Klaasseinu purustav aeroplaan ehk enne, kui murduvad südamed

Pille-Riin Purje

„Mesalliansis” on teksti intellektuaalne iroonia tasakaalus elulise samastumisega. Projektiteatri Kell Kümme „Mesallianss ehk vääritu abielu”, autor George Bernard Shaw, tõlkija Anne Lange, lavastaja Roman Baskin, kunstnik Ann Lumiste. Mängivad Roman Baskin, Epp Eespäev, Elina Pähklimägi, Riho Kütsar, Martin Veinmann, Alo Kõrve, Üllar Saaremäe, Maria Peterson, Andres Raag, Margus Grosnõi. Esietendus 2. VIII Ohtu mõisas. Teatrisuvedesse on sugenenud rubriik „Roman Baskini suvelavastused”. Tänavu etendus selle nime all suisa neli näitemängu, neist kaks uuslavastust. Projektiteater Kell Kümme, eestvedajaks lavastaja Roman Baskin, startis uhke teatrisündmusega 2003. aasta suvel, kui Käsmus esietendus George Bernard Shaw’ „Südamete murdumise maja”. Nüüd, kümme suve hiljem, jõuti iiri irvhambast geeniuse juurde tagasi: Ohtu mõisa tallis esietendus Shaw’ siinmail senitundmatu näidend „Mesallianss” (1910). Situatsioon on Shaw’ kahes lavaloos samasugune: ekstravagantne perekond ning nende kutsutud ja kutsumata külalised sõrmitsevad ja näperdavad ajaviiteks üksteise hingekeeli. Vallandub tunnete kakofoonia, millest areneb vaimukas ja halastamatu sümfoonia, mis omakorda päädib kirgede antikliimaksiga. Mõnevõrra süütum „Mesallianss” diagnoosib südamete murdumise eelset seisundit.

Roman Baskini lavastuste trump on hästi valitud, intrigeerivalt kokku kõlav näitlejate ansambel. Aeg-ajalt on lavastajal kombeks kotkaküünistega haarduda peaossa, seda juhul, kui roll on justkui temale kirjutatud – nagu kapten Shotover „Südamete murdumise majas”. Keskset rolli mängib lavastaja ka seekord. Juhtumisi on „Mesalliansi” perekonnapea John Tarleton täpselt Roman Baskini eakaaslane, seega veel päris poisike … kapten Shotoveriga võrreldes. Mees parimais aastais, vitaalselt rutiini vastu mässav „räbalakaupmees” ehk firma Tarletoni Ihupesu käigushoidja, raamatute lugemist nautiv ja propageeriv kodufilosoof, puhangulise romantikuhingega naistekütt. Tänuväärne osa, ehkki lõhestumine lavastajaks ja näitlejaks andis esietendusel tunda ning sellel juhul on näitleja ikka nõrgem pool. Vaistu ja vaatlejakogemuse toel söandan kinnitada, et kümnenda etenduse paiku näeb publik ka sajaprotsendilist näitlejat Roman Baskinit. Mis seal rääkida, juba kolmandal etendusel nägi nauditavaid stseene, millal John Tarleton kogenud kiskjana karedalt möiratas, kui ta eluahnetesse silmadesse ilmus värsket saaki jahtides tüüne välgatus …!

Mõnusana mõjub „Mesalliansi” mängukeskkond, uus saal Ohtu mõisas, kodune ja teatraalne mõisatall (kunstnik Ann Lumiste). Pikliku lavaruumi keskmes on köök. Kui „Südamete murdumise majas” jäeti külalised nälga, siis Tarletonide pereema aina vaaritab isuäratavat liha, mida publik, paraku, maitsta ei saa. Söögitegemine, mida näidendis ei ole, tagab Epp Eespäeva sümpaatsele tegelasele asjaliku ja turvalise kohaloleku, ent muutmata teda kodukanaks. „Tibu”, nagu John oma abikaasat kutsub, on kaval ja südamlik naine, kes oskab kodukollet hoida. Ta on ainuke tegelane, kes pole paadunud enesearmastaja.

Riho Kütsar Tarletonide poja Johnny osas vahendab ilmekalt hääletut frustratsiooni: proloogis demonstratiivselt raamatusse sulgudes või stseenis, kus isa ei suvatse poega külalistele esitleda, on Johnny vaikimises lõpmata hulk varjundeid. Kõnekaks ja vägagi nüüdisaegseks kujuneb Johnny eluperemehelik monoloog kaunite kunstide tarbimisest: kirjandus ja teater pakkugu unustust!

Elina Pähklimägi peretütar Hypatia rollis on temperamendilt oma isa laps: veetlevalt ja kiusakalt elujanune, särasilmil mehi õrritav arrogantne amatsoon, kes jutlustab noorusekultust. Muide, üks repliik reedab, et Hypatia pidevalt rõhutatud noorus peaks olema tänapäevases arusaamas võrdlemisi küps iga, nii 30 ringis!

Shaw’ paradoksaalsed ja armutud arutlused abielu absurdsusest ning kuristikust laste ja vanemate vahel toonitavad klassiku aegumatut mõttehaaret, nakatavad tervendava künismiga. Samuti pillutab kirjanik nagu muuseas ühiskonnakriitilisi aforisme, mille nüüdisaegset kõla kinnitavad publiku erksad reaktsioonid.

Vaimustava minimalistliku rolli loob Martin Veinmann lord Summerhaysina: peenelt puänteeritud repliigid tabavad täpselt autori alltekste, „papalik sentimentaalsus” ja kerge eneseiroonia on delikaatses tasakaalus. Kuigi Shaw ei heida armu ka oma eakaaslastele, kes noorte silmis on „vanad nässid”, on elukogenud härrasmeestes narruse kiuste põlvkondlikku eneseväärikust ning oskust iseenda üle naerda – teatud piirini … Subtiilne on Martin Veinmanni ja Roman Baskini partnerlus, köitvad mõlema tegelaskuju erinevalt ja ootamatult väljenduvad isatunded.

Nüansitäpse, lihvitud rolli teeb Alo Kõrve: Bentley, lord Summerhaysi hellitatud pojuke, on väike vilgas nähvits, stiili- ja tõupuhas olend viimses kui kapriisis, persoon, kes võib-olla ainsana väljub pöörasest suhetepöörisest võitjana. Alo Kõrvele on teatrisuvi toonud kaks eriilmelist dünaamilist rolli: Bentleyle eelnes saatanlik Korraldaja (Toomas Suumani „Nõiutud kevade” Madis Kalmeti lavastuses Palamusel).

Vahvaid võimalusi kätkeb sürpriisroll, võrreldav vargaga „Südamete murdumise majas”, aga põnevam, majja hiiliv mehike, kontoriametnikust „sotsialist” Julius Baker. Selles rollis dubleerivad Margus Grosnõi ja Andres Raag, kummalgi isesugune sarm. Margus Grosnõi koomilis-närvlik sahmimine äratab emalikke tundeid, mistõttu proua Tarletoni nunnutava hoolitsusega jääb vaid samastuda. Andres Raag jätkab väikese inimese teemat tšehhovlike variatsioonidega, balansseerides sardoonilise kibestumise ja humoorika lihtsameelsuse noateral.

Uudseid kirgi ja tahtmisi käivitab Tarletonide klaaskasvuhoonesse aeroplaaniga sisse sadanud lendurite tandem. Kümnesse tabanud osatäitja valik on Maria Peterson poolatar Lina Szczepanowskana, kes tuhiseb „umbsesse majja” elustava puhanguna, pakkudes sootuks harjumatut hingevaigistust ja äratust. See, millisel kombel Lina suveräänne eluhoiak tema partnerid läbi ja lahti raputab, pakub nii lusti, rahutust kui ka leevendust. Miski selles kummalises tegelases meenutab Tšehhovi „Kirsiaia” Šarlottat, ent Lina on andekas ja edukas, veendunud oma kutsumuses ja temal on perekond, kuhu kuuluda. Huvitav, et korraks suudab veider kuramaažimaja isegi treenitud psüühikaga Lina endast peaaegu välja viia.

Üllar Saaremäe uljast mängurõõmust pulbitsev lendur Joey Percival ei tundu nii mõistatuslik tüüp kui ta kaasreisijanna. Joey kujus peitub potentsiaal etendada komplitseeritumat kohanejat, kellel tänu „isade kolmainsusele” rafineeritud lastetuba. Näisnäis, mis suunas Saaremäe roll edasi lendab! Praegu jääb õhku mitu hüpoteesi: Joey on a) vilunud väljapressija, staažikas donžuaan (?), b) „Napoleoni kompleksiga” sell, kellele spontaanne liit Hypatiaga kujuneb Waterlooks, c) mees, kellel terendab ees mõrkjas tulevik „Südamete murdumise maja” Hector Hushabye’ sugulashinge ehk kodustatud gigolona. Aga on sellel mingit tähtsust! Põhiline, et happy end’i välistab Shaw’ sügav elutundmine igal juhul.

„Mesallianss” on hea näidend, teksti intellektuaalne iroonia on tasakaalus elulise samastumisega. Intelligentse komöödia adressaadiks on täiskasvanu vaimulaadiga publik, kes ei ihka (suve)teatriõhtust pelgalt unustust, vaid on valmis väärisdramaturgia stiilinüansse teraselt kuulatades üht-teist ka mäletama, seostama, talletama. Shaw’ vaimulaad kahtlemata sobib Roman Baskinile: küünilised ja illusioonitud allüürid, mis vastanduvad infantiilsusele, mõjuvad inimlikult ja karastavalt – nagu sealsamas Ohtu mõisa õues kogetud herilase sutsakas. Muidugi eeldusel, et organism pole allergiline vaimsuse terava torke suhtes. Samas mainib üks silt näitelava kohal: „No brain – no headache”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht