Žüriiliikmete kommentaarid

Eesti teatri auhindade laureaadid 2020. aasta loomingu või pikaajalise silmapaistva töö eest


Ott Karulin,

teatriliigiüleste auhindade ühisžürii ja etenduskunstide auhinna žürii esimees

Eelmise teatriaasta võib auhindade poolest kokku võtta kahe tõdemusega. Esiteks: lavastaja ja kunstniku auhinna muudetud statuut, mille kohaselt moodustatakse kõikide liigižüriide ja Salme Reegi nimelise lasteteatriauhinna žürii põhjal ühisžürii, on ennast õigustanud. Arutelu all olid lavastused tõepoolest balletist draamani, nagu see võinuks olla juba aastakümneid. Nüüd siis on vähemalt veidigi võrdsem pilt.

Teiseks: väärt teos leiab tunnustust igal juhul. Kui laureaatide nimekirja vaadata, siis korduvad seal mitme lavastuse pealkirjad, mis ei tähenda tingimata, et oli üksikute tipplavastuste aasta – meeldejäävaid õnnestumisi on igal aastal paarikümne ringis. Enim tunnustust pälvinud Von Krahli teatri „Pigem ei“ on otsekui Brechti teatri reinkarnatsioon: mänglevalt otseütlev, tõsimeelselt pilav, korraga teatraalne ja päevakajaline. Kui selles Juhan Ulfsaki lavastuses (ja tegelikult ju ka Hendrik Toompere jr lavastuses „Lehman Brothers“) mängitakse otse publikusse, siis etenduskunsti auhinna laureaadi Lauri Lagle lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme“ ollakse laval ennekõike omavahel (väikese kontrolliva pilguga publikusse siiski) ja seda olemist on saalist vägagi rahuldust pakkuv vaadata. Tõden, et kõigil sellist kontakti Lagle lavastusega ei teki (kuigi soovitan proovida pakutud tempoga kaasa minna), nagu ilmselt ei aja ka igaüht naerma „Pigem ei“.

Hea tunne on eelmisele teatriaastale tagasi mõelda, sest mitu teatrit on praegu huvitaval teekonnal: Von Krahli teatri ja Eesti Draamateatri kõrval ka Kanuti gildi saal ja Paide teater ning muidugi meie voogteatri lipulaevana sündinud e-lektron. Seda enam on kahju, et teatripäevasaade ETVs oli pehmelt öeldes käkerdis (jälle). Eelmisel aastal oli mul au olla ise üks laureaatidest, keda ei peetud piisavalt tähtsaks, et saates tunnustus üle anda. Mis õigusega otsustab ERR, kus pole isegi tõsiseltvõetavat kultuuritoimetust, millised auhinnad on teistest tähtsamad?

Sel aastal astuti alavääristamisel veel üks ülbe samm edasi ning ei nimetatud enam kõigi auhindade puhul nominentegi, kuigi iga teatriga vähegi kursis inimene teab, et ka nominatsioon on tähtis tunnustus. Vaadates seda tehniliselt halva kvaliteediga ja punnitatult lavastatud stseenikestega saadet tekkis küsimus, kas keegi ERRi meeskonnast pole neid pärjatud lavastusi näinud ja sellepärast ei saada aru, et see (tele)teater, millest saates pilti maalitakse, on minevik? Ma väga loodan, et Eesti Teatriliit võtab selle teema üles. Ja kui ERR hakkab vastu ajama, et auhindu on liiga palju ja need ei mahu ühte tundi (nagu nad ise ei saaks valida, kui pikki saateid teha), siis näidake neile ette kõik ebaõnnestunud stseenid selle aasta saatest ja vaadake, kui palju aega neile kulus.

Priit Võigemast pälvis rollide eest Eesti Draamateatri lavastuses „Lehman Brothers“ meespeaosatäitja auhinna.

Heikki Leis


Jaak Prints,

sõnalavastuste auhindade žürii esimees

Jäljega aasta. Sõnalavastuste žüriil kogunes lavastusi, mis piirangutest piiratud aastal vaatamist vajasid, 83. Aasta varem oli olnud neid peaaegu poole rohkem – 125. Teine esiletoomist vääriv seik puudutab muudatust žüriile seatud ülesannetes. Nimelt usaldati lavastaja ja kunstniku aastaauhinna väljaandmine esimest korda teatriliigiüleste auhindade ühisžürii pädevusse. Sõnalavastuste žürii osaks jäi seega peaasjalikult näitlejatööde hindamine, üks eriauhind lisaks.

Viimasest alustades tuleb tunnistada, et eriauhinna nominatsioone kogudes ning neid sõnastades valdas žüriid siiras rõõm. Kokku sai mitmepalgeline valik, mille seas iga esiletoomise pälvinud looja või loominguline kooslus väärib tunnustusavaldust ning kelle tehtut meenutades tärkab tänutunne. Laureaaditiitliga hindas žürii Marius Ivaškevičiuse tööd Vaba Lava kuraatoriprogrammi koostamisel oluliseks ja mõjukaks panuseks meie lähiajaloo käsitlusse, mille haare ulatub ühest teatriaastast ülegi. Ehkki programmi saanuks kunstiliselt kõrgetasemelisemaltki teostada, mõjus Ivaškevičiuse antud panoraamne vaade meie lähiajaloole temaatiliselt suurejoonelisena.

Näitlejatööde juurde liikudes ning naisnäitlejatest alustades tuleb au anda Ugala teatrile – kümnest nominatsiooni pälvinud rollisooritusest neli loodi Viljandis. Viiest naispeaosa nominatsioonist suisa kolm. Olgugi et laureaati nende seast ei tulnud, saab Ugala oma juubeliaasta üle rõõmu tunda.

Naiskõrvalosa aastaauhinna määras žürii Inga Salurannale osatäitmiste eest Eesti Draamateatri lavastuses „Millest tekivad triibud?“. Õnnestunud lavastusest annavad aimu mitu äramärkimist. Küllap toimis mitme asjaolu koosmõju: värskust pakkuv mängupaik, väike ja uudse koosseisuga trupp, lavastaja-autori selge ettekujutus. Imetlusväärse nõtkusega ühest väikesest rollist teiseks muundudes on Salurand täpne, julge, mänguline ja aus.

Niisamuti pälvisid mitu nominatsiooni kaks Von Krahli teatri lavastust: „Pigem ei“ ja „Sa oled täna ilusam kui homme“. Žürii imetles naispeaosa laureaadi Marika Vaariku võimet kanda justkui märkamatult oma õlul lavastuste teematelgi. Maitsekalt ja isikupäraselt, vaimukalt ja puudutavalt. Vaarikule näib „Pigem ei“ võõritusvõtteline kabareelik mängulaad ka imehästi sobivat.

Samad lavastused tõid teisegi näitlejaauhinna laureaadi. Jörgen Liiki tunnustas žürii meeskõrvalosatäitja kategoorias. „Pigem ei“ Wanamunis on groteski, on ekspressiivset jõudu. Liik kehastab seda inimpalli hetkekski libastumata. Lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme“ pakub ta teist laadi kiirgust, vägi kumab Liigi sisemuses, harmoneerudes lummavalt lavastuse atmosfääriga.

Meespeaosa auhind. Priit Võigemast teeb kaks suurt rolli Eesti Draamateatri suurel laval. Kui „Lehman Brothersi“ osatäitmised olid nauditavad pigem sportliku proovikivi kui kunstilise avaldusena, siis „Kuritöös ja karistuses“ on Võigemast leidnud toimiva lahenduse, asudes oma rolliga lavastust kaaskujundama. Seda võib pidada ülimaks näiteks näitlejaintelligentsusest, mis Porfiri Petrovitši rollis avaldus. Suhestumine teda ümbritsevate dissonantsidega moel, et sellesse tekib mingi tähendus, mis toidab ja veab endaga kaasa ka ülejäänud lavaelu. Võigemast suutis seda teeseldud sügavmõttelisuse maski taha peitumata.

Suundumustega oma kommentaari lõpetades – meenus eelmise aasta žürii esimehe Madli Pesti Sirbi veergudel aastat kokku võtvas intervjuus väljendatud mure ühiskonnaga suhestuva teatri nappuse ning laiema ühiskondliku kaaluga materjalide harva kohtamise pärast. Seda mõtet sobib selgi aastal korrata. Kitsenduste kiuste.


Marie Pullerits,

tantsuauhinna žürii liige

2020. aasta loomingut hinnanud tantsužürii oli eelmise kevade esimestel koosolekutel ühtaegu hirmul ja põnevil. Tantsukunsti peamine lähte- ja vahendusmaterjal on nii üksi kui ka jagatud aegruumis liikuvad, viibivad, aistivad, kogevad ja väljendusvõimelised kehad. Milliseks kujuneb tantsukunst, kui füüsiliselt kohtuda ei tohi, olgugi ajutiselt? Kriisiaeg võib olla tantsule viljakas pinnas nii uute loomevormide kui ka laiemate küsimuste puhul. Mis on edaspidi proovides ja etendustel füüsiliselt lubatud, mis mitte? Millist tähendust hakkavad kandma lähestikku liikuvad inimkehad? Kas teatrisündmuse kehtestavad aja- ja kohaühtsus?

Tantsužürii seadis endale ülesande pöörata tähelepanu uuele etenduskunstile laiemalt, märkamaks, mis sünnib seniste žanrite vahealadel, millised on tantsukunsti uued võimalused, nähtused ja toimimisvormid. Vormilahendustes eesti tantsuväli pandeemiale ülireaktiivne ei olnudki. Osa prooviprotsessist oli pausil, niipea kui taas tegutseda sai, naasti saali. Kindlasti tõi eelmine aasta kontseptuaalselt selgemalt esile tantsukunsti olemise ilu ja eksistentsi võimalikkuse, installatiivsus ja ruum – füüsiline, virtuaalne ja mõtteline – said keskseteks märksõnadeks. Kontekst iseenesest tingis selle, et tantsuetendust ja laval tantsijat minnakse kogema uute ootustega. Selle taustal vaatlesime ka tantsuaasta ilminguid.

Karl Saksa võib kahtlemata pidada koreograafiks, kes konkurentsitult kõige enam murrab tabusid: mis tants on või ei ole, mis ja kus see olla (või olemata) võiks, mille kaudu see elavaks saab või mis selle hävitab – isolatsioon seda igal juhul ei alista. Tantsuauhinnale nomineeritud lavastuse „Planet Alexithymia“ („Planeet Alexithymia“) kujutluspiltide baroksust saadab kohalolevate kehade armetus. Saksa koreograafia peaaegu puritaanlikus rituaalis joonistub välja vaid olulisim, ja kes lõpuni vastu peab, võib saada puhastatud.

Külli Roosna ja Kenneth Flaki virtuoossel liikumisel põhinev lavastus „Two Body Orchestera“ („Kahe keha orkester“) täitis ammuse igatsuse (ja alateadliku ootuse?) näha tantsukunsti, kus ilma igasuguse irooniata ja metatasandeid ekspluateerimata pühendutakse liikumise loomisele. Roosna ja Flaki liikumine vallutab vaataja meeled ja pakub vapustava kogemuse. Väljend „kehaline mõtlemine“ ja publikuna tantsu kehaline kogemine omandab tõelise sisu.

Noorema põlvkonna etenduskunstnik Karolin Poska „Sinu nirvaanale“ kutsub emotsionaalsele, irratsionaalsele ja iroonilisele teekonnale võimaliku nirvaanani. Soolo on praeguste füüsiliste piirangute toel paratamatult moes ja üksindus eksistentsi möödapääsmatu vorm. Poska lavastus on autentne ja seejuures lammutab seda, on meta ja seejuures ei ole ka, on post(i)tants, aga ei ole ka. On kohalolu oma kehas, aga ei ole ka.

Laureaadina soovisime tänavu esile tõsta Tantsija suure algustähega. Aastakümneid Eesti tantsulavadel humanistlikku kunstnikupositsiooni, sügavat sisu ning kadestamisväärset väljendusrikkust ilmutanud Helen Reitsnik pakkus publikule oma kohaloluga ühed meeldejäävamad hetked tervest lõppenud tantsuaastast. Reitsnikku võib pidada fenomeniks, kes kompab kõiki piire koreograafia, tantsu, esitaja ja autori vahel. Temas kohtuvad need kvaliteedid eriilmeliselt ja artistina äratuntavalt, ent mitte kunagi ennast kordavalt. Keerulisel aastal, mil tantsukunstis võis eeldada koreograafia kontseptuaalsemate küsimuste esiletõusu, väärib nimme esiletõstu Tantsija, kelleta tants kunstivormina elada ei saa.

Mida me tantsu- ja etenduskunstnikena sellest isolatsiooniperioodist omandame, jääb tagantjärele vastamiseks ja enesele küsimiseks. Praegu on algatatud diskussioon, millised on või peaksid olema tantsu uued toimimisviisid. Võib aimata, et kehalise kommunikatsiooni väärtus on kasvanud. Vaataja ootus on kindlasti nõudlik – kohtumine elava kehaga on eksklusiivne ja haruldane võimalus.

Osatäitmised Eesti Draamateatri lavastuses „Millest tekivad triibud?“ tõid Inga Salurannale naiskõrvalosatäitja auhinna.

Kadri Hallik


Alvar Loog,

muusikaauhinna žürii liige

Mullune aasta oli Eesti muusikateatrile kehvapoolne nii kvantiteedilt kui ka kvaliteedilt. Koroonakarantiinist tingitud piirangute tõttu esietendus selle aja jooksul vaid kaks ooperit (Donizetti „Don Pasquale“ Estonias ja Blacheri „Abstraktne ooper nr 1“ EMTAs), üks operett (Lehári „Krahv Luxemburg“ Estonias) ning kaks muusikali (Menkeni „Nunnad hoos“ Vanemuises ja Loewe’ „Minu veetlev leedi“ Vene teatris). Ühtlasi tõi Vanemuine välja operetikavad „Operetisektsioon“ ja „Õhtu Leháriga“.

Sama aja jooksul lükati rohkem või vähem ebamäärasesse tulevikku edasi vähemalt neli varem väljakuulutatud uuslavastust: Verdi „Jeanne d’Arc“ Estonias, Varrese „Põrgupõhja uus Vanapagan“ ja Donizetti „Linda di Chamounix“ Vanemuises ning Birgitta festivali Puccini „Õde Angelica“. Opera Veto andis kahe karantiini vahel väikekohtades kiiduväärselt palju etendusi 2019. aastal esietendunud Telemanni „Pimpinonega“, kuid uuslavastuse väljatoomiseni kahjuks ei jõudnud.

Aastaauhinna nominentide ja laureaatide nimistus annavad tugevalt tooni solistid Estonia „Don Pasquale“ trupist. Laureaatideks pärjati žürii üsna üksmeelse otsusega eri koosseisudes selle ooperi nimitegelast kehastanud Pavlo Balakin ja Priit Volmer. Bassidele on suurtes klassikalistes ooperites võrreldes teiste hääleliikidega suhteliselt vähe suuri ja säramist võimaldavaid rolle. Don Pasquale on üks neist ning Balakin ja Volmer – bassi kohta veel suhteliselt noored solistid – kasutasid oma võimaluse hästi ära. Jättes ühtlasi realistliku lootuse, et mõlema osatäitmine nii vokaalselt kui ka lavaliselt eelseisvate etenduste käigus veel edasi kasvab.

„Don Pasquale“ solistide ansamblist pälvis doktor Malatesta rolli meisterliku esitamise eest aastaauhinna nominatsiooni bariton Tamar Nugis – üks eesti ooperi tulevikulootusi. Samas lavastuses tegi paljulubaval moel oma rahvusooperi debüüdi sopran Mirjam Mesak.

Vene teatri „Minu veetlev leedi“, mis on sellele teatrile esimene suurem muusikalavastus üle paarikümne aasta, kujunes õnnestumiseks hoolimata asjaolust, et orkestrisaade tuleb fonogrammilt. Peaosades särasid Elina Nechayeva (tema debüüt juhtrollis!) ja Aleksandr Ivaškevitš. Oma töö eest pälvis aastaauhinna nominatsiooni lavastaja ja koreograaf Alla Sigalova.

Värsket helikeelt, ajastuväärilist teatrimõtet ning virtuooslikke osatäitmisi pakkus Boris Blacheri „Abstraktne ooper nr 1“, mis etendus Liis Kolle maitsekalt koomilises lavastuses EMTA „müriaadFESTi“ raames. Ent kuna sisuliselt on tegu koolitööga, jäid selle tegijatele võimalikud nominatsioonid ja auhinnad määramata.


Kaja Kreitzberg,

balletiauhinna žürii liige

Vaatamata väga keerulisele teatriaastale õnnestus teatritel välja tuua mitu uut balletilavastust, samuti sai laval näha põnevaid rollisooritusi nii noortelt solistidelt kui ka vanameistritelt.

Balletiauhind antakse välja kas koreograafile või interpreedile – need on kaks väga erisugust kategooriat ning ühe eelistamine teisele tegi sel aastal žürii töö raskeks. Balletižürii hääletamise tulemusena pälvis laureaadi tiitli koreograaf Marina Kesler. Tema loodud „Anna Kareninas“ tuleb kõigepealt esile oivaline ja julge muusikavalik (Dmitri Šostakovitš). Tugeva dramaturgina on Kesler põiminud kirjandusteose ja muusika ühtseks hästi jälgitavaks tervikuks. Kiitust väärib ka Kesleri oskus valida artiste rollidesse ning oskus juhendada tantsijat rolli loomisel, samuti julgus usaldada noortele tantsijatele kandvaid rolle, mille kaudu on tantsijatel olnud võimalus näidata ennast erilisest küljest.


Tambet Kaugema,

algupärase dramaturgia auhinna žürii liige

Algupärase dramaturgia žürii liikmete usinad silmad lugesid kahe aasta jooksul läbi pisut rohkem kui sada näidendit, dramatiseeringut, adaptsiooni ja lavastustrupi ühisloominguna sündinud teatriteksti. Väga laias laastus saab jagada selle saagi kaheks: lugu jutustavad ja seeläbi oma maailma loovad tekstid ning postdramaatilised tekstid, milles keskendutakse mingile temaatikale ja käsitletakse seda dramaturgilises vormis.

Kindlasti polnud žürii eesmärk neid kahte suunda kuidagi vastandada, mõlemal on oma tugevused ja nõrkused, ent nominentide (Ott Kiluski „Kirvetüü“, Piret Jaaksi „Siirderiitujad“, Jaan Unduski „Suur Siberimaa“, Ivar Põllu „Anne lahkub Annelinnast“ ja Julia Augi „Minu Eesti vanaema“) nimekirja põhjal saab öelda, et pigem tõusid esile ühel või teisel moel mingit lugu jutustavad tekstid. Need olid nii mahult kui ka sisuliselt haardelt mitmeplaanilisemad ning pakkusid suuremat lugemisnaudingut, sõltudes vähem sellest, kes ja kuidas on teksti lavastanud või lavastada kavatseb. Sedasorti teatritekstide nõrkuseks on pahatihti aga autori kehv käsitööoskus: loo ülesehitus, pinge loomine ja tegelaste kujutamine jäävad lihtsakoeliseks ning temaatiline kandvus hapraks, mistõttu ei kooru sellest kõigest piisavalt tõlgendusvõimalusi.

Seevastu mingile teemale keskendunud postdramaatiline dramaturgia võimaldab kiiret ja vahetut reageerimist ühiskonnas toimuvale ning on ka vormilt avatum ja otsingulisem. Ent seegi eeldab autorilt soravat kirjutamisoskust ning on huvitav siis, kui selle keeleline kude on samuti tugev ja tekstil on ka ilma lavalise vormita kunstiline iseväärtus. Kui autor ei taju sõna tähendust, siis ei korva seda ka näitleja vägev mänguoskus, põnev ruum ega nutikas kontseptsioon. Nii on jäänud osa tekste lihtsalt ühekordselt kasutatavaks toormaterjaliks, millega väljaspool konkreetset lavastust pole midagi pihta hakata.

Ent alati ei olegi see probleem, sest teatritekstid erinevad üksteisest funktsiooni poolest ning kokkuvõttes saab nende hindamisel ikka määravaks, kas autori valitud eesmärk ja vorm on sünnitanud võimalikest parima tulemuse. Annet juba voodi alla ei peida.

Hoolimata mõningast virinast on algupärases näitekirjanduses praegu nii variatiivsuse kui ka tekstide hulga poolest väga hea aeg. Tõsi, tolle mahu taustal ei tule kvaliteet alati esile, päris palju on tellimise peale ja kiirustades tehtud tekste, ent ei puudu ka tihedad, terava dramaturgilise taju ja kaalukaid teemasid käsitlevad näidendid. Üks selliseid teoseid on seekordse laureaadi Ott Kiluski „Kirvetüü“, mis on elus ja hingav tekst ka paberil, mitte ainult laval. Eluline, panoraamne ja valus sisselõige lähimineviku Lõuna-Eesti maaellu liigub traagika ja absurdi piiril – küllap kõik see žürii ära võluski.

Eesti teatri auhindade laureaadid 2020. aasta loomingu või pikaajalise silmapaistva töö eest

https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/eesti-teatri-auhindade-laureaadid-2020-aasta-loomingu-voi-pikaajalise-silmapaistva-too-eest

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht