Kirjutab igaviku palge ees

Anneli Saro

Lea Tormis käsitleb iga uut teatrinähtust ajalooliste teadmiste ja isikliku elu kogemuste taustal loodides.  

 

Lea Tormis, Teatrimälu. Koostanud Piret Kruuspere ja Hando Runnel.  “Eesti mõttelugu”, nr 67. Ilmamaa, 2006. 537 lk.

 

Üks sõber ütles hiljuti ühe kriitiku kohta: “Kirjutab nagu igavikku polekski!” See pisut pateetiline lause tuli mulle jälle meelde, kui lugesin Lea Tormise artiklikogumikku “Teatrimälu”, mis ilmus sel aastal “Eesti mõtteloo” sarjas. Tuli meelde, sest tajusin pea iga Tormise teksti puhul, et see on kirjutatud igavikuga silmitsi seistes ja igavikku silmas pidades – iga uut teatrinähtust ajalooliste teadmiste ja isikliku elu kogemuste taustal loodides ning kaasaegse teatrihuvilise kõrval ka tulevikulugejat silmas pidades. Leidsin leheküljelt 218 ka autori enda sellekohase sõnavõtu: “Pigem mõelda hetkedele, mil teatri kaduvik toidab igavikku. […] Mulle tundub tänini, et teater võib mõnikord tähendada igavikuhetki igapäevas.” Igal juhul on Lea Tormisel õnnestunud mõnedki teatri igavikuhetked oma tekstidesse kinni püüda, vaatamata sellele, et olen näinud teda tüüpilise teatriuurijana korduvalt kahetsemas oma sõnasuutmatust. 

 

Katab peaaegu kogu eesti kutselise teatri ajaloo

 

“Teatrimälu” järelsõnast võib lugeda, et Lea Tormisel oli plaanis koostada oma varem avaldatud arvustuste ja artiklite põhjal neid mälestuste lõikudega kommenteerides üks “subjektiivne teatrilugu”, eesti teatri “väike narratiiv”. Ühelt poolt on küll kahju, et see plaan teoks ei saanud, sest üks subjektiivne, pidevast objektiivsusetaotlusest lõhestamata kultuurilugu oleks võinud käima lükata selle žanri massilisema harrastamise Eestis, nii et Tormise teatriloole oleksid järgnenud Sillari, Neimari, Alliku, Epneri jt isiklik teatrilugu, mis oleksid kohati üldjoontes kattunud ja kohati omavahel vaidlema läinud. Lugeja oleks pidanud tõe huvides kõik need raamatud läbi lugema ning oleks saanud väga targaks. See fantaasia muutub eriti ahvatlevaks, kui teada, et Jaak Rähesool on valmimas eesti teatri “suur narratiiv”.

Teiselt poolt võib aga “Teatrimälu” autorit ja potentsiaalset lugejat rahustada – raamatusse kogutud artiklid katavad üsna ühtlaselt peaaegu kogu eesti kutselise teatri ajaloo, alustades näiteks “Teatriraamatu” protestimeeleoludest või Ants Lauterist ja Hilda Gleserist ning lõpetades kaasaegse teatriga. Tekstid ei ole siiski järjestatud teatriloo kronoloogiat silmas pidades, vaid teemapüstitusest lähtudes: esimeses osas käsitletakse teatri üldküsimusi, teises visandatakse pildid tervest reast eredatest lavastaja- ja näitlejaisiksustest ning kolmas osa koosneb peamiselt ühe lavastuse arvustustest ja rolliportreedest. Kuna Tormis on üsna palju kirjutanud ka tantsuteatrist, siis satub sõnateatri narratiivi seekord ka balletikübemeid. Nii tekib ühe raamatu piires küll üsna unikaalne kooslus, kuid ometi ei õpetanud see mind eesti sõna- ja tantsuteatri rida kuidagi orgaaniliselt või assotsiatiivselt seotuna tajuma, samal ajal kui sõnateatrit käsitlevate artiklite vahel tekkis mitmesuguseid lihtsalt huvitavaid või paljutähenduslikke seoseid. 

 

Kolm kultuuriloolasele kohustuslikku omadust

 

Teatrist või üldse kultuurist kirjutavale inimesele on põnev ka see viis, kuidas teatrist varem on mõeldud ja seda väljendatud. Teatri puhul on kunstiliigi efemeerse ainese tekstivõrku püüdmine eriti delikaatne ja keeruline protsess. See, mis võrku jääb, sõltub nii ainest kui võrkudest ning loomulikult ka võrgutajast, võrgutamisele kulutatud ajast ning kogemustest. “Teatrimälu” kõige vanem tekst on ilmunud aastal 1957 (Lea Tormis oli siis 25aastane, aga see ei ole tema esimene arvustus) ja kõige uuem aastal 2002, seega on ühtede kaante vahele kogutud 45 aastat teatri vaatamise ja sellest kirjutamise kogemust. Kes vanu ajalehti-ajakirju või kultuuriloolisi raamatuid on lugenud, teab, et igal ajal on oma nn diskursiivne praktika ning nõukogudelik kantseliit on üks kõige tugevamaid markereid, mis ajas oma haarmed väga sügavale kirjalikku keelekasutusse. Kummalisel kombel ei torganud “Teatrimälus” silma ei eri ajastute paradigmavahetused ega ka autori küpsemiskaar; kui nüüd tõesti ehk välja arvata see kõige varasem artikkel “Südamemurdumise maja”, mille aredalt esitatud esteetilised põhiseisukohad tunduvad tänapäeval iseenesestmõistetavad ega vaja kaitsmist. Tean, et raamatu keelelise ühtsuse taga on ka Tormise enda töö: vanad artiklid said keeleliselt üle rehitsetud ning ajastu klišeedest ja kinniskujunditest puhastatud. Üks sellistest nõukogudelikest umbrohusõnadest olevat olnud näiteks “nonkonformistlik”, mille omaaegset täpset tähendust on noorematel juba pisut keeruline ära arvata.

Siiski ei saa öelda, et Lea Tormise kirjutusviis esindaks isikupäratut ja ajatut teatriloolist diskursust. Nende tekstide taga seisab inimene, kelles on ühendatud kolm kultuuriloolasele kohustuslikku omadust: tal on silmad ja mõistus peas ning süda rinnus. Peenemalt öeldes on see meelelise tähelepanelikkuse, sügava emotsionaalsuse ja läbistava intellekti eriline kombinatsioon. Eriti köitvalt oskab Tormis kirjutada inimestest, nii lavastajatest, näitlejatest, tantsijatest kui ka tegelastest. Kõike läbiv humanism on küll üldse iseloomulik vanema põlve kultuuriloolastele, kuid Tormise puhul omandab see ühekorraga pihtimuslikult intiimsed ning samas eksistentsiaalselt üldistavad mõõtmed. Nii võib isegi öelda, et teatriuurimise varjus on ta tegelenud kogu aja tegelikult inimes(t)e ja elu üle mõtisklemisega ning teatris huvitabki teda eelkõige see, kuidas need kaks – inimene ja elu – ennast jäljenduse ja mängu kaudu avaldavad.

 

Selleks, et kirjutada, tuleb juba kirjutada

 

Tunnen Lea Tormist kui äärmiselt leebet ja leplikku inimest ning uurijat. Leebus ja teatud liiki emalikkus iseloomustab ka tema suhtumist teatrisse. Ilmselt aitab viimasele kaasa ka Tormise pikaajaline õppejõustaaž Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis ning selle kaudu kujunenud suhtumine õpilastesse kui oma lastesse. Nagu paljud teisedki vanema põlve naiskriitikud kirjutab ta teatrist enamasti siis, kui on millestki vaimustunud või kui näeb vajadust seletada mingit teatrinähtust laiemale publikule ning mõistmatutele ametnikele või kolleegidele. Siin mängib olulist rolli ilmselt ka kultuurikriitiku positsioon Nõukogude Liidus. Ideoloogilise ja esteetilise surve tingimustes istusid kriitikud siis mõtteliselt tihti loojatega ühes paadis ning pidasid nii meedias kui “instantsides” objektiivse analüüsi pähe esitatud kaitsekõnesid. Ehk on see a priori teatritegijaid patroneeriv, kõike kaitsev ja õigustav hoiak sealt pärit? Ma ei arva, et teatrikriitika peaks tegelema kritiseerimisega, aga dialoogi arendamisega küll ning dialoog eeldab seda, et alati ei olda ühel meelel. “Teatrimälus” nägin paar korda siiski vilksatamas ka Tormise karmimat kätt, mis ähvardas kapi otsast vitsa võtta… Praktikutele ei pruugi see meeldida, aga kirjutaja kohatine distantseerumine oma objektist aitab luua tekstisisest intriigi, mis on eriti oluline pikemate teoste puhul. (Selles lõigus ma ehk natuke liialdasin, aga kõike seda vaid intriigi huvides ning tark inimene loodetavasti ei solvu.)  

Lõpetuseks midagi läbitunnetatult kogemuslikku, mõeldes nii Lea Tormisele kui oma teistele, eriti noorematele kolleegidele: “Kirjutatakse ainult siis, kui jõutakse hetkeni, milleni pole võimalik jõuda muul viisil kui vaid läbi ruumi, mille kirjutus avab. Selleks, et kirjutada, tuleb juba kirjutada” (Maurice Blanchot). Jõudu tööle, eeskujud ja maatriksid on olemas!