Kes metsas, kes metsas, kogu seltskond metsas …

Uku Uusbergi „Nagu teile meeldib“ on elurõõmus ja lustlik lavastus, kus julgelt naerdakse näidendi teksti puuduste üle ja visatakse vimkasid kus aga võimalik.

MARIS PETERS

Tallinna Linnateatri „Nagu teile meeldib“, autor William Shakespeare, tõlkija Georg Meri, lavastaja Uku Uusberg, kunstnik Jaagup Roomet, kostüümikunstnik Eugen Tamberg, valguskunstnik Rene Liivamägi, grimmikunstnik Anu Konze, muusikajuht Andrew Lawrence-King, liikumisjuht Eve Mutso, helikujundaja Arbo Maran, lavavõitluse seadja Indrek Sammul. Mängivad Kaspar Velberg, Hele Palumaa, Kristiin Räägel, Laurits Muru, Rain Simmul, Allan Noormets, Andero Ermel, Argo Aadli, Mikk Jürjens, Kristjan Üksküla, Tõnn Lamp, Egon Nuter, Indrek Sammul, Mart Toome, Simo Andre Kadastu, Sandra Uusberg, Hele Kõrve, Epp Eespäev, Andrew Lawrence-King, Meelis Orgse, Peeter Klaas, Tõnis Kuurme, Taavet Borovkov, Jaak Kaljurand, Jasper Roost, Ingvar Uski, Johanna Liiv, Külli Pavelson ja Loreta Janson. Esietendus 14. IX Salme kultuurikeskuse suures saalis.

„Nagu teile meeldib” ei ole just sagedasti lavastatav Shakespeare’i komöödia. Eestiski on seda võrdlemisi harva ette kantud – viimased lavastused jäävad paari aastakümne taha, kui 2005. aastal jõudis see näidend Vanemuises vaataja ette Finn Poulseni ja 2006. aastal Vene teatris Timofei Sopolevi lavastuses. Nii Poulsen kui ka Sopolev olid külalislavastajad ning tõenäoliselt suur osa Tallinna publikust Shakespeare’i pärast Tartusse ei sõitnud ja Vene teatrisse ei sattunud.

Viimane suure teatri lavastus pealinnas, Priit Põldroosi viimane lavastajatöö Eesti Draamateatris, jäi aga 1952. aastasse. Sellise küllaltki tundmatu näidendi lavale toomisel on muidugi oma plussid ja miinused: enamikul publikust puudub võrdlusmoment eelmise sama näidendi lavastusega, aga seejuures peab arvestama, et üksjagu rohkem aega ja energiat läheb sellele, et aru saada, kes on kes ja mis toimub. Näidendi heitlikuvõitu tegelaskond igatahes vaatajale armu ei anna, küll aga on see lavastajale andnud vabaduse tegelaste ümberkujundamiseks ja uute lisamiseks.

Kui Eesti viimase aja Shakespeare’i lavastusi meenutada, siis on need ikka olnud pikemapoolsed. Nii ka seekord, peale selle on käesoleva lavastuse valikud ilmsesti olnud üksteisest ajendatud, sest vanamuusika kasutamine tingib justkui iseenesest ajaloolise kostüümi ning nende kahega ei kõlaks ilmselt kokku Peeter Volkonski ja Hannes Villemsoni Vanemuise lavastusele tehtud värskem tõlge. Nii saavadki näitlejad ja vaatajad pusida Georg Mere puise tõlke kallal ja vahepeal jääb tekst kuhugi õhku rippuma. Vähemalt esietendusel näis vahetevahel, et näitlejad isegi ei tea, mida see tekst, mida suurel kiirusel tulistatakse, kõik tähendab. Aga nii ei jõua mõte saali ja lendab üle vaatajate peade minema. Loodetavasti saab mängukordade kogunedes tekst suupärasemaks ja mõtte edastamine selgemaks.

Uku Uusberg on Shakespeare’i lavastamisel veel üsna tundmatu tegija, meenub vaid, et tema eelmine ja tegelikult väga intrigeeriv lavastus oli kompilatsioon Shakespeare’i näidenditest, Eesti Draamateatri ja Kanuti gildi saali koostöö „Head ööd, vend“, mida 2008. aastal mängiti vaid mõned korrad. „Nagu teile meeldib“ ei ole ka mitte kõige lihtsam näidend, sest meenutab kogumit mitte väga hästi ja orgaaniliselt põimuvatest lugudest, jättes justkui lavastaja otsustada, kas ta mõne neist hoopis välja jätab või kuidas rõhud asetab. Käes­olevas lavastuses pole kärpimisega vaeva nähtud, kuigi kohati oleks võinud, seda enam et asemele pakutut on rohkem kui küll.

Lavastuse üks peategelastest on kindlasti muusika. Vanameister Andrew Lawrence-Kingi seaded ja ajastule vastavatel instrumentidel mängivad vanamuusikud on omaette väärtus. Eestis juhtub harva, et lavastuses on muusika nii hoolega läbi mõeldud ning publik ei pea mõistatama, mis teoseid ette kantakse ja kes on autor, vaid kavaleht annab põhjaliku ja täpse loendi, millega tegemist. Muusika annab märku, millal käib klõps armunute vahel, omaette kooriks toimuvale on kõuekõmin, mille esinemisele tasub samuti lavastust vaadates tähelepanu pöörata.

Lisaks kaunile ja üldkontseptsiooni igati toetavale helitaustale, mis enam-vähem katkematult läbi kolme vaatuse voolab, on lavale seatud ka ajaloolisi tantse. Saan väga hästi aru Robert Staagi antud soovitusest minna teatrisse varem ja lugeda kavaleht enne etenduse algust läbi, et kõik detailid kinni püüda (kavaleht on ka elektrooniliselt kättesaadav, nii et kodutöö võib varem ära teha). Nagu renessansiaegne gobelään, on seegi lavastus tihedalt täis pikitud detaile.

Näidendi algus ja lavastuse esimene vaatus võiks vabalt kuuluda ka tragöödiale: vendade suhted on sassis, õiguspärane valitseja troonilt tõugatud, vend vaenab venda. Kalk tume lossisein ja kusagil kisavad hakid peaksid looma äreva ja ängistava atmosfääri. Kuigi ühelt poolt mängitakse painajalikku õhustikku, on midagi koomiliselt nihestatut juba hoomatav: meile etendatakse õukonda, kõik need kraapsjalad ja muu etikett, mis võib olla ajalooliselt täpne, hakkab ikkagi mõjuma teeseldud ja koomilisena.

Veidi kaardipaki kuningat meenutaval Frederickil (Allan Noormets) ei ole ilmselgelt ühtegi head mõtet, mida omandatud võimuga peale hakata. Õukondlaste peale karjumisest, nende välja viskamisest ja maadlusmatšide korraldamisest jääb ilmselgelt väheks, et pälvida lugupidamist või õukonda koos hoida. Nii pagevadki käeolevas lavastuses õukonnast mitte ainult Rosalind (Hele Palumaa) ja Celia (Kristiin Räägel) koos õuenarr Luisuga (Laurits Muru), pagendatud hertsogi pilt kaasas, hiilib õukonnast minema ka Le Beau (Andero Ermel) ja parematele marjamaadele suundub maadleja Charles (Mart Toome), kes maadlusmatši kaotuse järel ilmselt samuti enam Fredericki silmis armu ei leia.

Uue tegelasena toimetab pagendatud hertsogi (Rain Simmul) kaaskonnas William (Argo Aadli), kes on kangesti Shakespeare’i nägu mees. Mõttelise uperpallina võib öelda, et näitekirjanik ise osaleb loos ja paneb selle siis hiljem kirja, nii et sünnib näidend „Nagu teile meeldib“. Väikese laenuna „Suveöö unenäost“ leiab öises metsas aset näidendi lõpu pulmapidustusteks mõeldud etteaste harjutamine. William on selle juures Peter Quince’i rollis, ning sama kontrolli alt väljas kui käsitöölistest näitlejad, on ka see etteastet harjutav seltskond. Humoorika vahepalana peab Andrew Lawrence-King proovi sekkuma, et kogu eksiteele läinud seltskonnale etteaste õige tekst meelde tuletada. Õnneks see kõik harjutatud kujul lavaküpseks ei saagi.

Kuigi pagendatud hertsogit ja tema hoovkonda on võrreldud Robin Hoodi ja tema lõbusate meestega, pole seekordse lavastuse mets mingi mõnus paik. Poolpimedus, raagus puud ja nende vahel hõljuv udu annavad aimu, kui ebamugav on selline metsaelu. Ilmsesti oleme metsa jõudnud hilissügisel. Saalis istudes kujutan seda lõputut külma ja rõskust nii elavalt ette, et õlg hakkab valutama. Jaques’i (Kristjan Üksküla) põlvehäda, ilmselt just sellistest tingimustest võimendatud, muudab arusaadavamaks selle, miks ta on selline mornivõitu ja kibestunud tegelane. Mida sa ikka kepsutada, kui mõni ihuliige lakkamatult häda teeb. Lisaks on ta eluaeg otsinud seda midagi, mis on ilmselt kas tabamatu või mida polegi olemas. Kui viimast, siis seda pettunum on Jaques.

Lavastuse teine ja kolmas vaatus kulgevad üha enam farsi suunas: Rosalind, kes endale kogu aeg liigutustega peab meelde tuletama, et ta meest mängiks, midagi lakkamatult nosiv poolearuline Audrey (Hele Kõrve), eblakas Phoebe (Sandra Uusberg) … Eks kõik need risti-rästi armumised ja armastuse eri variandid ongi oma ebarealistlikkuses koomilised. Lavastaja tahtel on võimalikke armumisi (ootamatut suurendatud tähelepanu ja huvi välja näitamist) pikitud veel juurdegi ja kõike võimendatud.

1928. aastal, kui „Nagu teile meeldib“ Eestis esimest korda lavale toodi, muutis lavastaja Ants Lauter pealkirja „Armu- ja narrimänguks“. Tollane muudetud pealkiri pidi osutama, et ei näitlejad ega vaatajad pea lugu tõsiselt võtma. Ka Tallinna Linnateatri lavastust vaatama minnes tasub see soovitus meeles pidada. Tegelikult on see väga elurõõmus ja lustlik lavastus, kus julgelt naerdakse näidendi teksti puuduste üle ja visatakse vimkasid kus aga võimalik.