskab, niite tõmmata julgeb.        Viljandi Ugala „Kollane nool”, autor Viktor Pelevin, lavastaja Mart Koldits (Von Krahli teater), kunstnik Jaanus Laagriküll ja muusikaline kujundaja Hendrik Kaljujärv (NO 99). Mängivad Janek Vadi, Peeter Jürgens, Arvi Mägi, Arvo Raimo, Carita Vaikjärv, Kadri Lepp, Triinu Meriste, Andres Oja, Margus Vaher, Luule  Komissarov, Vilma Luik, Tarvo Vridolin, Kata-Riina Luide, Oleg Titov jt. Esietendus 5. III Ugala teatri suures saalis.        andrei: Aga mis mind õnnelikuks teeks? vagunisaatja: Õnne juurde viib ainult üks tee, tuleb leida selle kõige mõte ja ilu ning alluda suurele ideele. Alles siis algab tõeline elu.  Kui palju on Eestis lavastajaid, kes ajavad selgelt oma asja, kes teavad, mida nad teevad, kellel on äratuntav esteetiline käekiri? Üks selliseid  on Mart Koldits. Vaataja ei pruugi tema loodud maailmaga haakuda, kuid küllap ta tunnetab, et tegemist on tervikliku maailmaga. Maailmaga, kus kehtivad tänapäeva etenduskunstide reeglid ning kus julgetakse esitada küsimusi. Vastuste plakatile kirjutamine pole eesmärk. Ei saagi eeldada selgeid vastuseid, kui tahetakse esitada küsimusi „miks me olemas oleme?” ja „mis üldse olemas on?”. Just seda teeb Koldits uuslavastuses „Kollane  nool”, mis põhineb Viktor Pelevini novellil (lavastaja on novelli teatripäraseks kirjutanud koos Eero Epneriga). Tegevus toimub rongis, mis „toitub kujutlusest, et sa suudad iseennast valitseda, et sa oled oma ihade, motiivide ja mõtete valitseja ja autor”. Eri kupeede ja inimtüüpide vahel seikleb noormees Andrei (Janek Vadi), kuid lavastus ei räägi sellest, mida Andrei teeb, vaid sellest, mida ta tunneb ja mida ta küsib. Lavastuse eesmärk on tegevuse taandamine  eksistentsialistlike küsimuste esitamise ees. („Minu elu libiseb mööda nagu lumehang akna taga. Aga midagi peab ju veel olema?”) Kolditsa ohjatud suurlavastuses teeb kaasa üle neljakümne etendaja (näitlejad, tantsijad, muusikud). On rõõmustav näha, et Ugala trupi neliteist näitlejat on parajalt hullu lavastajaga kaasa tulnud, ning võib arvata, et koostöö on neile olnud eriline. Kolditsa loodud maailm erineb ju tugevalt sellest, milles enamik neist  näitlejaist on harjunud liikuma. Kui esietendusel veel kõik ei suutnud ideaalselt edastada Pelevini filosoofilisi mõtisklusi, siis tahet on näha ning mängukordadega sujuvus kindlasti paraneb.     

Näitlejaist on peaaegu kogu aeg laval vaid Janek Vadi Andreina, kes saab sisulise telje kooshoidmisega veenvalt hakkama. Vadi valik  võtmerolli oli kindlasti õige otsus, arvestades ka ta viimastel aastatel tehtud mõjuvaid rolle (eriti „Kogujates”). Janek Vadi Andrei on vaoshoitud ja sobivalt kõrvaltvaatav, kuid paratamatult on üliraske jõuda Ugala laia saali igasse suunda. Ilmselt jõuab lavastuse kogu jõud terviklikumalt kohale saali esiridadesse, loodan aga, et mängukordadega jõuavad näitlejate arutlused pärale ka saali kaugematesse nurkadesse. Andrei on purustatud silla poole  kihutava rongi reisija, kuid samal ajal vaatab ta seda rongi ka kõrvalt ning näeb, et pimedas põlevate akendega kiirelt kihutav rong on kui kollane nool.   

Kõrvaltegelastest tõusevad esile stseenid Luule Komissarovi ja Peeter Jürgensiga. Absurdivinti mõnuga kruvivad stseenid Komissarovi ja Vadiga on ühed lavastuse nauditavamad. Luule Komissarov mängib ühes kupees asjade kultuses elutsevat mutikest. Maast laeni asjade virnas (mis ilmub stseenivahetuse pimeduses välkkiirelt ja märkamatult lavale) orienteerumiseks on tal omad printsiibid. Kronoloogiline printsiip: asjades orienteerumine käib kupees  diagonaalis, vanematest uuemateni („… ei ole enam minevikku, pole olevikku, tulevikku – on ainult printsiip …”), alfabeetiline printiip („Siin üleval on kõik a-tähega asjad, siis b, j, k …”); dendroloogiline printsiip („… kasutud asjad on seal, kasulikud … Kui kasulikud tekivad, siis nemad, näete, siia.”). 

Peeter Jürgensi tegelane on tekstis nimetatud  Khaaniks, kuid teda võiks nimetada ka näiteks vedurijuhiks. Ta on omamoodi tegevusülene, isik, kes teab mõningaid vastuseid Andrei küsimustele („Kui sa tahad rongist maha minna, siis sa ei saa rongist maha minna just nimelt sellepärast, et sa seda tahad.”). Jürgensi vaoshoitud jõulisus jõuab ka kaugematesse publikuridadesse. 

„Kollane nool” on kui üks lüli Kolditsa tervikloomingus. Klassikalisel suurel laval on ta varem lavastanud küll vaid korra („Hüppajad” Vanemuises aastal 2007), kuid küllap inspireerib suur vaba pind lavastajat ka edaspidi. Suurt lava ta valdab, masse paigutada oskab, niite tõmmata julgeb. Suurejoonelist vaatemängu oskab ta aga ka sisuga täita. 

Enim seoseid tekib lavastusega „Ohvrit mängides” (ka vene autorid, vennad Presnjakovid), mille Koldits lavastas Tallinna Linnateatris kolm aastat tagasi. Aga muidugi haakub „Kollane nool” ka Pelevini romaanil põhineva lavastusega „Tšapajev ja Pustota” (Tallinna Linnateatris 2003. a) ning ka Pelevinist inspireeritud „Proffetiga” (suveprojekt Albus 2007. a). Mitmed vestluskaaslased tõstsid „Kollase noolega” võrreldes esile „Tšapajevit ja Pustotad”,  mis oli selgem, konkreetsem, täpsem. Lavastuste eesmärgid on aga erinevad. Kui „Tšapajevis” edastati üpris konkreetselt lugu ja tehti seda väiksesse saali sobivate peente vahenditega, siis „Kollases nooles” on täita hiigellava ning eesmärk on pakkuda seisundit, taju, õhustikku, mitte lugu.       

Lavastustel „Ohvrit mängides” ja „Kollane nool” on nii sisulisi kui ka vormilisi sarnasusi. Mõlemas kulgeb peategelasest noormees (soovi korral võib teda pidada ka hamletlikuks tegelaseks) läbi erinevate elusituatsioonide, lihtsustatult öeldes otsib elu mõtet, ümber tema sahmib hulk tegelasi, justkui toimub elu. Peategelane on omamoodi passiivne kõrvaltvaataja.  Kui „Ohvrit mängides” peategelast Valjat mängis Priit Võigemast Tallinna Linnateatri Taevalaval küllaltki väikeses ruumis, paradoksaalselt mõjuvas nullstiilis, siis vaevalt et täiesti sissepoole pööratud mäng pääseks maksvusele Ugala hiigellaval. Janek Vadi on aga valinudki õige mänguvõtme – uudishimulikult kulgev, mitte ekspressiivselt ülevoolav. Lavapilt (koostöös kunstnik Jaanus Laagrikülliga) ärgitab kujutlusvõimet, on väljapeetud  ja puhas. Nappide vahenditega luuakse rongi kujund, mis on küll arusaadav, kuid mitte liialt argiselt reaalne. Teatud määral tõstetud, absurdilikku ebamaist atmosfääri eeldab ka lavastuse sisu. Põhilised kujunduselemendid on mustad ja valged toolid. Ja neid on palju. Stseenivahetused nende rohkete toolidega vääriksid eraldi aplausi, sest isegi esietendusel ei olnud näha mingit koperdamist. Viljandi kultuuriakadeemia tudengid olid hästi drillitud ning said keerulise  ja imekiire stseenivahetuskoreograafiaga suurepäraselt hakkama. 

Mõjuv leid on lava lakkamatu pöörlemine. Pöördlava keskel on toolid, mis tähistavad rongides vastakuti asetsevaid pinke. Iga pingirea lõpetab akent tähistav valge ruut. See pikk rivi  toole muudkui pöörleb ja pöörleb. Rongist moodustatakse ühel hetkel restoranvagun, teisel hetkel magamiskupeed, rongis peetakse pulmi ja matuseid. Eraldi esile tõstetud tegevusega tähistatud kupeed (ikka toolirivi aknaruuduga) asuvad nii laval paremal kui ka vasakul servas. Kupees paremal servas elab Andrei, tühja aknaruudu asemel on aga ekraan, mis filmib pöördlava liikumist reaalajas. Kui tegevus toimub Andrei kupees, luuakse osavalt illusioon  rongiakna taga mööduvast maastikust. Lava tagaseinas on samuti video, aeg-ajalt haarab kaamera Andrei otse lavalt, kaameraga on filmitud aga ka lavataguseid ruume ehk rongi masinaruumi.       

Efektsemaid, mõjusamaid stseene toimub rongi katusel, kui Andrei tahab rongist välja astuda, kuid Khaan ehk vedurijuht seda heaks ei kiida. Kaamera, ekraani ja lavastangede  allalaskmise koostoimel tekib lõputu ruum, kus ekslevad mitmekordsed Andrei ja Khaan. Eksistentsialistlik lavapilt vastab perfektselt eksistentsialistlikule dialoogile.       

Kuid lavapilt pole sugugi täielik ilma täiuslikult haakuva valguskujunduse (Tiina Barbo) ja helita. Lavastuse helipilt (Hendrik Kaljujärv) on erakordselt tihe. Lisaks muusikutele, kes mängivad pulmas, matustel ja restoranvagunis, kõlab etenduse jooksul pidev helifoon, mis imiteerib rongi lõputut liikumist. Tegemist pole realistliku rataste lõginaga, vaid abstraktsema, kuid  ikkagi äratuntava, veidi õõva tekitava heliga. Nii heli kui ka valgus annavad oma olulise osa, et sünniks „Kollase noole” maailm: tajude ja tunnetuste kogum. Kujutlusvõime teater. Tundub, et arvustaja kirjeldas peamiselt seda, mida ta laval nägi. Kuigi tegelikult ta ka koges ja tajus. Aga mida? Las see jääda …