Koloniaalse kepi kodumaine kaja

Kristina Normani lavastuses „Orchidelirium Expanded 2.0“ käsitletakse siinseid seoseid globaalse kolonialismiga – vaatenurk, mis võib jutustuse 700aastasest orjapõlvest kõrval paista ebaloogiline.

KERLI EVER

„Orchidelirium Expanded 2.0“, idee autor ja esitaja Kristina Norman, dramaturgid Linda Kaljundi ja Eero Epner, helilooja Märt-Matis Lill, videokunstnik ja tehniline teostaja Erik Norkroos, valguskunstnik Henry Kasch. Videotes esinevad Karolin Poska, Teresa Silva ja Mari Mägi, laval Janis Valk. Esietendus 3. V Tartu Elektriteatris.

Kristina Normani „Orchidelirium Expanded 2.0“ on performatiivne jätk 2022. aasta Veneetsia biennaali Eesti paviljoni näitusele koos Bita Razaviga „Orhideliirium. Isu külluse järele“. Ka Kanuti gildi saalis näidatakse biennaaliks valminud filmitriloogiat, selle ümber laiub aga karkassina uurimistöös kogutud teadmiste universum.

Publik satub teatrisaali asemel justkui kunstniku tööruumi: ühes seinas asub projektoriekraan, ülejäänuid katab märkmete, joonistuste ja mõistete võrgustik. Alustuseks jäetakse aega ruumi seintele kleebituga tutvuda. Kontekstita ideekatkete galerii tekitab seoseid ja ergutab fantaasiat, eriti intrigeerivamad märksõnad nagu „koloniaalne kepp ja vägivald“ või „valgeks saamine“.

2019. aasta lavastus „Kergem kui naine“ märkis Normani interdistsiplinaarses arsenalis lähenemist etenduskunstidele. Ehkki toonane lavastus sidus dokumentaalfilmi, loojutustamist, joonistamist ja liikumist, jäi etendaja ja publiku suhe klassikaliseks – esimene laval, teised pingiridades näoga tema poole. Nüüd liigub Norman kõneldes publiku vahel ning seisatab aeg-ajalt sobiva joonistuse või märksõnade kogumi juures.

Alustades oma vanaemade elukäikude jutustamisest, nad mõlemad läksid tsaariajal Eestist Venemaale paremat elu otsima, jõuab ta XIX ja XX sajandi vahetusel Indoneesias elanud Emilie Rosalie ja Andres Saali ambivalentse seose juurde koloniaalvõimuga. Hiljem võib publik võtta tooli ning vaadata filmitriloogiat, filmide vahel selgitab Norman veel mõnda ideed lähemalt. Jah, lavastuse mõistet on seega eelmisest rohkem painutatud, nii et toimuv meenutab showing’ut. Antiteatraalne piilumine mahukasse uurimistöösse mõjub ootamatult alasti, teisalt tundub mulle, et joonistusi ja mõistekaarte kasutav hüplik loeng on just õige vorm sisenemaks samm-sammult keerukatesse võrgustikesse, millesse on lõimitud pealtnäha ainukordsed sündmused, esemed, ideed, inimesed, mitteinimesed ja nende trajektoorid.

Lavastus käsitleb siinseid seoseid globaalse kolonialismiga – vaatenurk, mis 700aastase orjapõlve narratiivi kõrval võib mõjuda ebaloogilisena. Kas siis rõhutu saab ka ise rõhuda? Ikka saab, kõlaks lühike vastus, pikk omakorda manitseks hoiduma liiga lihtsatest hinnangutest. Näiteks vahendab Norman Gustav Maltsa mälestusi, kes oli Krimmis üks esimesi eesti asunikke, kui Vene impeerium oli hakanud krimmitatarlaste põlist elupaika asunikega täitma.

Mõistetav on ettevõtlike eestlaste ränne mujale ajal, kui Eesti- ja Liivimaal oli talumaad veel keeruline välja osta. Teisalt osalesid väljarändajad koloniaalse taktikepi all põliselanike minema kihutamises. Sellessamas impeeriumis, mis hiljem nime ja režiimi vahetanuna eestlasi kodupaigast Nõukogude Liidu kaugematesse nurkadesse vägivaldselt ümber asustas. See ebakõla toob esile ajaloo mitmekihilisuse ja narratiivide põrkumise.

Koloniaalloogika aluseks on imperialism, mõtteviis, mis toidab Venemaa ja teistegi riikide ideoloogiat ja välispoliitilisi samme. Mõnes mõttes võib aga ka inimkeskset mõtteviisi pidada imperialistlikuks. Raske on ümber lükata tõsiasja, et oleme liigina juba ammu kaotanud meie planeedil heanaaberlikud suhted ülejäänud elusa ja elutuga. Kujutluspilti, et inimese mugavus on tähtsam kui teiste liikide heaolu, põlistatakse jätkuvalt (Normani mõistestikus „ekstraktivistliku pilgu“) narratiivi abil, mille järgi on elus ja eluta maailm, sh inimesed, pelk ressurss.

Seni kuni selline maailmanägemine ei muutu, ei muutu ka globaalne rõhumine, parimal juhul saavad senised „orjad“ uuteks isandateks ja hakkavad järgmistele orjadele piitsa vibutama. Piisab küsimusest: kui mõnikümmend aastad tagasi tegi Eesti loodusele pöördumatut kahju Nõukogude režiim, siis millist eneseõigustust kasutavad tänapäeval need, kes teevad otsuseid metsade maha võtmiseks või (Norman filmi „Janu“ mõjusal näitel) turbarabade kaevandamiseks, mis ühtlasi jätab ümberkaudsete külade kaevud kuivaks?

Inimkesksest imperialismist väljamurdmise katsena näen, kuidas Norman pöörab oma jutustustes tähelepanu sellelegi, et inimeste kõrval on alati rännanud ka taimed. Nii tekitatakse inim- ja mitteinimindiviidide ajaloolistest ja tänapäevastest trajektooridest liigiülesed kaardid, mis muu hulgas asendavad kujutluspilti taimedest kui staatilistest, passiivsetest objektidest.

Lavastuse kestel näidatavad filmid koondavad jutustatut, annavad sellele poeetilise mõõtme. Normani valik kaasata filmitriloogiasse koreograafid-tantsijad, mitte näitlejad, viitab sellele, et huvipunktis ei olnud kellegi-millegi kehastamine, vaid kehastumine, keha laenamine keskkonnale.

Esimene film „Rip-Off“ tõukub Emilie Rosalie Saali eluloost, sünnilt talutüdrukust, kes sai Indoneesias pühenduda orhideede joonistamisele ja kus tema sotsiaalne staatus oli kõrge juba ainuüksi nahavärvi pärast, sellal kui veel mõnikümmend aastat enne tema sündi käsitleti Vene impeeriumis eestlasi fauna, mitte inimkonna hulka kuuluvaks. Teine, „Varjupaik“ käsitleb inimese ja mitteinimese vahelist piiri, kui loomaaiatöötaja ise puuri kinni jääb. Piir on poorne, selle ületamiseks piisab ka keskkonnast ning kellegi teise pilgust. Kolmas, „Janu“, seab vastakuti tootmis­ahela punktid: ühel pool ülessongitud Eesti turbaraba, teisal vihmutimärja kasvanduse lõputud orhideeread Hollandis, kus sedasama turvast kasutatakse.

Film „Rip-Off“ lõpeb mõisahoone õhkulaskmisega. Ajalugu ja selle valusamaid osi saab kindlasti üle kirjutada, pisendada või välja jätta, aga mitte kunagi täielikult. Elavat ja elutut on vorminud-verminud muu hulgas ka jagatud minevik, mis on liigiülene ja sümbiootiline, ühtaegu intiimne ja vägivaldne, aga igal juhul keerulisem, kui pealtnäha paistab. Laual seisev tomat meenutab nüüd oma eksootilist päritolu ja ka seda, et tomatitaime kasvatamiseks soovitavad aianduskäsiraamatud osta poest turbaga rikastatud mulda, jättes mainimata, kust see muld pärineb. Nende varjatud seoste väljavalgustamisel on Norman teinud ära põhjaliku töö, avades tundlikult-õhuliselt globaalsete võrgustike mõtestamiseks uusi perspektiive.