„Kes kardab Virginia Woolfi?“ jõuab 300. verstapostini

TRIIN TRUUVERT

Lavastaja Mladen Kiselovile ei olnud näidend vundament, mille peale oma tahtmist mööda ehitada, vaid maapõue peidetud saladus, mida arheoloogi täpsusega järk-järgult nähtavale tuua.

Tallinna Linnateatris etendub täna, 18. oktoobril 300. korda Mladen Kiselovi lavastus „Kes kardab Virginia Woolfi?“. 23. jaanuaril 2010 esietendunud lavastusega on jõutud vähem kui kümne aastaga sündmuseni, mis on eesti teatris saanud varem osaks vaid mõnele lavastusele. See on seda tähelepanuväärsem, et lavalt vaatab endiselt vastu igati elujõuline ja loomingulist sünergiat täis lavastus, mis sündinud koostööst psühholoogilise teatri lavastaja ja pedagoogiga, oma ala professionaaliga.

Kui heita pilk eesti teatri ajalukku, leidub loomulikult teisigi lavastusi, mille eluiga on olnud märkimisväärne. Varasemast ajast näiteks Vanemuise „Mikumärdi“ (1957, lav Kaarel Ird, 226 etendust) ja Draamateatri „Pilvede värvid“ (1983, lav Mikk Mikiver, ligi 250 etendust). Hilisemast ajast Rakvere teatri „Oscar ja Roosamamma“ (2006, lav Üllar Saaremäe, 256 etendust), mille järel tulevad ridamisi taas Draamateatri lavastused: „Eesti matus“ (2002, lav Priit Pedajas, 263 etendust), mis on ikka mängukavas, ning „Rahauputus“ (2002, lav Andrus Vaarik, 281 etendust) ja „Aabitsa kukk“ (2004, lav Andrus Kivirähk, 327 etendust). Muusikateatrist võib nimetada erandina Estonia „Pipi Pikksukka“ (1969, lav Sulev Nõmmik, 402 etendust), mis etendus viimast korda 1994. aastal. Tallinna Linnateatrist aga lavastust „Oh armastus, sina kallis magus mesi …“ (1973, lav Kaarel Kilvet, 251 etendust). Nii et on, mida tähistada.

Neli lavastust Eestis. Tagantjärele vaadates on Tallinna Linnateatri „Kes kardab Virginia Woolfi?“ kujunenud sümboolseks mitmeti. Esiteks oli see Bulgaariast pärit Kiselovi (1943–2012) esimene töö Eestis, kuhu tõi teda 2008. aastal taaskohtumine tulevase abikaasa Eneken Akseliga. Ettepaneku lavastada ameerika näitekirjaniku Edward Albee näidend tegi Kiselovile Tallinna Linna­teatri peanäitejuht Elmo Nüganen, kes kutsus Kiselovi 2009. aastal üheks semestriks ka külalisõppejõuks EMTA lavakunstikooli XXV lennu tudengite juurde. Just nende hulgast valis Kiselov oma lavastusse Honey osatäitjaks Kristiina-Hortensia Pordi, kellele sai teise kursuse üliõpilasena osaks hindamatu kogemus.

Mladen Kiseloviga koostööd teinud näitlejad on tunnistanud, et mõjuv oli ennekõike see, kuidas ta proovides töötas.

Toomas Huik / Pm / Scanpix

Teiseks on „Kes kardab Virginia Woolfi?“ Kiselovi töödest veel ainukesena repertuaaris, ülejäänud kolm Eestis tehtud lavastust on läinud nüüdseks ajalukku. Nii tegijate kui ka vaatajate hulgas tähelepanu pälvinud esimesele lavastusele järgnes koostöö Vanemuise teatriga, kus esietendus Kiselovi käe all Sam Shepardi „Maetud laps“ (2010). Aasta hiljem lavastas Kiselov taas Tallinna Linnateatris, tuues lavale David Hare’i „Amy seisukoha“ (2011). Tema viimaseks lavastuseks jäi Eesti Draamateatris esietendunud David Edgari „Nelipühad“ (2012), mida tunnustati 2013. aastal Eesti teatri aasta lavastuse auhinnaga.

Lisaks on antud 2017. aastal lavastusega „Kes kardab Virginia Woolfi?“ külalisetendusi USAs New Yorgi Eesti Majas ja Eesti saatkonnas Washingtonis. Ees ootavad võõrusetendused Bulgaarias Sofias ja Kiselovi sünnilinnas Ruses.

Kiselovi lavastuse vastupidavuse ja värskuse on kindlustanud väga heade tingimuste kokkulangemine. Kui esimesena sai mainitud lavastajat, siis sama tähtis on olnud tugev alusmaterjal. Edward Albee maailmaklassikasse kuuluv näidend (1962) oli ameerika kultuuriruumist tulnud lavastaja puhul seda kindlam ja loogilisem valik. Kiselov teadis näidendi tausta, ülikoolide traditsioone ja sealset ellusuhtumist hästi. Justkui ta oleks näidendi sündmused ise läbi elanud (nagu on kirjeldanud Kristiina-Hortensia Port), mille tulemusel oli näidendi tagapõhi palju sügavam ja laiem kui see, mida näitlejad osanuks ise alguses välja lugeda.1

Lavastuse õnnestumisele on aidanud kindlasti kaasa ka mängukoht – kammersaal Tallinna Linnateatri vasakpoolseimas tiivas, mis hoolimata oma piiratud nähtavusest ja ebateatraalsusest toimib hästi näidendi tegevuskohana. Kuna saal oli kasutuses üksnes Kiselovi lavastuse tarvis (ning on seda praeguseni), võimaldas sõltumatus teatri ülejäänud repertuaarist teha proove algusest peale sealsamas, kus toimuvad etendused. Esimene proov oli 12. oktoobril 2009, prooviprotsess pikk ja põhjalik ning lavastus pakub näitlejatele siiani mängu- ja avastamisrõõmu.

Läbimõeldult ja süvitsi. Kiseloviga koostööd teinud näitlejad on tunnistanud, et mõjuv oli ennekõike see, kuidas ta proovides töötas. Sealhulgas pedagoogiline osa tema lavastajatöös, mis oli Kiselovi pikaaegset õppejõutööd arvestades loomulik. Võib arvata, et tema töömeetodi mõju laienes prooviprotsesside kaudu ka lavastustele, mis tõusid eesti teatris esile hoolimata sellest, et need ei olnud oma väljendusvahendite poolest uuenduslikud. Ajal, kui püüdlused vormilise mitmekesisuse poole viivad sageli tähelepanu sisult ning kvantiteet on ületanud kvaliteedi, on Kiselovi klassikalises teatrilaadis tehtud lavastused mõjunud isegi omamoodi eksperimendina. Oma lavastustes kasutas Kiselov psühholoogilise teatri vahendeid ja stiilivõtteid läbimõeldult ja süvitsi.

Seega võib küsida, kas ta värskendas Eestis oma lavastustega psühholoogilise teatri traditsiooni, nagu on arvatud Adolf Šapiro kohta, kelle siinsed lavastused on leidnud eesti teatriloos järgemööda silmapaistva koha juba 1970. aastatest saadik. Tol ajal, mil Šapiro tuli Eestisse lavastama, kujundasid teatripilti eri põlvkondadest ja erisuguse loomelaadiga lavastajad. See oli aeg, mil laienes 1960. aastate lõpus alguse saanud teatriuuendus ning „teatris taasavastati visuaalsust, režiimetafoori ja kujundlikku mängulaadi“, nagu on kirjutanud Šapiro raamatu „Nii sulgus eesriie“ saatesõnas Reet Neimar. Tollase teatriuuenduse laines kuulutati Neimari sõnul ka psühholoogilise teatri aegumist ja kadu, milleks võisid anda põhjuse pealiskaudselt elusarnased ja stampidesse kalduvad lavastused.

Kuid selmet anda hagu juurde kuuldusele, mis on praeguseks juba iseenesest klišee, on olnud märksa enam põhjust kõnelda võimalikust režiiprobleemist, mis on muu hulgas seotud vähese professionaalsusega. Sellest on omal ajal kirjutanud Lea Tormis ajendatuna sissevaatest Šapiro esimese lavastuse, 1971. aastal Noorsooteatris esietendunud „Kirsiaia“ ettevalmistustöösse. Tahtmata seada Šapiro lavastust psühholoogilise teatri etaloniks, kandis see endas Tormise sõnul siiski teatrilaadi süvendamiseks ja edasiviimiseks eeldusi, millest eesti teatris oli kippunud vajaka jääma.2

Ja nii on tõusnud praegusel ajal esile ka Kiselovi lavastused oma mõtte- ja sõnumiselguse, samuti tegelaskujude psühholoogilise läbitöötatusega. Kiselovi tegutsemisaeg Eestis jäi lühikeseks, kuid tema siinne töö lavastajana on ometigi ajendanud uurima selle võimalikku mõju psühholoogilise teatri traditsioonile, psühholoogilisele teatrilaadile ja töömeetodile, mis viimasel ajal on võinud nõrgeneda.

Kiselovi kirg. Nagu juba mainisin, avaldas Kiselov mõju proovides töötades. Seda on toonitanud enim näitlejad, kes on tõstnud koostööd Kiseloviga, seda ühte ja ainust, oma loometeel märkimisväärselt esile. Argo Aadli, Nicki osatäitja lavastuses „Kes kardab Virginia Woolfi?“: „Ma veendusin selles, et üks väga hea näidend on võimalik välja tuua niimoodi, et kogu selle perioodi jooksul ei ole õigupoolest ühtegi pingeseisundit. Teatris ikka inimeste iseloomud ristuvad, midagi ei klapi ja tekivad pinged, aga meil seda ei olnud. Võib-olla talle oli see tavaline. Meile see tavaline ei olnud. [—] Ta oli näitlejale ka selles mõttes ideaallavastaja, kellele näitleja oli nii tähtis. Ta ei jätnud sind kunagi ilma vastuse või toetuseta, ta oli sinu jaoks kogu aeg olemas. Selliseid lavastajaid otsi tikutulega taga.“3

Kiselovile oli omane oskus luua hea prooviatmosfäär. Sellele aitas kaasa põhjalik ettevalmistus, mis Kiselovi puhul tähendas mitte üksnes lavastuse alusmaterjali läbinisti tundmist, vaid ka oskust anda oma visiooni edasi arusaadavalt, suure kire ja pühendumisega.

Mladen Kiselovi lavastus „Kes kardab Virginia Woolfi?“ on jõudnud vähem kui kümne aastaga 300. etenduseni. Honey – Kristiina-Hortensia Port, Nick – Argo Aadli, Martha – Epp Eespäev.

Siim Vahur

Tõtt-öelda ei ole ühtegi inimest, kes ei oleks kasutanud Kiselovist kõneldes sõna „kirg“. Kirglik eneseväljendus oli Kiselovil seotud ühtpidi slaavi temperamendiga, millega ta eristus eestlase tagasihoidlikust ja sissepoole elavast natuurist. Teisalt iseloomustas Kiselovi kirg teatri, inimeste ja üleüldse elu vastu, mis oli seda üllatavam inimese puhul, kes oli oma elu jooksul piisavalt näinud ja kogenud.

Ka nendesse näidenditesse, mida ta Eestis lavastas, suhtus Kiselov suure kirega. „Kes kardab Virginia Woolfi?“ valmimise juures dramaturgi-tõlkijana tegutsenud Triin Sinissaare sõnul ei olnud näidend Kiselovile „vundament, mille peale oma tahtmist mööda ehitada, vaid maapõue peidetud saladus, mida arheoloogi täpsusega järk-järgult nähtavale tuua“. Niisamuti ei olnud George ja Martha talle sadistid, keda tõmbavad manipulatsioonimängud teineteise kallal, vaid armastajad, kes on aetud ootuste ja tegelikkuse põrkumisest meeleheitele.4

Tööprotsessi kirjeldades on räägitud Kiselovi puhul palju ka usaldusest. Võib arvata, et väljastpoolt tulnuna oli usaldusliku kontakti loomine Kiselovile seda vajalikum, aga ka raskem. Seda märkimisväärsem oli tema oskus tekitada lühikese ajaga ühistöötunne inimestes, kellega ta ei olnud varem kokku puutunud. Tekitada see turvatunne, usaldus ja tahe materjaliga töötada, mis on teatritöös peamine. Martha osatäitja Epp Eespäev: „See oli Mladeni puhul põhiline, et oli väga hea loomingut soodustav proovitegemise pinnas. Ta suunas ja julgustas näitlejat proovima – sa võisid kõike proovida! – ja sul ei olnud eksimise hirmu. Ei olnud seda pärssivat kohustust, et sa pead kohe kümnesse laskma. Oli ainult see teine pool, tahtmine ülesannet täita. Julgus teha ja teha suurelt!“5

Andrus Vaariku sõnul, kes kehastab Tallinna Linnateatri lavastuses George’i, oli tööprotsess Kiseloviga tõeline pingpong. Lavastaja andis mõtte, mida näitleja püüdis realiseerida, ja ta töötas selle põhjal edasi, mida näitleja oli talle pakkunud. Selle tulemusel tundis näitleja end lavastuse kaaslooja ja rolli autorina. Andrus Vaarik: „Hea juhi kõige tähtsam omadus on delegeerida vastutust, ülesandeid, mitte troonida kõrgustes ja anda moka otsast orjadele käske. Mladen kaasas meeskonna vastutama, mõtlema, ja see on nii uhke tunne! Nagunii lavastaja on sinust mitu sammu ees, aga tema suhtus näitlejasse kui võrdväärsesse partnerisse ja viis näitlejad sinnamaani, et nad on raamides vabad. Tänu sellele näitlejad vastutavad oma rolli eest, sest see on nende enda töö ja looming.“6

Temalt on, mida õppida. Kokkuvõttes tipnes lavastuse „Kes kardab Virginia Woolfi?“ kolm kuud kestnud proovi­periood sellega, et publik istus saalis juba viis päeva enne esietendust. Eesmärk, milleni lavastaja soovis oma tööga jõuda, oli saavutatud. Ja see kõik oli üksnes sisse­juhatus andmaks aimu, mida üks rahvusvahelise mastaabiga lavastaja ja pedagoog endaga Eestisse kaasa oli toonud.

Ehkki Kiselovi teadsid siin nimepidi algul vähesed, oli tema puhul mõjujõuga Anatoli Efrose nimi, kelle juhendamisel oli Kiselov 1968. aastal lõpetanud lavastaja erialal GITISe. Efrose kaudu avaneb Kiselovi seotus vene teatrikoolkonnaga, mille rajas Konstantin Stanislavski. Viimase õpilane ja lähim kaastööline oli teatavasti Maria Knebel, kelle õpilased olid omakorda Efros ja Voldemar Panso. Pärast õpinguid Moskvas naasis Kiselov Bulgaariasse, kus ta töötas mitmes riigi­teatris lavastaja või kunstilise juhina. Aastatel 1992–2008 oli Kiselov USAs Pittsburghis Carnegie Melloni ülikooli lavakunstikooli näitleja- ja lavastajatöö õppejõud ning ühtlasi vabakutseline lavastaja. Emeriitprofessorina käis ta periooditi ka hiljem sealseid tudengeid juhendamas.

Kui kogu see teadmiste ja kogemuste pagas Kiseloviga lõpuks Eestisse koondus, oli selle tulemuseks neli lavastust, mis tõusid esile tugeva kontseptsiooni, autoritruuduse ja läbikomponeerituse poolest. Lavastajana oli Kiselov lugude jutustaja, tema sügav austus looja vastu oli harukordne. Ta oli professionaal, kellele mõeldes meenub professionaalsuse tähendus ja tähtsus. Olles inimesena empaatiline ja aval, tõi ta ka teatrisse avatud lähenemise ja lisaenergia, tänu millele oli kokkupuude temaga ennekõike üldinimlik. Temalt on, mida õppida.

1 Kristiina-Hortensia Port. Vestlus 14. XII 2012 Tartus.

2 Lea Tormis, Mitte ainult „Kirsiaiast“. – Sirp ja Vasar 25. II 1972.

3 Argo Aadli. Vestlus 30. XI 2012 Tallinnas.

4 Triin Sinissaar. Märkmed Mladen Kiselovist, 2013.

5 Epp Eespäev. Vestlus 4. XII 2012 Tallinnas.

6 Andrus Vaarik. Vestlus 3. XII 2012 Tallinnas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht