Kohus enda üle

Taavi Tõnissoni lavastus ei peegelda otseselt praeguses Eestis toimuvat, kuigi kohtusüsteemi ebaõigluses süüdistamine on meilgi ühe poliitjõu retoorikas kesksel kohal.

OTT KARULIN

Nukuteatri ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia „Protsess“, autor Franz Kafka, tõlkija August Sang, dramatiseerija Mihkel Seeder,  lavastaja Taavi Tõnisson, kunstnik Annika Aedma, liikumisjuht  Olga Privis, helilooja ja -kujundaja Vootele Ruusmaa, valguskujundajad TÜ VKA tudengid Mari-Riin Paavo juhendamisel, videokujundajad TÜ VKA tudengid Taavet Janseni juhendamisel. Mängivad Liivika Hanstin ja TÜ VKA teatrikunsti  XII lennu tudengid Stefan Hein,  Karolin Jürise, Loviise Kapper,  Elena Koit, Grete Konksi, Mathias-Einari Leedo, Silva Pijon, Kristjan Poom, Henessi Schmidt, Maarja Tammemägi, Hans Kristian Õis,  Elar Vahter ja Mari Anton. Esietendus 11. XI 2018 Nukuteatri väikeses saalis.

Kohutav, kui kiiresti kontekst muutub. Kafka kirjutas „Protsessi“ arvatavasti 1914. ja 1915. aastal, taustal sündmused, mida nüüd tunneme Esimese maailma­sõjana. Teos jäi lõpetamata ja selle avaldas Kafka pärandihoidja nüüdseks tuntud vormistuses pärast autori surma 1925. aastal, kui Euroopa taastus ilmasõjast, teadmata, et tuleb ka teine. „Protsessis“ on ka nähtud fašismi ettekuulutust, mis on siiski tagantjärele tarkus, kuigi ei vähenda teose kõnekust, võimalust tõlgendada seda võimu auto- ja bürokratiseerumise ohuloona.

Taavi Tõnissoni lavastus ei peegelda siiski otseselt praeguses Eestis toimuvat, kuigi kohtusüsteemi ebaõigluses süüdistamine on meilgi ühe poliitjõu retoorikas kesksel kohal. Selleks on lavastus liiga ühemõtteliselt ankurdatud möödanikku, mis tajutav eriti just laulu- ja tantsunumbrites (Olga Privise koreograafiast jääb eriti meelde üks stseen, kus mõnus lindy-hop’ilik tants läheb sammhaaval üle kõrtsikakluseks). Kui esimesel vaatamisel möödunud novembris tegi lavastuse vähene viitelisus tänapäeva veidi tuska, siis pärast parlamendivalimisi taasnähtuna tundsin lavastaja valiku üle keskenduda süsteemi võimumehhanismide asemel peategelase isikliku vastutuse küsimusele pigem heameelt, sest seetõttu on „Protsessi“ tõlgendamine heas mõttes problemaatilisem. Tegelikult on selline lähenemine ka autoritruum, võib Kafkat värskelt üle lugenuna tõdeda. Tõnissoni lavastuse tõlgendus sõltub aga muu hulgas koosseisust ning eriti peaosatäitjast.

Loo kulgedes ja süüdistuse tõelisuse ilmnedes muutub Kristjan Poomi Josef K (vasakul) tüdimus aina enam vihaks.

Siim Vahur

Kristjan Poom mängib Josef K algus- ehk arreteerimisstseenis väga iseteadlikuks ja veidi ülbekski. Sünnipäevahommikul sisse sadanud käsutäitjaisse suhtub ta kui tüütusesse, pidades neid heal juhul halvaks naljaks, aga kindlasti mitte endaga võrdseteks. Eks selleks anna üksjagu põhjust ka Mathias-Einari Leedo ja Hans Kristian Õie energiline ja kaasahaarav (ning hetkeks nukuks ühenduv) tandem­roll, kus üks lõpetab esimese lause mitte suurest teineteisemõistmisest, vaid just mõistmatusest nii selles osas, mis asjaoludel nad tegelikult kohale on saadetud, kui selleski, kuidas keegi saab üldse tahta midagi enamat teada. Loo kulgedes ja süüdistuse tõelisuse ilmnedes muutub aga Poomi Josef K tüdimus aina enam vihaks, mida saavad tunda ka tema lähedased. Kui Josef K armuke kabareelauljatar Elsa on piisavalt isepäine ja kahe jalaga maas, et võtta meest kui vaid üht võimalust (nähtud etendusel mängis Poomile vastu Maarja Tammemägi), siis peategelase ema (Liivika Hanstin) viimane palve, mille poeg kiire rehmatusega tagasi lükkab, lõikab hinge. Sellele Josef K-le pole just kerge kaasa tunda – võib lausa arvata, et ta ongi selle kõik ära teeninud.

Elar Vahteri kehastuses on Josef K empaatilisem nii vangistajate kui ka lähedaste suhtes, kuigi temagi ei võta arreteerimist esiti ülemäära tõsiselt (vihale ajab see kohati siiski tedagi). Ka tema suhetes Elsaga (vähemalt Mari Antoni kehastuses) on justkui rohkem vastastikust lembust, mis põhjendab ka Josef K süümepiinu, kui ta end mõni aeg hiljem teise naise embuses leiab. Vahteri mängus on siiski teatavat lustlikku kaasamängimist, uskumatust, et see, mis toimub, on midagi enamat kui anekdoot, kuhu ta on mingil põhjusel sattunud. Nii on ka tema äratundmine, et seda mängu ta ei võida, ja leppimine paratamatu lõpplahendusega sisekaemuslikum.

Nii Poomi kui ka Vahteri lähenemine on siiski mõlemad läbimõeldud ja põnevad jälgida, jõudes lõpuks samasse punkti. Võimalik ka, et tajun peaosatäitjate rolle erinevalt, sest olin teiseks vaatamiseks (Vahteriga) teadlikum dramaturgi (Mihkel Seeder) ja lavastaja rõhuasetustest. Nimelt algab lavastus videoga, kus jooksevad pildid Josef K senisest elust, mis jätab temast üksjagu stereotüüpse mulje: vaesest perest pärit noormees murrab end õppimisele ja tööle pühendudes rasketest oludest välja, kuid teab ka, et tõeline edu tuleb õigete inimestega suheldes. Kui Poomi Josef K on ennekõike see täiel rinnal oma edu nautiv läbilöönu, siis Vahteri puhul kajab avavideost pigem kaasa pilt, kus Josef K aitab püsti elu poolt põlvili surutud kabareelauljatari – ja mitte (ainult) selleks, et oleks, kellega regulaarselt kehasoojust jagada. (Huvitav, kuivõrd see tõlgendus erineb etendustel, kus Josef K ja Elsa osatäitjad on kas Poom ja Anton või siis Vahter ja Tammemägi?)

See peaosatäitjate lähtepunkti erinevus on oluline ka seepärast, et Tõnissoni lavastus kulmineerub sisulises mõttes mõistulooga mehest, kes tahab pääseda seaduse ette, kuid ei saa valvurist mööda („Protsessis“ on see IX peatükk, aga ilmus ka 1915. aastal eraldi, pealkirjaga „Seaduse ees“). Kuigi uks seaduse ees on lahti, jääb mees uskuma, et valvureid on teisigi ja asja ei parandaks ka altkäemaks, mistõttu jääbki ta ootama, millal teda kutsutakse. Lõpuks, oma viimase hingetõmbe eel, küsib mees, miks keegi teine pole nende aastate jooksul läbipääsu palunud, ja valvur vastab: „Siit ei võinud keegi muu sisse pääseda, sest see sissepääs on määratud ainult sinu jaoks. Ma lähen nüüd ja panen ta kinni.“

Nii et sõltub igaühest endast (või tema suhtest jumalaga), mis paragrahvi alusel kellelegi õiglust mõistetakse ja kas selleks mõistjaks on veel keegi peale tema enda (olgu siis jumal, lähedased või südametunnistus). Tundub, et Poomi Josef K tunneb seadusepügala ära kahetsuses selle üle, kuidas ta on kohelnud neid, kes teda armastavad (ema, onu, ehk ka Elsa), Vahteri äratundmine on üldinimlikum ja seeläbi abstraktsem. Lavastuslikult eriti huvitav ja teemat avav on aga Tõnissoni otsus panna selle mõistujutu rääkimist juhtima näitleja, kes on teises koosseisus Josef K rollis. Kõrvaltvaatajana on vennasnäitleja Josef K-l kaasas terve etenduse jooksul, kuid erinevalt ülejäänud trupist, kes on samuti peaaegu kogu aeg laval, ei ole ta osa grupist, kes kollektiivselt sündmustele reageerib, vaid justkui etenduse juht, kes valmistub oma etteteadmist varjava stoilise oleku all viimseks kohtupäevaks – iseenda üle. (Tegelikult ilmub Josef K lavale ka kolmandat moodi – nukuna, keda ta ise juhib –, mis näikse kandvat sama enese kohtunikuks olemise sõnumit.)

Ühekordsel vaatamisel võib see lavastaja valik märkamata jääda, mõlemat koosseisu näinu aga seda ületähtsustada. Märgata on aga Tõnissoni „Protsessis“ niigi paljut, sest see on väga terviklik ja meeldejääva käekirjaga lavastajatöö. Võib küll vaielda, kas trupi nukustamine ehk kammitsemine anonüümse pealtvaataja rolli, nende koreografiseeritud reaktsioonid lavategevusele annavad lavastusele rohkem juurde, kui teeks seda nende puudumine või rollist vabade etendajatena esitlemine. Samuti kahelda, kas nuku kasutamine ainult Josef K duubeldamisel ning arreteerijate tandemi hetkelisel ühtesulatamisel on piisavalt põhjendatud meediumikasutus. Või ka ikkagi küsida, kas ootuspäraselt hall ja räämas möödanikule viitav lavakujundus ei ehita lavategevuse ja saalis olijate argielu vahele raskesti ületatavat tõlgendustakistust. Kuid need kahtlusedki on tunnistus Tõnissoni lavastuse läbimõeldusest ja just seetõttu on „Protsess“ üks viimase aasta jõulisemaid seisukohavõtte nii esteetiliselt kui ka temaatiliselt. Pealegi on see lavastus nauditav võimalus näha laval tervet TÜ VKA teatrikunsti XII lendu, kus huvitavaid näitlejaid nimetatuist märksa rohkem.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht