01.04.2022

Eesti teatri auhindade žüriiliikmete kommentaarid

Kadi Herkül,
sõnalavastuste auhindade žürii esimees

Alustan sellest, millega lõpetas oma kommentaari 2020. aastal sõnalavastuste žüriid juhtinud Jaak Prints: „Meenus eelmise aasta žürii esimehe Madli Pesti Sirbi veergudel aastat kokku võtvas intervjuus väljendatud mure ühiskonnaga suhestuva teatri nappuse ning laiema ühiskondliku kaaluga materjalide harva kohtamise pärast. Seda mõtet sobib selgi aastal korrata.“

Üks pääsuke ei too kevadet. Siiski tundub teatriaastale 2021 tagasi vaadates oluline, et meil on Kertu Moppeli õõvastavalt ajakajaline „Mefisto“ Eesti Draamateatris, lavakunstikooli lõpetava Marta Aliide Jakovski „Fundamentalist“ Von Krahli teatris (ei-ei, see ei ole lavastus Varro Vooglaidudest või antivakseritest, ent paneb mõtlema ühiskonnale, kus nad sünnivad) ning muidugi „Kui sa tuled, too mul lilli“ ja „Teises toas“ – kahe lavastustandemi ehk Liis Aedmaa ja Laura Kalle ning Mari-Liis Lille ja Priit Põldma sissevaated lähisuhtevägivalla argipäeva. Need on dokumentaalsed, lähevad süvitsi ja puudutavad.

Siinkohal lahknesid žürii liikmete arvamused selles, kumb kahest lähenemisest mõjusam tundus: kas „Teises toas“ verbatim monoloogid-dialoogid, millele andsid lisasügavuse lavastuskujundid (jääst sulav triikraud või katkiste nõudega kiikuv puhvetkapp), või „Kui sa tuled …“ muinasjutusugemetega dramaturgiliseks üldistuseks kirjutatud tekst. Tööde olulisuses ei kaheldud.

On üks iseloomustav sõna, mis ühendab mees- ja naisnäitleja auhinnale nomineeritud kahtkümmet rolli – „nõudlikkus“. Nõudlikkus iseenese vastu, partnerite vastu, lavastaja vastu. Miski neis töödes ei ole „umbes nii“, kõik on „täpselt nii“. Aastakümneid tagasi sõnastas Mikk Mikiver asjaarmastaja ja professionaali vahe nõnda: professionaal ütleb „see, mida tahtsin, tuligi välja“, asjaarmastaja tõdeb „mis välja tuli, seda tahtsingi“. Kõik nominendid on professionaalid. Auhindu on ikka ja jälle viis korda vähem kui auhinnaväärilisi.

Parim naisnäitleja Külliki Saldre, Loviisa, „Niskamäe naised“ (Vanemuine). Liinareimanlikult võimas matriarh valitseb Vanemuise suurt lava samasuguse enesestmõistetavusega nagu vanaperenaine Loviisa Niskamäed.

Parim meesnäitleja Erki Laur, Markus, „Fundamentalist“ (Von Krahli teater ja EMTA lavakunstikool). Armutult intellektuaalne pastor, kelles pole tõelist usku ega armastust, roll, milles Erki Laur põimib peenelt ja mänguliselt isiklikkuse ja kunsti.

Parim naiskõrvalosatäitja Anu Lamp, Ara, „Balti tragöödia“ (Tallinna Linnateater). Aristokraat iga toll, nii hoiakult, kõnnakult kui ka kõnemaneerilt. Ja ometi on see sirgjoonelisus soe ja mõistev.

Parim meeskõrvalosatäitja Alo Kõrve, Treener lavastuses „Ujuja“ (Skene Katus Kunstile) ja Bror Skoog lavastuses „Muusikale“ (Tallinna Linnateater). Mõlemad on ülinappide ja rafineeritud vahenditega loodud koletislikult intensiivsed tegelaskujud.

Mis puudutab žürii tagatuba, siis sündisid kõik tänavused otsused, nii nominentide kui ka laureaatide osas, konsensuse alusel. Me ei hääletanud kordagi. Konsensusel on vooruste kõrval kindlasti ka puudusi. Kas me võtsime arvesse n-ö väliseid asjaolusid: aastatepikkust tööde sleppi, muid auhindu? Jah. Aga üksnes juhul, kui kaalukausid seisid tasa. Ja kõik need otsused on subjektiivsed. Ei ole algoritmi, millega mõõta näitlejatöid. Pealegi on iga etendus erisugune. Iga nominent on laureaat – see kõlab õõnsalt, aga nii ma mõtlen.

Kerri Kotta,

muusikaauhinna žürii esimees

Kuna pandeemia tõttu lükati 2020. aastal mitme lavastuse väljatoomine edasi, osutus 2021. aasta esietenduste poolest ootamatult rikkalikuks. Toodi välja seitse kogu õhtut täitvat ooperit, operetti või muusikali, neist kolm Estonias ja kaks Vanemuises. Peale selle sündis Vanemuise ja Estonia koostöös Wolfgang Amadeus Mozarti „Idomeneo“ kontsertlavastus, mis ei jäänud läbimõelduses visuaalselt kuidagi alla eelnimetatud teatritöödele. Mainimist väärivad ka Opera Veto ja Tallinna Filharmoonia projektid.

Aasta üheks suuremaks üllatajaks osutus „Promfesti“ ja Kaunase muusikateatri projekt, Giacomo Rossini „Türklane Itaalias“ (dirigent Erkki Pehk), mille puhul võlus artistide väga kõrge muusikaline tase, hea ansamblitunnetus ning külluslik lavastus (lavastaja Andrus Vaarik). Kuigi žüriide hindamise statuut ei luba välisartiste nomineerida, elavdavad seda laadi projektid suuresti Eesti muusikateatripilti ja pakuvad konteksti, millele projitseerida meie enda muusikateatrite tegemised.

Loominguliselt võimsa aasta tegi Risto Joost (ja tundub, et loominguline hoog jätkub ka 2022. aastal), kes peale mainitud „Idomeneo“ kontsertlavastuse on muusikajuht ka Gaetano Donizetti „Linda di Chamounix’“ ning Wolfgang Amadeus Mozarti „Don Giovanni“ lavastuse puhul. Samuti tõi ta kontsertettekandes välja Veljo Tormise „Eesti ballaadid“. Joost on end Vanemuise uue peadirigendina suurepäraselt tõestanud, tema tulekuga on teatri helikultuur märgatavalt tõusnud.

Kuigi muusikateater on nähtusena üsna rahvusvaheline, said 2021. aastal ennast rohkelt näidata ka eesti artistid. Tugevaid rolle oli palju, mistõttu kellegi esiletõstmine on omajagu keerukas. Esmajoones meenuvad jõuline Monika Evelin Liiv Azucenana Verdi „Trubaduuris“, ennast laval veenvalt kehtestanud Märt Jakobson, nii Ferrandona „Trubaduuris“, kuid veelgi enam komtuurina „Don Giovannis“. Tema ülesastumised jätkavad mõne aasta eest alguse saanud basside säravaid rollisooritusi meie muusikateatris.

„Idomeneos“ demonstreeris kõrget vokaalset taset Helen Lokuta. Pirjo Jonas aga lausa ületas ennast, esmajoones „Linda di Chamounix’“ nimirollis, aga ka donna Annana „Don Giovannis“, kus virtuoosse vokaalpartiiga kaasneb füüsilise teatri piire kompav lavaline liikumine. Kui „Don Giovanni“ tervikliku lavastusliku kontseptsioonina ka jäi mõnevõrra harali, siis vokaalselt oli see üks aasta arvestatavamaid muusikaelamusi: lisaks juba mainitud rollidele võib siin esile tõsta ka Raiko Raaliku ja Tambet Kikka Leporellona ning Tamar Nugise don Giovannina.

Eelmine aasta oli suurte teatrite keskne. Ilmselt on oma mõju siin pandeemial, mis pani üksikprojektid ootele. Kes aga julges siiski välja tulla, riskis näppude kõrvetamisega: aasta ainus muusikal „Johnny“ (Tartu laululaval) millenniumi esimese kümnendi edulugudega konkureerida ei suutnud.

Viesturs Jansons,

balletiauhinna žürii esimees

Balletiauhinna žürii hindas kõrgelt Vanemuise teatri balletitrupi uuslavastust „Luikede järv“ ning kolmeosalist balletiõhtut „Metamorfoosid“. Need eriilmelised lavastused näitavad trupi tugevat rühmatunnetust ja ansamblitööd ning toovad esile balletiartistide silmapaistva individuaalse arengu.

Eesti Rahvusballeti „Louis XIV – kuningas Päike“ väärib esiletõstmist õnnestunud terviklahenduse eest: originaalmuusika, lavakujundus ning kostüümid toetavad koreograafia kontseptsiooni, peegeldades Louis XIV sära, hiilgust ning hukku.

Balletiauhinna pälvinud Marcus Nilson on Eesti Rahvusballetis tantsinud sel aastal mitmeid muljetavaldavaid ja silmapaistvaid rolle. Karenini rolli balletis „Anna Karenina“ on Marcus Nilson kujundanud balletižürii arvates ülimalt veenvalt, isikupäraselt ning tehniliselt meisterlikult. Tema kehastatud Sulane balletis „Kratt“ mõjub värske, loomuliku ning vabana.

Marie Pullerits,

tantsuauhinna žürii liige

Tantsuauhinna žüriile oli 2021. aasta suuresti rõõmustavate debüütide aasta.

Laureaadina auhinna pälvinud noored loojad Johhan Rosenberg ja Jette Loona Hermanis lõid lavastusega „Eden Detail“ visuaalselt pöörase, nihkes, õõvastava, ent ligitõmbava maailma. Kultuurikoodidest ja -viidetest tihedas lavailmas köidab artistide uus keha- ja liikumiskäsitus, mis tugineb internetijärgse ühiskonna suhtlusloogikale. Dramaturgilisest eklektikast hoolimata on see kehaline ja mütopoeetiline omailm väga terviklik. „Eden Detaili“ võib pidada siinse tantsuvälja uueks mängutasandiks.

Keithy Kuuspu „Läbi kukkumine“ võlus mikro- ja makroskoopilise fookuse ning perspektiivi mänguga. Seisundid liikumises, juhused struktuuris, haprus monumentaalsuses loovad vastandite kooskõla, mille võib kokku võtta kui struktureeritud juhuslikkuse. Kuuspu laia haardega otsingulisus nüüdistantsus ja etenduskunstis nii etendaja, koreograafi kui ka lavastajana andis põhjuse määrata talle tänavune Kristallkingakese auhind.

Tantsuvaldkonnas juba tuttava, oma käekirja kehtestanud Joanna Kalmu somaatilisel kehatööl põhinev „Uitkeha“ väärib esiletõstu kehassemineku, tundliku kehahäälestuse peentöö poolest – sellist kohtab harva. Kalmu skulptuurne hübriidkeha otsib ja leiab uusi vorme dialoogis keskkonna ja vaatajaga. Ka tantsukaugemat publikut hämmastab Kalmu kui liikumis- ja kehatöösse süvenenud etendaja absoluutne, haarav kohalolu.

Renate Keerd on aastaid mänginud füüsilise teatri ampluaaga, ent tänavu üllatas tantsukunsti žüriid lavastus „Ült“ küllusliku ja ammendamatu hüperrealismiga. Keerd hoiab oma käekirja ja selle kindlat kvaliteeti ning teeb seda leidlikult lõputus ümberkehastumiste, kodeerimis- ja seoste loomise mängus.

Publikut võis üllatada žürii otsus määrata nominendiks debüteeriva koreograafi Johhanna Anett Toomeli ja Lemoot Kompanii „Fish Out of Water“. Debüütlavastuse liikumiskeel on tundlik ja intiimne, etendusruumi iseloomustab pehmus ja nüüdisaegseks tegi selle ambivalentne soolisuse käsitlus, mis haarab publiku kaasa ka nappide vahenditega.

Tantsuaasta 2021 tõi lavale uusi tegijaid, kelle loometeel tuleb nüüd silm peal hoida, ja üllatas juba end kehtestanud kunstnike loomingu värskete nüansside ja sügavusega.

Liisi Aibel,

etenduskunsti auhinna žürii esimees

Ehkki etenduskunsti auhinna nominentide rivi oli sel korral äärmiselt tugev (Mart Kangro „Täna õhtul lorem ipsum“, Karolin Poska „Untitled“, Jette Loona Hermanise ja Johhan Rosenbergi „Eden Detail“, Paide teatri „Paide 3000“), siis laureaadi nimetas žürii ühehäälselt ja kõhkluseta. Liisa Saaremäeli rännaklavastus „Tiny Home Productions presents: Suurem kui elu“ (Uue Loomingu Maja, CPPM) Paljassaare garaažiühistu hiiglaslikul territooriumil oli eelmise aasta märkimisväärseim etenduskunstisündmus. Intelligentne riski(hull)julgus lisas lavastusele selle müstilise je ne sais quoi, mida teatris (aga mitte ainult) tikutulega otsitakse. Mitmete teiste omasuguste seast tõstis rännaklavastuse „Suurem kui elu“ esile usaldus kogukonna ja publiku vastu, näidates, et suhtlus etendusel osalejate vahel ei pea olema lõpuni planeeritud ja forsseeritud, vaid tekib õigetel hetkedel võluvalt orgaaniliselt – ja, nagu juba öeldud, usalduse tõttu. Peale selle iseloomustas seda rännakut argise ja poeetilise, poetaguse ja kõrgkultuuri omavahel segamine, mille peen nüansirikkus kiht kihi haaval lavastaja taotlusi üles ehitas ja avas.

Eraldi tähelepanu tahan pöörata sellele, et „Eden Detail“, üks etenduskunsti auhinna nominentidest, oli välja toodud kokku kolmes kategoorias: peale etenduskunsti auhinna kandideeris see ka tantsu- ja lavastajaauhinnale. Esimeses, tantsuauhinna kategoorias viis lavastus koju laureaaditiitli, ning teises, lavastajaauhinna kategoorias, astus see noorima põlvkonna kunstnike intensiivselt groteskne mäng folklooriga võrdse konkurendina suurtele sõnalavastustele kandadele. Hea meel on ka selle üle, et Paide teatri kogukonnaprojekt pälvis Eesti Teatriliidu juhatuse auhinna. Ääremärkusena ning juhust kasutades: minu arvates on kadunud vajadus sõnalavastuse žürii eriauhinna järele, sest see auhind, loomishetkel kahtlemata vajalik, tekitab praeguseks rohkem küsimusi, kui annab vastuseid.

Nüüdisaegse etenduskunsti väljal andsid muu hulgas 2021. aastal tooni mitmed audiolavastused ja CPPMi ehk EMTA kaasaegse etenduskunsti rahvusvahelise magistriõppe programmi esimese lennu diplomilavastused (sh laureaaditiitliga „Suurem kui elu“), mis ühel või teisel viisil tõid teatriväljale uut hingamist. Võib-olla üllatuslikult ei tõusnud 2021. aastal enam senise põlemisega esile otsevoogedastuslavastused, ehkki aasta eest oleks seda võinud eeldada ja oodata, sest kevadtalvine mitmekuine suletus lõi selleks soodsa pinnase.

Tambet Kaugema,

teatriliigiüleste auhindade ühisžürii liige

Teatriaastad pole vennad, vahel isegi mitte lellepojad. Tuleb ette aastaid, kui teatripildist tõuseb esile vaid üks lavastus ning lavastajaauhinna laureaadi ennustamiseks ei pea olema Igor Mang. Enamasti on aga võrdväärseid ja väärikaid töid, millega auhinnale pretendeerida, rohkem ning pilt sellevõrra segasem. Teatriaastast 2021 tõusid esile Ivar Põllu lavastusega „Serafima + Bogdan“ (Tartu Uus teater) ja Kertu Moppel „Mefistoga“ (Eesti Draamateater), kes mõlemad jõudsid mõistagi ka lavastajaauhinna nominentide sekka, ning Marta Aliide Jakovski „Fundamentalist“ (Von Krahli teater ja EMTA lavakunstikool), mis jäi teatriliigiüleste auhindade ühisžürii vaateväljast kõrvale, sest selle lavastaja on esialgu veel lavakunstikooli üliõpilane (küll aga võitis meespeaosatäitja auhinna seal mänginud Erki Laur).

Üle-eelmises Sirbis tõi teatriuurija ja -kriitik Hedi-Liis Toome („Naise koht on … laval. Ja lava taga“) õigustatult välja, et pärast Kaarin Raidi 1991. aastal ei ole ükski naislavastaja saanud parima lavastaja auhinda, kõik need on läinud meestele. Nagu teada, läks ka seekord, auhinna pälvis Ivar Põllu. Jah, pikemalt võttes on meil tõesti probleem, et naislavastajaid on vähe ja tunnustus nendeni ei jõua, kuid ühe teatriaasta lõikes ei saa lavastaja sugu olla argument kellegi poolt või vastu otsustamisel. Selline paradoks. Nagu ei saa ka väita, et praeguses ajas poliitiliselt vastu kajav lavastus väärib a priori rohkem esile tõstmist, kui lavastus, mis seda ei tee. Päevakajaline teravus lisab lavastusele kindlasti kaalu, ent ei saa olla määrav.

Teatriliigiüleste auhindade ühisžürii, kuhu kuulub kaks esindajat kuuest auhinnažüriist ehk kokku tosin hindajat, ei jõudnud arutelude ja vaidluste käigus üksmeelele, kes võrdväärsetest favoriitidest – Kertu Moppel või Ivar Põllu – peaks pälvima lavastajaauhinna, ehkki mõlema lavastaja töö kõrges tasemes ei kahelnud keegi. Nagu sellistel puhkudel ikka, sai otsustavaks matemaatika ehk võitja selgus hääletades. Kindlasti pole see ideaalne süsteem, ent eks demokraatial ole teisigi puudusi.

Mis aga puutub kunstnikuauhinda, siis seekord oli lihtsalt Lilja Blumenfeldi aasta, kõrgelt hinnati tema kujundust lavastustele „Niskamäe naised“ (Vanemuine) ja „Sume on öö“ (Ugala) – siin žüriil suuremaid kõhklusi ja kahtlusi ei olnud.

Kirsten Simmo,

Salme Reegi nimelise lasteteatri auhinna žürii esimees

Salme Reegi nimelise lasteteatri auhinna žürii huviorbiidis oli 2021. aastal veidi üle 20 lavastuse, seega peaaegu poole vähem, kui on olnud mõnel varasemal aastal – ja põhjust pole vaja kaugelt otsida. Teatrid vältisid riski, suurproduktsioonid lükati edasi ja varasemate aastate lavastusi tuli tihti etendada pooltühjale saalile. Mina annaksin eraldi autasu kõigile õpetajatele, kes niigi stressirohkel pandeemiaajal võtsid endiselt vaevaks lapsi teatrisse viia. Õnneks pingutasid ka teatrid, et järjepidevus ei katkeks ja lastel oleks, mida vaadata.

Mirko Rajase lavastus „Miks me varastasime auto“ Eesti Noorsooteatris läks korda nii publikule kui ka hindajatele. Žüriile avaldas muljet lavastuse terviklikkus: noorte eneseotsinguid toetav tekst avaneb dünaamilises ja tempokas lavastuses, mida kannavad meeldejäävad näitlejatööd, leidlik lava- ja muusikaline kujundus.

Eesti Noosooteatril oli tegelikult tugevaid lavastusi veel, napilt jäi nominentide hulgast välja näiteks hoogne ja mänguline „Repan, säh, põll“. Arutelu all oli ka lähisuhtevägivallast kõnelev lavastus „Teises toas“, kus noorte sihtgrupi päralt oli esimeses vaatuses eraldi saal vaid neile koondatud lugudega, kuid lavastuse esteetika tundus siiski täiskasvanutele kohasem.

Noortelavastusena võib vaadelda Emajõe Suveteatri „Kasuema“, kuigi publiku hulgas paistis rohkem vanemaealisi inimesi kui lapsi ja noori. Andres Dvinjaninov on põlvkondi ühendavas lavastuses põiminud osavalt endiste aegade nostalgia praeguste noorte hetketunnetusega. Hea meel oli näha, et juba varasemas „Kadri“ lavastuses energia ja mängulustiga silma jäänud lapsnäitlejad said „Kasuemas“ väljendada ka näitlejatehnilist sügavust ja küpsust. Teater Piip ja Tuut hoidis taset ning orienteerus pandeemiaoludes kiirelt veebilahendustele. Seda suurem rõõm sai publikule osaks, kui aasta jagu edasi lükkunud lavastus Kalevipoja vägitegudest või telest tuttavad sketšid „Piip ja Tuut teevees, väikse suhkruga“ elavas etenduses nende ette jõudsid.

Tartu mänguasjamuuseumi „Mina!“ on oivaline lavastus lapse esimeseks teatrikülastuseks. Maria Usk teab autori ja lavastajana hästi, millega väikese teatrivaataja ette minna, ning näitlejad Karol Kuntsel ja Maria Annus loovad publikuga paeluva kontakti. Sama võib öelda ka Endla teatri lavastuse „Üks rohutirts läks kõndima“ kohta. Lavastaja Kaili Viidas sai Salme Reegi auhinna oma esimese lavastajatöö eest 2012. aastal („Põrrr…!!!“, Endla teater, 2011) ning on vahepealsete aastatega sirgunud tunnustatud tegijaks ka suurte teatris. Hea meel oli näha, et lavastajal on endiselt jätkunud huvi ja tahtmist pingutada lapse erilise teatrikogemuse nimel, mis väljendus eelkõige uudse ruumikasutuse, värvika kujunduse, armsate-lähedaste näitlejatööde ja kõrvu paitava lasteluule sümbioosis.

Kogemus ütleb, et jõululavastuste hulgast aasta tippusid otsida ei tasu, kuid siiski oli kahju, et suisa kesisest või keskpärasest tasemest ei murdnud välja ükski selleaastane jõulutükk. Kurb eelkõige sellepärast, et suur hulk lastest jõuab ju teatrisse vaid jõulueelse ühiskülastuse tõttu.