Kõigepealt armastus, siis töö ja vaev

Urmas Lennuk: „Mida rohkem ühte autorit dramatiseerin, seda huvitavam.“

VEIKO MÄRKA

Urmas Lennuk: „Eelistan, et dramatiseering püüdleb iseseisva näidendi poole.“

Urmas Lennuk: „Eelistan, et dramatiseering püüdleb iseseisva näidendi poole.“

Alan Proosa

Ikka ja jälle on näitekirjanik, dramaturg ja lavastaja Urmas Lennuk pöördunud Anton Hansen Tammsaare „Tõe ja õiguse“ juurde tagasi. Tänavu veebruaris Vanemuise Sadamateatris Tanel Jonase lavastatuna esietendunud „Meie oma tõde, meie oma õigus“ on Lennuki kuues „Tõe ja õiguse“ dramatiseering.

Miks sa nii palju Tammsaaret instseneerid? Oli selle töö peale sattumine juhus või teadlik pikaajaline soov? Kas ära tüütama ei hakka?

Lapsed lõhuvad mõnikord oma mänguasja ära, et saada teada, mis seal sees on. Eks mul on sama. Mida rohkem ühe autoriga tegeleda, seda huvitavamaks ta läheb. Ära tüütama hakkab ilmselt siis, kui ma suudan oma „mänguasja“ lõpuks jälle kokku tagasi panna. Tanel Jonase variandi puhul huvitas mind, mis on tema mänguasja sees. Üksi on igav mänguasju lõhkuda, ikka tahaks ju seda teha koos mõne toreda naabripoisiga. Mul on hea meel, et Tanel Jonas pakkus: lõhume koos ja proovime koos kokku ka panna. Eriti hea meel on selle üle, et lõhkusimegi koos ja koos panime ka kokku tagasi. Kuigi talle jäi raskem osa – advokaadi roll näitlejate ees. Mõned tükid jäid mul üle ka, eks ma nendega mängin edasi.

Võtta riigiteatri mängukavva kooli kohustuslikku kirjandusse kuuluv teos on kõige mugavam ja käepärasem võte täita kooliõpilaste ühiskülastuste varal kassat. Kuidas sa seda õigustad? Kas see häiris sind kirjutamisel või oli abiks?

See ei häiri mind absoluutselt. Järeltulevad põlvkonnad loevad järjest vähem. Sellepärast on lausa karjuvalt vajalik eesti klassikat lavale tuua, filmiks interpreteerida, koomiksiks joonistada. Ühesõnaga – „laulu sisse panna“, et ka homme ja ülehomme oleks eestlasel võtta see kogemus, mida Tammsaare, Gailit, Luts, Vilde, Masing, Liiv, Ristikivi jt on tunnetanud ja kirja pannud. Globaalses maailmas on väikesel kultuuril järjest vähem ruumi. Selles mõttes oleks lollus lasta sel maailmatunnetusel riiulil tolmuda.

Tõde ja õigust“, eriti esimest osa, on meil varemgi laval kujutatud, sa ise alles aasta tagasi esietendunud „Vargamäe unistajaski“. Kas Tammsaare on meile nagu inglastele Shake­speare, et tema lavastamine on juba iseenesest kindel kvaliteedimärk ja auväärne saavutus?

Ma ei usu, et autor tagab mingi kvaliteedi, olgu ta siis Shakespeare või Tammsaare. Kõike saab kuradile keerata. Kvaliteet sünnib ikka trupist ja trupi suunast, kuhu ja kuidas liigutakse. Eesmärkidest ja taotlustest. Suhtlemisest.

Kui palju sa oled näinud teiste dramaturgide ümber seatud või lausa pea peale pööratud Tammsaare-tõlgendusi (näiteks Nüganeni „Tõde ja õigus II ja IV“ ning „Ma armastasin sakslast“, Hussari „Uurimise all“, Parksepa ja Kirsi „Vanad ja noored“, Kiviräha „Karin ja Pearu“)? Mida sa neist arvad? Kuidas seletad fakti, et Tammsaare looming innustab nii paljusid meie tänapäeva dramaturge? Ja miks teisi eesti prosaiste, nii klassikuid kui ka tänapäeva autoreid, dramatiseeritakse temaga võrreldes vähe? Ja last but not least: miks need lavastused alati nii hästi õnnestuvad?

Olen vaadanud või lugenud kõiki nimetatuid ja veel ka Pansot, Raidi, Särevit, Mõttust … Kõigis neis on oma võti ja suund, mis paelub, kuigi Särevit on tänapäevases kontekstis natuke tüütu lugeda. Isiklikult ootan ja igatsen hoopis üht jõulist, ekspressiivset ja „rokilikku“ Tammsaaret. Tegelikult on tema loomingus see alge isegi olemas, aga paraku rändavad mässumeelsed vist teistel radadel. Ise pole ma ka kahjuks suurem asi rokkar.

Miks Tammsaaret rohkem lavastatakse kui teisi prosaiste? Ega ma ei tea, aga kui oletada, siis klassikutest sobis ta mõlemasse Eestisse. Ühelt poolt: Tammsaare oskas väga õigel hetkel ära surra. Oleks ta edasi elanud, oleks ta sõdinud nõukogude võimuga samamoodi nagu Pätsiga. Teiselt poolt: tema tegelased polnud režiimile pealtnäha ohtlikud. Mis neist talupoegadest ikka karta!? Teda sai käsitleda, erinevalt Gailitist ja Ristikivist. Seega, tema „iga“ on pikem. Küll tehakse varem või hiljem ka teisi. Aga miks Tammsaare lavastused õnnestuvad? Kui see tõsi on, siis on kindlasti väga suur osa „süüd“ eesti näitlejatel.

Kummast sa praeguses elus rohkem puudust tunned, tõest või õigusest? Miks?

Mõlemat on liiga palju. Tänapäeva ühiskond valdavalt muud ei teegi, kui tõlgendab ja vastandab üht teisele. Käes on omamoodi juriidiline ajastu. Õiglustunne kui subjektiivne nähtus on jäetud abitult kuskile õhku, paragrahvide vahele rippuma. Õigusteenusest on saanud kaup, mis pole enam noortele Andrestele jõukohane. Aga nii nagu Vargamäel, jääb ka meil sageli märkamata see põhiline: elu, armastus, inimlikkus. Lilled, liblikad ja lapsed. Lihtsad asjad, mida pole võimalik rahaks ümber arvestada. Lõppude lõpuks, ega omagi tähtsust, kas rosin on kuivatatud viinamari või viinamari on kuivatamata rosin. See on vaid verbaalne mäng, mis asjade sisu ei muuda. Olen seda varemgi öelnud, et liiga palju püütakse tegelda musta või valgega, samal ajal kui sinine kipub varju jääma.

Üldse: proosa dramatiseerimine – millised on selle tegevuse võlud ja ohud?

Tegelikult on see terve loengu teema. Aga printsiip: eelistan, et dramatiseering püüdleb iseseisva näidendi poole. Lõpuks peavad ju näitlejad seda näitama ja vaataja vaatama.

Kaks küsimust Vanemuise lavastuse „Meie oma tõde, meie oma õigus“ kohta ka. Selle keskmesse tõuseb Jussi ja Mari liin. (Kohati isegi Jussi ja Saunaeide liin.) Mis teeb selle liini sulle nii südamelähedaseks?

Peategelasi käsitletakse alati rohkem, kui kõrvaltegelasi. Aga teatris mulle ei meeldi suure trupiga lavastused. Kui näitleja on juba kodust välja aetud, siis olgu tal ka midagi teha. Tanel Jonase lavastuse puhul ei saanud ma ju Marist-Jussist mööda vaadata. Selles kontekstis, nagu lavastaja mulle välja pakkus, olid nad suur osa põhjusest.

Lavastus tõestab nõukogude ajal romaani kontekstist välja rebitud ja pea peale pööratud tsitaadi „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus“ absurdsust ja valelikkust ning pakub selle asemele kaks huvitavat võimalust. Esiteks: kõigepealt armastus, siis võib ka (ja ongi kergem) tööd ja vaeva näha. Teiseks: ühelt poolt töö ja vaev, teiselt poolt armastus võiksid pidevalt paralleelselt olemas olla. Kumba varianti sina eelistad? Miks?

Arvan, et ka tänapäeval teeme me päris palju seda, et rebime lauseid kontekstist välja. Aga ega „Tõde ja õigus“ ole sellepärast kehvem teos. Kui nüüd elust rääkida, siis kipub kahjuks ikka nii olema, et üheta pole ka teist. Annaks taevas, et need enne tasakaalu saaksime, kui muld meid matma ulatub. Liitmises olevat nii, et summa ei sõltu liidetavate järjekorrast. Elu on sageli matemaatikaga päris sarnane. Seega: ega me pääse kummastki ja alati jääb ka midagi puudu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht