Kes kardab utoopiaid?

Praktiline poliitika kipub olema keerulisem ja nurgelisem kui teoreetiline poeesia. Unistada ja neis unistustes sündinud utoopia poole püüelda tasub aga ikkagi.

ANDREI LIIMETS

„Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada“, lavastaja Sveta Grigorjeva, helilooja Martin Kirsiste, kunstnik Mara Kirchberg, valguskunstnik Sebastian Talmar, videokunstnik Anastassia Semjonova, dramaturg Kerli Ever. Tantsivad Kristiina Vilipõld, Riina Ausma, Helina Karvak, Linda Vaher, Pääsu-Liis Kens ja Sveta Grigorjeva. Esietendus 5. V Sõltumatu Tantsu Laval.

Eesti teatrikäsitluses ja -kriitikas näivad ootused jagunevat peamiselt poeetilise või poliitilise, rohkem igavikku vaatava või päevakajalise vahel. Nende kahe pooluse kohtumispunkti mahub süntees, utoopia visandamine – ühtaegu võimalikku tulevikku kiikamine ja teistsuguse olemise võimalikkust avava poeetilise ruumi loomine.

Pelgalt loo kvaliteetse etendamise asemel ruumiloome ja selles rändamise teemadega on viimastel aastatel kõige rohkem tegelenud Paide teatri eelmine trupp. Selle eestvedajad avasid Tartus maikuus sobival moel kirjandusfestivali „Prima vista“ ajaks Utoopia Saatkonna, inimeste ja ideede kohtumispaiga. Samast soovist näib lähtuvat ka Sõltumatu Tantsu Laval etendatav „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada“, mille tutvustavas tekstis sedastatakse oma eesmärgina pehme vastuse pakkumine „agressiivsele, sõjakale ja patriarhaalsele maa­ilmale“.

Milline see maailm siis õigupoolest on, millele vastust otsitakse? Ruume unistamiseks ja nendesamade utoopiate loomiseks jääb igatahes kogu peadpööritava (tehnoloogilise) arengu kiuste pidevalt vähemaks. Ehk võib selles süüdistada turumajanduse pidevat oravarattas veeremist ning kapitalismi täitmata lubadust, et kui põhivajadustega korras, võetakse ette vaimsemad sihid. Ehk on see selline inimseisund, mida kirjeldab Ameerika tuumafüüsikule, aatompommi loojale
J. Robert Oppenheimerile omistatud väide, et optimist arvab meid elavat parimas kõigist võimalikest maailmadest, pessimist aga kardab, et see ongi tõsi.

Niisiis elame neurootilises rajasõltuvuses, kus kõike on liiga palju, ent vajadus veel enama järele on viinud kliimakatastroofini. Naudime näilist rahu, seejuures kui sõjad on jõudnud teistelt mandritelt peaaegu koduõuele; lehvitame #metoo tuules võrdsuslippudega, ent keegi ei köhigi, kui riigi suurima teatri etteotsa valitakse tõsise ahistamissüüdistusega rinda pistnud mees.

Et miski võiks üldse olla teisiti, mõjub mõeldamatu, lapsikugi mõttena pärast neoliberaalse maailmakorra ja narratiivi võidukäiku, „ajaloo lõppu“ 1990. aastatel. Peamise vastukaaluna on kerkinud hoopis veel vihasem ja veel isasem uus­konservatism, aga tagasi ju ka ei taha. Seega siis jätku ajale, mil briti kultuuriteoreetiku Mark Fisheri kuulsaks tehtud mõtte kohaselt on kergem ette kujutada maailma enda kui kapitalismi lõppu.

Utopistlikuks mõtlemiseks on kõige rohkem pakkunud ainest tehnoloogia – taas tõotusega mugavamast, rahulikumast, külluslikumast elust. Seejuures tähendab tehnoloogia ka juba mainitud tuumapommi, jälgimisühiskonda, nutisõltuvust, hirmu ja ängi omaenda töö- ning tähenduskao ees.

Ühismeedia on loonud vaid napilt rohkem kui kümnendiga täiesti uue sotsiaalse ruumi, kuid ühisusega on kaasnenud – sellega vähemalt võrdselt maksvusele pääsenud – teineteisest kaugenemine, kõlakojad, polariseerumine ja radikaliseerumine. Kõiksugused tehnikavidinad teevad meid üha efektiivsemaks, ent tööd on üha rohkem ja rohkem. Autod on andnud vabaduse, ent saanud müra, reostuse ja eluvaenuliku ruumi sümboliks. Ja nii edasi. Tehnoloogia areng ühtaegu loob ja hävitab, annab ja võtab, parandab ja lõhub. Selles on alati võitjad, aga on ka kaotajad.

Märksa maisemaks viisiks trans­tsendentaalsuseni jõudmiseks on olnud psühhedeelia ja esoteerika. Ka „Tant­-
sud …“ meenutab oma puudutuste rohkes pehmuses MDMA mikrodoosi, muudkui aeleks ja kallistaks. 1970. aastate LSD-entusiastid jõudsidki nõnda kaugele, et kirja teel saadeti poliitikutele psühhedeelseid aineid lootuses, et teisenenud seisundis kogetu viib sõdade, konfliktide ja vägivalla lõpule.

Nagu näha, ei ole viinud. Pärast aastakümneteks põlu ja rangete regulatsioonide alla sattumist teevad psühhedeelsed ained tänapäeval küll läbi uut revolutsiooni, kuid konkureerivad oma teraapilises kasutuses ingleid ja väekive kummardava esoteerikaga, millel jagub omakorda ebamugavaid kokkupuutepunkte nii vaktsiinivastasuse kui ka muu vastutustundetu ja ohtliku tervisekäitumisega.

Niisiis on kolmandaks, kõige järjepidevamaks utoopiate pelgupaigaks, aineseks ja väljendajaks jäänud ikkagi kultuur: kirjandus, film, teater, filosoofia. Kõik see, mille väärtus on kapitalismi efektiivsusnäitajate põhjal raskesti mõõdetav. Kui vaadata kodumaisegi kultuuripoliitika jõuõlga ja valdkondade rahastatust, siis suisa ebaoluline.

Ometi pakub lavastus „Tantsud …“ kõike seda, mille puudumine ühiskonda, nii patriarhaalse kallutatuse käes kannatavaid naisi kui ka mehi endid, õnnetuks muudab: pehmust, hellust, soojust. Pehme pind, pehmed pilgud, pehme õhk ja olemus, nagu on kirjeldanud Kaisa Kattai oma arvustuses.* See on utoopia, kus tuttava – ebamugavate, väikeste, puust käetugedega istmete või klapptoolide – asemel on võimalik vajuda patjadele ning olla seal nii, nagu endal hea on, olgu istuli, külili, selili, eraldi või üksteise otsas.

Nii mõndagi võib selline nihe muidugi ehmatada. Isegi tantsulavastuste puhul pole tavaline distantseeritud vaatajapositsiooni vahetumine osalise oma vastu twerk’imise töötoas. Vaevalt on vaja meenutada stereotüüpe introvertsest eestlaslikkusest ja oma kehaga kontakti asemel kinnist tooni kuulvast mehelikkusest, et kujutada ette nihelust ja ebalust selle muudatuse läbimise eel.

Tegemist pole üksnes abstraktse liikumisrütmi otsimise või kehalise harjutusega. Dramaturg Kerli Everi tekst seob lavastuse osad kenasti kokku ning põhjendab kunstilisi valikuid. Twerk’imine kontekstualiseeritakse mehe pilgu läbi seksualiseeritud tegevusest millekski vabastavaks ja omaenda kehaga ühendavaks. Ja nagu kõlab tinglikult lavaltki, on patriarhaadi seisukohast vähe hirmutavamaid asju kui vaba, oma kehaga rahul, seksuaalsusega kontaktis naine, kes ei allu enam soorollide kontrollile.

Muutused vajavad aega ja ruumi, et igaühe sisemist konservi mitte ära ehmatada. Sund tekitab enamasti vastupanu ja liigne õpetlikkus trotsi. Ela ise ja lase teistel elada, nagu sageli süüdistavad konservatiivid liberaale. „Tantsudki …“
võiksid kergesti üle minna feministlikuks loenguks või suisa sõjahüüuks, kuid on ennekõike kutse solidaarsusele.

Laval käiakse muu hulgas läbi riigid, kus raseduse säilitamine on seaduse silmas olulisem kui naise tervis või õigus oma keha üle otsustada. See on meeldetuletus, kellele laieneb maailmas suurem tükk heaolust, turvalisusest ja vabadusest ning kellele mitte. Kui suurt osa nimekirjast on kerge eirata kui väikeriike või kaugeid ja võõraid maid, siis ootuspäraselt ja kõhedaks tegevalt jõuab järg ka Poola ja Ameerika Ühendriikideni. Mõtlemapanev, kui tsiteerida üht traditsioonitruud riigikogu saadikut. Juba ainuüksi see loetelu osutab, miks on vaja ruumi anda teistsugusele ja utoopilisele mõtlemisele, peale omaenda põhivajaduste täitmise ka teiste rühmade heaolu ja turvalisuse eest seismisele.

Mõneti iroonilisel moel näitab lavastus „Tantsud …“ kätte ka põhjuse, miks utoopiad on nii raskesti saavutatavad. Pehmed padjad, mille peal end mugavalt tuntakse, osutuvad puupüsti täis saalis piiratud ressursiks, nagu ka ruum ise. Tahaks seal mõnuledes jalad sirgu ajada ja iseennast meritäheks visata, aga keegi on ees. Praktiline poliitika kipub olema keerulisem ja nurgelisem kui teoreetiline poeesia. Unistada ja neis unistustes sündinud utoopia poole püüelda tasub aga ikkagi.

* Kaisa Kattai, Ood inimeseks olemisele (ja Sveta Grigorjevale). – ERRi kultuuriportaal 16. V 2023.