Kodanik Männikese uued seiklused

TAMBET KAUGEMA

Sellest on juba õige palju aega möödas, kui ühes Lõuna-Eesti teatris mängiti laste­lavastust „Timbu-Limbu ja lumemöldrid“. Lumemöldreid on teatavasti kolm – Oku, Toku ja Koku –, ent kord etenduse eel oli üks näitleja liiga sügavalt pudeli põhja vaadanud ja nõnda tuli lastel sellel korral ajada läbi kahe lumemöldriga. Ühe möldri puudumisest oli kõigil muidugi kahju, aga kaks on ikkagi parem kui üks või üldse ilma möldriteta läbi ajada. Mida kaugemale tagasi nõukogude aega minna (kõnealune lugu juhtunud küll juba taas tulnud vabariigi tingimustes, aga kuivõrd ma ise juures polnud, vaid toetun teistelt kuuldud jutule – ja kas ma sedagi päris õigesti mäletan –, siis faktitäpsust ei ole selle seiga meenutamisega taga aetud), seda rohkem kohtab anekdootlikke teatri­lugusid, ja iseäranis selliseid, mille sünnis oli suur roll alkoholil.

Väino Uibo teatrimälestuste fragmentaarium hõlmab 1960. – 1980. aastaid. Sinna mahtusid tema õpingud lavakunstikoolis ja töötamine Tartus Kaarel Irdi juhitud Vanemuises, lustlikke põikeid tehakse mujalegi. Ei saa öelda, et raamatu autori teed oleks Harri Lehiste kuulsaks kirjutatud kodanik Männikese kombel viinud ikka ja alati üksnes õllesaali, kuid tundub, et korralikkuse radadelt hälbis ta päris tihti. Küsimusele, miks nõukogude ajal nii ohtralt napsitati, on vastuseid palju – suutmatus muul moel toime tulla igapäevaelus valitsenud totrusega, tahtmatus aidata kaasa „õitsva sotsialismi“ ehitamisele, kõikjal valitsenud korralagedus, minnalaskmine ja äng jm –, kuid üks on kindel, anekdootlike lugude sünniks oli tookordne aeg rohkem kui innustav.

Üks tuntud eesti kirjanik on öelnud, et tema elu läks pärast alkoholiga liialdamisest loobumist küll palju hallimaks ja igavamaks, ent see-eest mäletas ta nüüd selgelt eelmise õhtu sündmusi, varem see nii tavapärane polnud. Mis mõte on seiklustel, kui neid ei mäletata. Mälestusi kirja pannes teeb mäletamine ilmselt läbi mõningaid metamorfoose, tegelikult aset leidnud sündmustest vormuvad jutustamiskõlblikud lood, aja hägustaval toimel muutub mõni nurk ümaramaks ja mõni tuleb juurde, kuid kõik selle võib jätta tähelepanuta, kui need mälestused suudavad oma kandi pealt kirjeldada ja üldistada seda ajastut. Väino Uibol on see korda läinud, ehkki niisugustelt naljalugudelt ei oleks julgenud seda oodatagi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht