Kirg ja teadmatus katseklaasis

Marion Jõepera

„Eksperimendis õhupumbaga” näidatakse meile katseklaasi valatud kokteili, mis tekitab juues aina suuremat janu. Giant Olive Theatre’ „Eksperiment õhupumbaga”, autor Shelagh Stephenson, lavastaja Liisa Smith, helilooja Angus Moncrieff, kunstnik Cara Newman, valguskunstnik Ciaran Cunningham. Mängivad Steven Lello, Holly Clark, Rae Brogan, Billie Fulford-Brown, Olivia Hunter, Noah James ja Mason Kayne. Esietendus 18. X Londoni Lion & Unicorn Theatre’s. Eestlanna Liisa Smithi lavastatud „Eksperiment õhupumbaga” pani punkti Londoni Gaia teatrifestivalile (The Gaea Theatre Festival), mis on pühendatud naisnäitekirjanikele, -lavastajatele, -teatrikunstnikele ja -näitlejatele kõikjalt maailmast. Londoni loodeosas Kentish Townis paiknev Lion & Unicorn Theatre (samas teatris on Liisa Smith toonud lavale ka Jaan Tätte „Palju õnne argipäevaks”) on viimasel ajal saanud tuntuks kui terava ja kaasamõtlemist nõudva alternatiivrepertuaariga teater. Seega on igati loogiline, et festival, mille fookuses on naised teaduse, armastuse, vastuolude ja edevuse keskel, lõppes just selle lavastusega, sest on ju Shelagh Stephensoni tekstides teadusavastused olulisteks sõlmpunktideks. Ühtlasi on tegu otsekui ilmateatega eetika piiridelt, sest katsed meditsiinivaldkonnas on taas kõneaineks. Peeter Tammearu lavastatuna jõudis „Eksperiment õhupumbaga” veebruaris lavale ka Rakvere teatris.

Lavastuse juhatab sisse Joseph Wrighti maal „Eksperiment linnuga vaakumpumbas” (1768). See on sisepingest laetud staatilis-misanstseeniline hetk, mis annab märku, et lavaloo aluseks on teema, millega meist kõik kunagi kontakti ei saa – ei suuda ega ka pea seda. Loo kui maja katuseks on teadus aastail 1799 ja 1999; elanikeks need, kes sellesse armunud ja sinna elama kolinud; soojustusmaterjaliks kirg, mida ei saa peale suruda ega kõrvale juhtida. Kaugemas minevikus on teadus meeste pärusmaa, naistele peetakse sobilikuks „tegeleda” kirjanduse ja luulega. Oma abikaasaga võrdsust otsival pereemal murdub süda, kui nende tütre tõeline soov – saada teadlaseks – avalikuks tuleb. Küürakas teenijanna Isobel elab ja toitub sõnadest, märkamata, et noorteadlane Thomas, kes sai tema keha nähes erektsiooni ja seejärel talle sonette kingib, näeb noores naises vaid küüru – uurimist ootavat toormaterjali: „See on kaunis, peaaegu nagu luuletus”. Oma staatusest teada saanud, ühendab Isobel lõpuks enesetapus nii soovitäitja kui ka kires hüljatu rolli.

Lähiminevikus liiguvad oma eesmärkide poole naisteadlased, kes ei unista mitte sõna-, vaid täppispoeesiast. Küsimuse „Kui sina saaksid varajases rasedusefaasis teada, et sinu lapsel on skisofreenia, mida sa teeksid?” taustal on geeniteadlane Ellen ning tema hiljuti töö kaotanud abikaasa oma majast välja kolimas. Selle käigus avastatakse põranda alt naisterahva luukere: kakssada aastat on see maja hoidnud endas mälestust kunagisest teadustööst ja nii saab passiivsest kaasamängijast eri sajandeid ühendav tegelane. Näitlejate rollivahetused ajastute vahel on pehmete äärtega: mitte hoolimatult sulandudes, vaid järske võnkumisi vältides toovad nad ümbritseva aja tempo rollidesse kaasa. Olivia Hunter mängib teenijannana välja sellise siirusastmega, et tema nurgas kössitava kuju jälgimine teeb vaata et valu.

Kaks aega segunevad laval sarnaselt Tom Stoppardi „Arkaadiaga” – teineteist otseselt segamata, ent ajastutevahelisi lõhesid rebestades ja pingestades. Tänu Oma Teemale ja selles edasiliikumisele hakkab ajalugu kuuluma neile, kel on olnud piisavalt kirge Teemat jahtida ja jagada. Nimetada lavastust (või ainult teksti) feministlikuks „Arkaadiaks” oleks kitsendav ja ülekohtune, sest tähelepanu ei lange mitte ainult naistele, pigem hoopis sellele ohtlikule alale, kus hägustub piir „kurja tegemise” ja „kuri olemise” vahel. Kui Stanislavski uskus, et hea näitleja peab eelkõige olema ka hea inimene, siis paralleelina seab Liisa Smithi lavastus ühe samasuguse loogikalineaarsuse kahtluse alla: kas inimese loomus määrdub, kui ta paneb mingi kõrgema eesmärgi nimel toime tegusid, mida isegi maailmast mitte midagi teadev mõistus ei saaks liigitada ülluse ja headuse kategooriasse? See on kõnealuse lavaloo üks liimteemasid: vahendid, mida oleme üllate eesmärkideni jõudmiseks läbi ajastute kasutanud, on muutunud, kuid ajastust sõltumata tähistavad neid lahendusteni viivaid teekondi alati ka vildakad suunamärgid ja teetähised, mida oskavad lugeda vähesed.

Ajaloos on harva saavutatud midagi tõepoolest kaugeleulatuvat ilma kire, kõrvalseisjate hukkamõistu ja ohvriteta – ohvriteta, kelle staatusest ei pruugi ehk vahel teadlik olla isegi „kurja tegija”. Otsija juhindub usust muutustesse, mida ta suudab ise läbi viia, ning siis saab teadlasest kunstnik. Nii nagu teadus ja majandus, nii ei hinga ka teadus ja kunst eri õhku. Shakespeare ja Newton ei ole olnud ega saagi kunagi olema rivaalid. Igatsus teadusest puutumata puhtuse järele on sama aus kirg kui teadmisjanu. „Eksperiment õhupumbaga” ei ole üles ehitatud ühele suurele küsimusele, aga sellest jääb kõlama juba lapsepõlves selgeks saanud tõde: ilma proovimata ei saa kunagi teada. Siin kerkib aga esile dilemma: kas katsetajale ja otsijale on meile kõigile kehtivate reeglitega maailmas lubatud rohkem kui temale, kes ei lükkaks avastust endast iialgi eemale, kuid kes jahilemineku asemel laseb otsitaval pigem endale sobival ajal rahulikult hoovi jalutada.

Teadmatus on vedelik, mida vajame edasiliikumiseks sama palju kui vett. Teadmatus annab meile toitaineid, mille hulka kuuluvad hirm, julgus ja tihti ka selektiivne pimedus. Lavastuses „Eksperiment õhupumbaga” näidatakse meile katseklaasi valatud kokteili, mis tekitab juues aina suuremat janu. See on jook, mis annab joojaile teadmise, et pärast neid tulevad inimesed, kes teavad elust ja ümbritsevast palju-palju rohkem, kui nemad unistadagi oskavad. Liisa Smithi lavastus on austusavaldus ohtlikult kangele ja allahindluste suhtes immuunsele ainele, millel pole säilivustähtaega. Kirg ei kaota kunagi kehtivust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht