Kes ta on, see teatripublik?

Margot Visnap

Eelmisel nädalal teatris. Eesti Draamateatri suures saalis mängiti Antti Tuuri romaani „Jõgi voolab läbi linna” dramatiseeringut. Oli detsembris esietendunud uuslavastuse kolmas mängukord. Nagu meie teatrites viimasel ajal enamasti ikka, oli saal publikut täis. Kuigi, jah, teine ja kolmas rõdu olid asustatud hõredalt – aga tegu pole ka publikut püüdva meelelahutusmenukiga. Ega ka maailmakuulsa soome filmirežissööri Aki Kaurismäki filmid pole koduses Soomes just masside lemmikud, kuigi kriitikute poolt kõrgelt hinnatud säälgi. Lavastus mõjus muuseas kui tänuavaldus Kaurismäki loomingule, sedavõrd rohkelt oli tema filmidele vihjatud või neid tsiteeritud (eriti Cannes’is peapreemia võitnud filmile „Mees ilma minevikuta”): nii lavastuse atmosfäär, napp, minimalistlik mängulaad, aga ka valitud muusika ja laulud, kujundus, kostüümid ning valgusrežii tõid meelde Kaurismäki loomingu; lavale toodud auto mõjus üksühese viitena filmile „Mees ilma minevikuta”. Kummastava alatooni andis etendusele ka teadmine, et eelmise aasta viimasel päeval, nädal pärast „Jõgi voolab läbi linna” esietendust, lahkus siitilmast Kaurismäki esinäitleja Markku Peltola.

Aga mitte lavastustest, soomlusest, Kaurismäkist ei tahtnud ma rääkida, vaid publikust. Ei tea ju, mida arvasid näitlejad laval, aga saalis istudes tundus tolle õhtu publik erakordne: väga tundlik ja tähelepanelik, lavastuse temporütmidega kaasa hingav, ka pisemad teksti- ja mängunüansid püüti kinni, reageeriti täpselt. Ja ligi kolme tunnise lavastuse lõpus aplodeeriti kaua, siira tänuga. Vaatasin vaheajal saalis ringi, et kes nad siis on? Jah, naisi nagu alati pisut rohkem, aga mitte just valdavas ülekaalus. Oli nii päris noori kui pensioniealisi, üksikuid ja paare, edukaid ja keskmikke. Mõneti ideaalne läbilõikepublik, mille puhul saali tundlik ühtsustunne üllatavgi. Minu selja taga andis vaheajal üks vanaproua oma kaaslasele ülevaate kavalehest: kavade müüja olevat olnud nii lahke proua ja lasknud tal kavalehele pilgu peale visata. „Kava ju nii kallis!” täpsustas vanadaam. Samas lähedal arutas teine seltskond, ilmselt õpetajad, erutatult filmi „Klass” temaatikat ja probleeme.

Need juhuslikult kuuldud jutukatked, tolle õhtu üldmulje publikust tekitasid soovi rohkem teada saada: kes ta on, see teatripublik? Ja kas seda teavad ka käibemaksuprotsendi ümber jagelevad ametnikud, poliitikud, produtsendid, ajakirjanikud? Meil tehakse küll usinalt meediauuringuid, kus lugejate-vaatajate-kuulajate käitumist ja iga sammu valvsalt jälgitakse. Ent kultuuritarbijaid laiemas või teatripublikut kitsamas mõttes on uuritud häbiväärselt vähe. Viimastest uuringutest meenub 2006. aasta kevadel Saar Polli läbi viidud kultuuritarbimise uuring, mille tellis kultuuriministeerium. Ent võetud eesmärk või antud lähteülesanne oli toona liiga üldine, et sellest midagi põhjapanevat teada saada. Pigem kinnitasid uuringu tulemused üldjoontes juba teada tõsiasju. Kindlasti ka seda, et üle poole Eesti elanikest sooviks käia rohkem teatris, kinos, kontsertidel, kuid olulisimaks takistuseks on pileti kõrge hind. Muidugi on ilmselt palju tahta, et enne kui hakata kultuuriürituste piletihinda käibemaksu lisamise näol tõstma, võiks uurida, mida arvab sellest publik. Ehk teisisõnu: küsida ka rahva käest. Poliitikutele ilmselt väga ebapopulaarne ettepanek. Ja nüüd seda teha juba ka lootusetult hilja. Ometi võiks teatripubliku kohta uuringuid sellest hoolimata korraldada. Aga kes seda peaks tegema?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht