Kokkusaamised näitlejatega

Margot Visnap

Kaks raamatut muugivad näitleja mõtteilma erinevalt lahti.  

NO-teatri lavastuses “Nafta!” jooksevad

näitlejad ära iseenese eest. TIIT OJASOO

 

Näitleja. Toimetanud Eero Epner. NO99, 2007.

 Pille-Riin Purje, Kuraditosin näitlejat hiirelõksus. Varrak, 2007. 344. lk.

 

Läinud teatriaasta vallandas teatriraamatute saju. Võiks arvata, et tänu pidulikule teatriaastale. Aga ei, uus aasta on toonud neid ikka juurde. Rõõmustav seis ju, mille üle tasuks kadedusega mõtiskleda filmirahval, kes eesti filmi 100. aastapäevani jõuab alles 2012, kuigi selleks loodud toimkond askeldab juba praegu. Aga filmiraamatuid vähevõitu? Püüdsin kokku arvata eelmisel aastal ilmunud teatrist rääkivate raamatu arvu, kirjastuste ja raamatupoodide andmeil ilmus neid läinud aastal 20. Ilmselt seegi pole täpne arv, aga loodetavasti ligilähedane. Lugema ahvatlev nimekiri. Leidsin Internetist andmeid otsides 2006. aastal ilmunud teatriraamatute hulgast ka ühe teatriloolise põneviku, mis teiste, avalikkusele esitletud raamatute hulgas tähelepanuta jäänud: Hugo Murre, kauaaegse Draamateatri direktori mälestusraamatu “Karistuseks 20 aastat Draamateatri direktorina”. Pole veel lugenud, aga tõttan raamatupoodi. 

Näitleja on praeguses meediapildis esil pigem objekti kui subjektina. Meedia tarvis näitleja armub, abiellub, lahutab, sünnitab, teenib reklaamis esinedes 50 000 krooni jne. Näitlejat kui teatri keset ja hinge käsitleb tänane meedia harva. Näitleja on meedia jaoks pigem meelelahutuskunstnik, triivides meedia suunatud märgina eelkõige kõmu-uudiste rubriiki. Meediat ei huvita, millest näitleja mõtleb. Meedia üritab vahendada pigem seda, mida näitleja teeb või mis temaga juhtunud on. Mistap on tore, et nn kõrvalharud (olgu teater või raadioeeter) proovivad seda meediapuuet korvata. Tänavu ilmunud näitlejale keskendunud kogumikud seda teevadki. Nii teatri NO99 üllitatud “Näitleja” kui ka Varraku kirjastuselt ilmunud intervjuude kogu “Kuraditosin näitlejat hiirelõksus”.

NO99 näitlejale keskenduv kogumik piirdub põhiliselt oma teatri näitlejate analüüsi-esitlemisega, ent siiski mitte ainult: Gert Raudsepa, Tambet Tuisu, Risto Kübara, Mirtel Pohla kõrval on NO-dimensiooni haaratud ka Hendrik Toompere (nii lavastaja, näitleja kui ka tekstide autorina), Mait Malmsten, Jan Uuspõld, Margus Prangel. Viimased sobivad tegelikult igati NO-näitlejatootemisse, nagu ka Taavi Eelmaa. Üllatavalt ja samas enesestmõistetavalt on NO kogumiku näitlejate reas ka Hilja Varem ja Arne Üksküla. Enesestmõistetavalt, sest nad võiksid vabalt NO lavastustes kaasa teha. Von Krahli teatri viimases lavastuses “Kajakas”, küll pisut kunstliku haagiga (et võtame isad-emad ka mängu!), olid Sallo-Ulfsak-Eelmaa seeniorid igati konkurentsivõimelised. Enamgi veel. Seega, eriline  tänu NO kogumikule Hilja Varemi taasavastamise eest! Loodetavasti näeb teda kunagi veel ka teatrilaval.

NO kogumik esitleb näitlejat teatriprotsessis, uuristab rolli loomise keset. Näitlejad avavad end kohati nii avameelselt, justkui Freudi diivanil lebades. Pille-Riin Purje intervjuude kogumik (tegu on Eesti Raadios “Hiirelõksu” saates eetris kõlanud intervjuude toimetatud-täiendatud versiooniga) on võrreldes NO üllitisega näitleja uuristamisel traditsioonilisem, ent samas avab näitlejate mõtteilma isegi rohkem – läbi eluloo, ajaloo prisma. Mitte küll nii radikaalselt  kui NO “Näitlejas”, ent kui “Hiirelõksu” kogumikku (13 intervjuud näitlejatega) tähelepanelikumalt lugeda, siis leiab sealt samamoodi näitlejate eneseanalüüse, mis nende rollide (ja hoopis rohkemate osatäitmiste)  sünni tagamaid avavad.

Tambet Tuisk avaldab NO kogumikus jooksmisest rääkides ilmselt midagi näitlejaloomingule olemuslikku: “Teinekord panen silmad kinni ja kujutan ette, et jooksen Tallinnast Pärnusse – ning jooksengi. Muidugi, sinna juurde tuleb ka kujutluspilt, sest mu keha töötab, on ametis, ning midagi muud ei jää lihtsalt üle. Siis ma jooksen, tekib rütm, ja kui saab kujutluspildi tööle, siis lähen rändama ja ei pane teatud hetkel enam tähelegi, et olen juba pool tundi jooksnud. Jooksmise mõte ei ole enese hävitamine, vaid tekitab selle, et lavale minnes puudub liigne mulle omane…”. Kes vaevub need kaks näitlejale pühendatud raamatut läbi lugema, saab aimu näitleja jooksmise, enesehävitamise rõõmudest ja raskustest.