Kloune ja köiel kõndivaid karusid ei tasu oodata

Tsirkuseartist Lizeth Wolk: „Nüüdistsirkuses tulevad vanad trikid tagasi uue lainena, aga täiesti teisenenud tähendusväljaga.“

MARIE PULLERITS

Tallinnas Sakala 3 teatrimajas korraldatakse 6. – 7. oktoobrini neljas Balti nüüdistsirkuse esitlusfestival „EPICIRQ“. Baltimaade ainsa sellelaadse festivali põhiprogrammi on kokku pannud rahvusvaheline žürii. Festivali ühe peakorraldaja, tsirkuseartist Lizeth Wolki sõnul on nüüdistsirkus Eestis seniajani ametis senisest eksitavast kuvandist väljamurdmisega.

Mitmel pool Euroopas on nüüdis­tsirkusel kui etenduskunsti vormil Eestiga võrreldes pikem traditsioon ja kujunemislugu. Milline on meie nüüdistsirkuse seis?

Professionaalseid uusi tegijaid kasvab meil huvihariduse toel kõvasti rohkem peale kui Lätis-Leedus. Seal on aga kultuurikorraldajate huvi suurem, on rohkem organisatsioone ja festivale esitusvõimalusi pakkumas, rohkem raha ja korraldusoskust. Eestis jääb palju vastutust tegijale: esinemiseks tuleb lavastusproduktsioone ja etendusi ise korraldada. Professionaalina töötamiseks paikneb enamik turust Eestist väljaspool, kus nüüdistsirkust on harrastatud kauem ning on seetõttu rohkem kompaniisid, festivale ja publikut.

Tallinnas oli praeguse Rävala puiestee ja Kaubamaja tänava nurgal spetsiaalne tsirkusehoone, mis lammutati 1966. aastal ja uut keskust asemele ei loodud. See oleks ehk aidanud kaasa valdkonna püsivamale ajaloolisele järjepidevusele. Tsirkusekultuuri areng lõigati Eestis Nõukogude Liidu okupatsiooniga läbi, käisid küll rändtrupid, kuid need olid väga traditsioonilised. See kõik on viinud praeguse olukorrani, mil esmalt tekib inimestel tsirkusega seos klounide, köiel kõndivate karude ja sädelevates kostüümides esitatud akrobaatika­numbrite kujul. Iganenud kuvandist välja murdmine on olnud keeruline.

Nüüdistsirkus võrsus 1970. – 1980. aas­tatel Prantsusmaal koos täispika tervikliku lavastuse ideega, kus vorm astub sõnumi edastamise, loo jutustamise või atmosfääri loomise teenistusse. Kuidas on nüüdistsirkus arenenud XXI sajandil?

Iga uus nähtus aja möödudes vananeb – arutasime hiljuti kolleeg Grete Grossiga, et me võime enda tehtavat ju praegu nimetada nüüdistsirkuseks, kuid 30 aasta pärast on sellele leitud juba mingi teine nimetus.

Prantsusmaal 1970. – 1980. aastatel tekkinud uues tsirkuses, mille üheks tähtsamaks esindajaks oli Cirque du Soleil, hakati tegema tervikliku temaatikaga lavastusi, millel ei olnud otsest narratiivset süžeed. Oli küll dramaturgiline püsiliin, ent vorm siiski veidi kommertsliku meelelahutuse poole kaldu. Tänapäeval näeme, et tsirkus on hakanud kaasama erisuguseid kunstivorme: palju on vormilist põimumist teatriga, elemente tantsukunstist, mitmed tsirkusekunstnikud teevad sümbiootilist koostööd heli- ja videokunstnikega. Kogu sulam meenutab pisut etenduskunsti, praegusel nüüdistsirkusel on sarnaseid jooni pigem teatri- ja tantsulavastustega.

Milline on praegune rahvusvaheline nüüdistsirkus? Kas on märgata mingeid vormilisi suundumusi või esile tõusvaid teemasid, mis tsirkuse­kunstnikke paeluvad? Kui palju käsitleb nüüdistsirkus ühiskonna-, keskkonna-, poliitikateemasid?

Nagu kõigis valdkondades, leidub ka nüüdistsirkuses kõikvõimalikke suundumusi nii sisult kui ka vormi-esteetika poolest. Vormiliselt on märgata, et mõned vanemad tsirkuseelemendid, mida pole ammu kasutatud, tulevad tagasi. Näiteks sai viis-kuus aastat tagasi juustest rippumine uuesti väga populaarseks, samuti pudelitel kõndimine. Vanad trikid tulevad tagasi uue lainena, aga täiesti teisenenud tähendusväljaga.

