Kes on süüdi?

Rait Avestik

Oleme ikka targad tagantjärele, kui enesetapp on juba sooritatud.

Kai Hensel, ?Klammi sõda?. Tõlkinud Eili Heinmets. Lavastaja Aare Toikka, kunstnik Karmo Mende, tehnikud Triin Hook ja Raul Õitspuu. Mängivad Marika Vaarik ja Margo Teder. Esietendus 5. aprillil rahvusraamatukogu teatrisaalis.

On?s kool kinnipidamiskoht, haridusasutus, teine kodu, kasvatusasutus, tootmiskoondis vms? On see koht tarkuse taganõudmiseks, on see iseseisev vaheetapp enne ?päris elu?, osa lapsepõlvest-noorukieast, kasulik või kasutu vaba aja veetmise paik ja vorm? Nimetagem seda ükskõik kuidas, üldjoontes räägime ikkagi sellest, et ? õppida, õppida, õppida! See on peamine, aga mitte ainult. Õpilaste ja õpetajate vaimne ja füüsiline tervis ei tohiks koolis kannatada saada. Vähemalt koolis mitte! Paraku näitab tegelikkus meile teist pilti. Ajakirjandus kinnitab, et enda ja teiste tapmine ning muu vägivald leiavad aset tänases koolis. Kas oskab keegi vastata, miks ja kuidas on asjad niikaugele läinud? Kes on süüdi, kui õpilane endalt elu võtab, kuna õppimine ei õnnestunud nii, nagu eeskirjad, ametnik või õpetaja nõuavad?

VAT-teatri uuslavastus ?Klammi sõda? otsib neile küsimustele vastust. Selles mõttes on tegemist väga aktuaalse ja vajaliku teatritööga. Lavastuse  aktuaalsus torkab eriti silma just praegu, sest kooli ja stressi teemadel on meie ajakirjanduses viimastel nädalatel juttu olnud ning lõpueksamid on kohe algamas. Postimehe paarist aprilli algul ilmunud artiklist jäid kõlama mõned küsimused ja mõtted, mis on otseselt seotud ka ?Klammi sõja? teemaga.

 

Asi on tõsine

 

Ajalehest saime teada, et Eesti koolides läbi viidud heaoluuuringu järgi ei taga kõrged eksamihinded veel õpilaste rahulolu iseenda ja kooliga, suurte nõudmiste tagajärjeks on kurnatus ja õpitüdimus. Üldist rahulolematust süvendab abiturientide arvates õpetajate kasvav koormus: nood peavad virnade kaupa õpilaste töid kontrollima, lisaks päeviku täitmisele tuleb kõik aruanded teha e-koolis jne. Olukorda meie koolides kujutavad väga ilmekalt ühe artikli kaks netikommentaari (siin kärbetega). Õpilane: Võtan endale vabaduse väljendada tuhandete Eesti koolide õpilaste mõtet: me oleme väsinud! Me oleme tüdinud ja ei suuda enam! Ma kinnitan teile: me oleme omadega läbi! Asi pole õpilaste laiskuses või tahtmatuses õppida ja tunnis kaasa teha. Vastupidi, soov on nii suur, et enam ei jõua kõike. Juba ammugi pole ma saanud tegeleda huvidega, mis mulle tõeliselt meeldivad: kunst, raamatud ja muusika, kunstikoolgi jääb ilmselt pooleli. Õpetajatest on harva abi, sageli hoopis vastupidi. Kallid õpetajad, on arusaadav, et te soovite, et teie kasvandikud eksamid positiivselt sooritaksid, kuid miks proovite meid muuta hingavateks masinateks? Niisiis, kallis Eesti riik ja kallid kaasmaalased ? me oleme väsinud ja tüdinud, palun lõpetage meie piitsutamine.

Sellele vastab Õpetaja: Ega see polegi tänapäevane koolisüsteem, vaid haige ja enesetõestuslikus alaväärsus-kompleksis vaevlev monstrum, mis iseennast sabast sööb, öelgu sellise koolisüsteemi apologeedid mida tahes. Mida rohkem selline süsteem aasta-aastalt tõrkuma hakkab, seda rohkem rakendavad ahastuses süsteemi juhid ja õpetajad n-ö intellektuaalset repressiooni, et neile vajalikku edutulemust õpilastest välja pigistada. Kulla õpilane, õpetaja ei saa Sind aidata, ta on ise selle süsteemi ohver, tema peab olema selle meeletu faktiteadmiste võidujooksu edukuse tagaja ja garantii või muidu…. Koolides ei peeta Sinust midagi, Sa oled vaid tööriist, et võita koolile selle prestii?i huvides mõni aineolümpiaad või muidu… Kõik on vastastikuses seoses, koolisüsteem toodab ühiskonda, ühiskond peegeldab koolisüsteemi… Meie koolisüsteemis ju, selle asemel et õpetada lapsi ise oma tegude eest vastutama, delegeeritakse kogu vastutus õpetajale ja koolijuhile. See on muide meie koolisüsteemi üks negatiivsemaid nähtusi. Ühiskond võib ju kiidelda õpilaste faktiteadmiste tasemega, aga elama peab selles ühiskonnas tolle teise pärandiga.

 

Monotükk foorumteatri raamis

 

Umbes sellised tunded, millest kirjutas Õpilane, võisid vallata ka gümnaasiumilõpetajat, kes ei saanud kirjandusõpetaja preili Klammi käest ühte vajalikku ainepunkti kooli lõpetamiseks ning sel põhjusel end üles poos. Klass on veendunud, et selles on süüdi õpetaja, ning on kuulutanud konservatiivsele õpetajale boikoti. VAT-teatri lavastus seisnebki vormiliselt selles, et õpetaja Klamm (Marika Vaarik) peab monoloogi vaikiva klassi (publiku) ees. Ta räägib Goethest ja ?Faustist?, räägib endast ja õpilastest, õigustab ennast ja süüdistab klassi, süüdistab ennast, joob, räuskab, mõnitab, irvitab, tahab leppida ja nutab. Kas loo dramaatiline lõpp on õpetaja või õpilaste võit või kaotus, lastakse igalühel ise otsustada. Marika Vaarik esitab konventsionaalset ja paljudele tuttavat pedagoogi, kelle kinnistunud arusaamad saavad saatuslikuks. Vaariku õpetaja ei ole kindlasti halb, lihtsalt klassikalise ?kuiviku? ja tänase ühiskonna koolilõpetaja ?tõed? on paraku vastuolus. Või on nii õpetajate kui ka õpilaste stressis ja vaimses vägistatuses süüdi avalik surve, mis käsib noorel veel parem olla ja õpetajal kõige eest vastutada ehk võtta vastu eksistentsiaalseid otsuseid?

Tegemist on peaaegu monotükiga, mis on juba olemuslikult staatiline ja monotoonne ning sel põhjusel mõnevõrra igavamgi kui muidu teater. Selle lavastuse ja õige publiku puhul aga see oht kaob: ?Klammi sõda? on üsna kindlale sihtgrupile mõeldud lavastus ning koolis töötavaid ja käivaid inimesi see lihtsalt peab puudutama. Lisaks võib reservatsioonideta öelda, et Marika Vaarik teeb tugeva osatäitmise ning järgmise aasta teatriauhindade ?ürii peaks seda lavastust kindlasti vaatama.

Siiski ei ole ka tegu lihtsalt monotükiga. Lavastaja Aare Toikka otsib probleemile sõna  otseses mõttes parimat lahendust: kas ja kuidas saaks toimida nii, et kätt enda külge ei pandaks. Selleks on rakendatud foorumteatri võtteid. Monotükki liigendab ja kommenteerib koolipsühholoogi esitav Margo Teder, kes üritab publikut võimalikult palju tundma panna, et nemad ongi see 11b klass, kes õpetajale boikoti kuulutanud. Postmodernselt käituv lisaballast teeb küll lavastusterviku visuaalselt atraktiivsemaks ning teatraalsemaks, paraku aga ka pisut venitab ning mahendab loo tõsidust, teravust ja kompaktsust. Väga põnevaks peaks kujunema etenduse lõpp, kui õpetaja Klamm on oma loo ja teod publikule ette kandnud. Mefistofelest meenutav ja tema tekste ?Faustist? esitav Teder annab publikule võimaluse välja pakkuda oma seisukohti: kuidas pidanuks õpilased käituma?  Koos variandi välja pakkunud vaatajaga mängitakse lavastuse lõpp ette uuesti, et näha, kas see oleks midagi nähtud loos muutnud. Kui teatriga on võimalik publikut mõjutada ? ja ma arvan, et on ? siis selline lugu ja vorm oleksid selleks ideaalsed. Siiski kujunes kahel esimesel etendusel ettevõtmine pigem osalusteatri näidiseks. Tõelise tulemuseni peaks arvatavasti rahvast saalis kinni hoidma tundide viisi, et asjad saaksid selgeks ja õigeks mängitud ning et sellel oleks mõte ja käegakatsutav tulemus. Aga selge on see, et ?Klammi sõja? puhul on iga etendus tõepoolest täiesti erinev ning me ei saa kindlad olla, et mõni etendus läheb märksa pikemaks ja rajumaks, kui keegi on ette kujutanud.

Sotsiaalselt terav teater on elu peegelpilt. Toikka lavastus on hoiatav. Paraku oleme ikka targad tagantjärele, kui enesetapp on juba sooritatud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht