Kommentaar. Nominentide nimekirja sosinad
Kui mu mälu ei peta, siis möödunud aastal sõnalavastuste eriauhinna koju viinud Ivar Põllu Tartu Uuest teatrist ütles kunagi, et ainult loll teeb teatrit auhinna pärast. Ilmselt see nii ongi, suurem osa aastast, kuid teatrikuul märtsis võib siin-seal siiski märgata närvilist nahistamist, mis eelneb esmalt teatri aastaauhindade nominentide ja hiljem laureaatide väljakuulutamisele. Eks teatrites, vähemalt väljaspool pealinna asuvates teatrites teatakse, et kohe-kohe karatakse neile kohalikus ajalehes turja, kui juhtub olema aasta, mis ei tõota kodukandi teatrile kuulsust ja aupaistet. Kultuurisport oma täies tobeduses. Küll aga on inimlikus plaanis täitsa mõistetav näitlejate, lavastajate, kunstnike ning teiste teatriametite pidajate salasoov saada väljavalitute sekka. Olgu žürii otsus alati subjektiivne ja vahel ebaõiglanegi, näitab see enamasti siiski kuulumist meistrite hulka – nii usaldusväärsed ja ihaldatud on aastaauhinnad meil küll.
Millest nominentide nimekiri meile sellel aastal siis sosistab? Kindlasti ei kavatse ma haarata leivapalukest Igor Mangi koheva habemega raamistatud suult, ent kui siiski proovida natuke ennustamist, võib kogemuste põhjal vist oletada: kui lavastust on juba mainitud kolmes-neljas või koguni viies kategoorias, siis teatripäevapeol on asjaosalistel ikka vähemalt korra põhjust samme lava poole seada. Sedapidi võttes on auhinnažürii 2011. aasta eesti sõnateatrist tõstnud esile Von Krahli teatri lavastuse „Gilgameš ehk Igaviku nupp” ning NO 99 lavastused „Three Kingdoms” („Kolm kuningriiki”) ja „The Rise and Fall of Estonia” („Eesti tõus ja langus”), NO 99 kontole lisandub veel Põhuteatrile osutatud tähelepanu. Kenasti on läinud ka Tallinna Linnateatri lavastusel „Aeg ja perekond Conway” ning Eesti Draamateatri „Saatuse heidikute kuul”. Vihjeks teatripeost ülekannet tegevatele kaamerameestele: neil seltskondadel tasub silm peal hoida. Muusika-, balleti- ja tantsuteatris on konkurents hõredam – teatreid ja truppe ning seega ka esietendunud lavastusi on vähem –, mistõttu pole kahtlust, et väärikad saavad väärikalt auhinnatud. Ometi ei anna näppudel lavastuse nominatsioonide kokkulugemine alati selget pilti lavastuse tasemest. Näiteks sõnalavastuste kunstniku kategoorias on mainitud vähemalt kahte lavastust (Rakvere teatri „Noort Eestit” ja Eesti Draamateatri „Võlanõudjaid”), mille puhul teeb rõõmu, et žürii pole lasknud ennast heidutada nende lavastuste kehvast tasemest, vaid jagab teenitult kiitust nende lavastuste tõepoolest väärt kunstnikutööle.
Veel üks vihje kaamerameestele: tänavu tuleb teatriauhindade üleandmine eelmise aastaga võrreldes pisut lühem ja kompaktsem, sest Eesti Teatriliit on võtnud vastu otsuse anda edaspidi osa auhindu välja üle aasta. Iga-aastaseks jäävad Salme Reegi, Ants Lauteri ja Voldemar Panso (antakse välja 30. novembril) nimelised auhinnad. Üle aasta hakatakse välja andma Georg Otsa, Natalie Mei, Priit Põldroosi ja Helmi Tohvelmani (tehakse teatavaks 13. oktoobril) auhinda, mille laureaadid kuulutatakse kõik välja tänavu. Järgmisest aastast hakkavad aga oma üleaastast sammu käima Otto Hermanni, Rahel Olbrei, Aleksander Kurtna, Karl Aderi (antakse kätte 20. märtsil) ja omadramaturgia auhind.
Loe Sirpi!
Mai Levin, „Eduard Wiiralt, Pariis, Dix ja Grosz“
Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljon
VIII Eesti nais- ja neidudekooride võistulaulmine
Eesti Kontserdi „Estonian Voices, Vaiko Eplik ja Eliit“
näitus „Tervitused ja mis iganes taastaks meie katkema kippuva suhte“
Jenny Grönholmi näitus „Tulevikumälestused“
Ajateatri „Anne Franki päevik“
Tallinna Linnateatri „Tunde-märgid“
animafilm „Kaka, kevad ja teised“
Värsked artiklid
Uudised
Leia veel huvitavat lugemist