Leidub ka aktuaalset kliimatemaatikat lahkavaid truppe. Näiteks Acting for Climate tegeleb lavastuste kaudu kliimamuutustest teavitamisega ja toob välja inimtegevuse mõju ökosüsteemile. Nad reisivad trupina ainult purje­laevade või jalgratastega. Leidub ka ühiskonnakriitilisi tsirkusekunstnikke. Viimasel ajal püütakse üha rohkem kaugeneda tsirkuseartistile esitatavatest ootustest-eeldustest ning ületada barjäär publiku ja esineja vahel.

Kuivõrd on see märk nüüdistsirkuse uuest enesemääratlusest? Kui tsirkus on seni valdavalt tähendanud triki laitmatut esitamist, kas siis praegused artistid püüavad pakkuda sellele alternatiive?

Arvan, et see on eraldi teema, trikist väljamurdmisega tegeleb nüüdistsirkus pidevalt niikuinii. Ei ole enam nii, et artist teeb salto ja publik plaksutab. Tehnika ja kogu etendav keha on saanud millegi suurema väljendusvahendiks. Kehaga räägitakse lugu, trikke ei tehta enam ammu triki enese pärast.

Publiku ja etendaja barjääri lõhkumist nägin hiljuti Soomes festivalil „Performin HEL“, kus mitmes lavastuses läks artist publiku sekka ja hägustas eri viisil esitaja-publiku piire. Olen näinud väga tabavaid lavastusi, kus see on põhjendatud, ent siin on ka oht muuta publik artisti terapeudiks, kes rehabiliteerib tema esitajarolli. Publiku ja esineja, tsirkuse ja tehnika murdmise piirid on nii hägustunud, et tekib mulje, justkui lavastust kui sellist ei olegi. Nii jõuame jälle igavese küsimuse juurde, mis üldse on tsirkus. Kas sel juhul, kui tsirkuse elemente enam ei kasutatagi, peab tsirkuseartist nimetama ennast performance’i-kunstnikuks.

Milline on nüüdistsirkuse, tantsu- ja teatrikeele suhe? Kuidas suhestuvad nüüdistsirkuses virtuoosne trikisooritus ja kunstiline sõnum? Kas tehnika määrab sõnumi või saab trikk sõnumiedastust hoopis pärssida?

Arvan, et see toimib mõlemas suunas. Trikk võib saada kehval juhul asjaks iseeneses ning paremal juhul suunata, ja isegi määrata, lavastuse dramaturgiat. Mõlemal teel on oma eelised. Kui trikk pärsib dramaturgiat ja mõjub üleliigsena, tuleb seda kärpida. Iga element peaks olema dramaturgiliselt kõnekas, visuaalselt lahedat materjali ei tohiks efekti pärast lõpptervikusse jätta.

Tsirkuse- ja teatrilavastuse loomine on väga erinev, seejuures on protsessides palju sarnasust. Eesmärk on ju sama: lõpuks tahetakse luua lavastus, millel oleks kõnekas sõnum ja dramaturgiline sidusus selle edastamiseks. Kehaline materjal vormub aga aimamatuid teid pidi: uue liikumismaterjali otsimine on keerukas, ka iseenda kui artisti füüsilise materjaliga üllatamine. Me ei pane niisama lahedaid trikke kokku, isegi kui need efekti mõttes toimivad. Mõnikord võib materjal loojad ka plaanitust teise suunda juhtida ja siis tuleb valikuid teha. Sel peab olema väärtuslik füüsiline kvaliteet, kuid eelkõige olema idee teenistuses ja toetama lavastustervikut.

Tallinnas korraldatakse neljandat korda nüüdistsirkuse esitlusfestival „EPICIRQ“, mille korraldusmeeskonda ja osalevate artistide sekka koos Grete Grossiga kuulud. Milline on olnud selle festivali arengutee, kuidas koostati tänavune programm?

Alustasime „EPICIRQiga“ 2018. aastal. Algul tahtsime teha Eesti esitlusfestivali, kuid saime kiiresti aru, et meid on siin nii vähe ja me ei suuda ühe-kahe aastaga piisavalt uusi lavastusi teha. 2019. aasta „EPICIRQile“ kaasati juba ka teised Balti­maad. Meie eesmärk on suurendada siinset nüüdistsirkuse vaatajaskonda ning viia Balti tsirkusekunst ka kodunt kaugemale. Oleme selleks hakanud siia kutsuma üha rohkem välisprodutsente. Alates eelmisest aastast võimaldame ka festivaliprogrammi etenduste kõrge­kvaliteedilist videosalvestust, mida artistid saavad pärast oma tööde edasiseks levitamiseks kasutada. Edasiminekuna saime tänavu võrgustikult Creative Europe toetuse, oleme koordineerivad partnerid ning viime viie partnerfestivali juurde vähemalt kolm siinset lavastust. Partneriteks on Jackson’s Lane Suurbritannias, Arts Printing House Leedus, Salo Circus Festival Soomes, Sansusī festival Lätis ja Dynamo Workspace Taanis.

„EPICIRQi“ festivaliprogramm on alati moodustatud rahvusvahelise žürii valikute põhjal. Tänavused žüriiliikmed tulid eelmainitud partnerfestivalidelt. Kandideerida sai täispika lavastuse, tööprotsessi või pitch’iga, žürii vaatas kõik kandideerinud tööd läbi ja tekkinud pingerea alusel kahepäevane programm moodustatigi.

Lavastuste teemad varieeruvad. Mõned trupid töötavad kindlate teemade või spetsiifilise stilistikaga. Esile tõusevad keskkonnateemad, koosolu tajumine ja otsingud, maailmas füüsiliselt eksisteerimine, toimetulek enda ja teistega.

Kui palju on nüüdistsirkuse lavastustesse kaasatud lavastusdramaturg? Milline on see tava Euroopas, milline Eestis?

Väljaspool Baltimaid on see levinum, seal on nüüdistsirkusega pikemalt kursis olevaid lavastajaid ka rohkem. Korralduslikud ja institutsionaalsed toetusvõimalused on seal teise kujunemislooga ning võimaldavad vastavaid inimesi loomeprotsessi kaasata suuremate ressurssidega.

Baltimaades kaasatakse nüüdistsirkuse meeskonda üha rohkem ka lavastusdramaturge, kuid valdavalt mitte kohe loomeprotsessi alguses. Meie Grete Grossiga oleme teadlikult otsustanud dramaturgi töö esimesse etappi mitte kutsuda. Meil on vaja osa materjali kõigepealt ise füüsiliselt läbi töötada ja kokku panna, seejärel tutvustada välisele silmale oma temaatikat ja seni tehtut. Dramaturgi kaasamine annab igal juhul lavastusterviku valmimisele väga palju juurde, aitab läbi viia omamoodi puhastusprotsessi ja suunata tervik õigele teele.

Kuhu võiks Eesti nüüdistsirkus edasi liikuda?

Esiteks võiksime saada nüüdistsirkusest ühtmoodi aru, et inimesed ei tuleks otsima lõvisid ja kloune. Loodan, et see etapp on seljataha jäänud. Teiseks ja olmelisemaks probleemiks on sobivate proovipindade puudus: tsirkus vajab spetsiifiliste ruuminõuetega saale ja hooneid, sobivat kõrgust, pinda, turva­elemente. Sõitsin isegi vahetult enne festivali lavastuse proovideks Lätti, sest Eestis ei ole sobivaid ruume, kus nädala jagu töötada.

Milles peitub nüüdistsirkuse kui etenduskunstide žanri kõnejõud ja potentsiaal võrreldes teiste kunstivormidega? Millest kõneleb tsirkuse­keha niisugusel moel, milles tantsukeha kõnelda ei saa?

Arvan, et selleks eripäraks on kõige võimalikkus: nüüdistsirkuses justkui ei ole mingisuguseid piire. Kaspar Jancis võrdles tsirkust kunagi animatsiooniga: inimese võib kas või õhku joonistada-paigutada. On muidugi kehaliste võimete piirseisundid, millel mängitakse, ning need on minus läbi aastate tekitanud imetlust selle žanri ja kunstnike vastu. See võib anda uudse vaate inimkehale, tema füüsilistele võimetele, kehaliselt maailmas eksisteerimisele.

Nüüdistsirkuses esineb üha rohkem tehnika murdmist: see on alles, aga meil on ka voli seda teadlikult mitte kasutada, ei olda vormilistes koodides kinni. Vorm üksi ei määra enam sisu, oluliseks saab midagi muud. Näiteks üks briti tsirkuse­artist Imogen Huzel kasutab oma loomingus palju kätelseisu elementi, ent teeb seda moel, milles tasakaal on koost lagunemise äärel, ometi püsib. See tekitab täiesti teistsuguse piiriloleku tunde. Tehnika on millegi muu teenistuses.

Loodan, et festivalile „EPICIRQ“ leiab tee ka uus publik. Viimasel korral tuldi pärast etendusi sageli rääkima, et oli kogetud midagi täiesti uut ja ootamatut, ehkki püüame festivali tutvustustes avada, millega nüüdistsirkuses kui kunstivormis tegeletakse. Inimesed ootavad ikkagi midagi oma varasemale kuvandile ja kunagisele vanamoodsa tsirkuse kogemusele toetudes. Nüüdistsirkusele tuleb läheneda kui teatri- või etenduskunstide loomingule, olla avatud vormimängudele, erisugustele tõlgendustele ja saada ka füüsiline kogemus millestki seni kogematust.