Kommentaar – Rahvavaenlane tuleb paljastada

TAMBET DILIGENT

Nagu näha, kuulub teatrijuhi ja lavastaja amet Venemaal endiselt ohtlike kilda. Üleüldse pole seal teatriga tegelemine tervisele kuigi kasulik. Mõned viimase aja näited.

Novembri lõpul, kui lavastaja (teinud üle kümne lavastuse) ja kunstnik (seitse isikunäitust), Kaug-Idas Amuuri-äärses Komsomolskis tegutseva laste- ja noorteteatri Merak juht Julia Tsvetkova naasis Peterburist feministlikult festivalilt „Eeva küljeluu“, võeti ta kinni ja määrati koduaresti. Venemaa Föderatsiooni kriminaalkoodeksi paragrahvi 242 alusel süüdistatakse teda pornograafia levitamises ning süüdimõistmise korral ähvardab teda vabadusekaotus kahest kuni kuue aastani.

Kinnipidamise põhjusi on ilmselt kaks. Esiteks Tsvetkova lavastuse „Roosad ja helesinised“ salvestis, mida näidati Peterburi festivalil. Teiseks aga tema küllaltki abstraktset laadi joonistused, millel kujutatakse alasti naisekeha – Tsvetkova on need avaldanud Vene internetikeskkonna VKontakte lehel „Vagiina monoloogid“ (ameerika näitekirjaniku Eve Ensleri samanimelise näidendi järgi, mida on mängitud ka Viljandi Ugalas). Ent erinevalt nende joonistuste aadressil kõlanud süüdistustest oli Tsvetkova eesmärk hoopis vastupidine: naisekeha deseksualiseerimine, sellega seotud tabude murdmine ja näitamine normaalsusena. Võib-olla ei paista see sõnum enam ammu silma originaalsuse poolest, kuid on kahtlemata siiras.

Tsvetkova juhitava väiketeatri lavastused on olnud kohalikule võimule varemgi pinnuks silmas, sest nendes on räägitud koolikiusamisest, militarismist, Praha kevadest jm. Lavastust „Roosad ja helesinised“ süüdistatakse LGBT-temaatika käsitlemises ning laste- ja noorte seas homoseksualismi propageerimises. „See on lavastus soo­stereotüüpidest ja neil põhinevast kiusamisest, poistest ja tüdrukutest. Sellest, et isiksus on stereotüüpidest tähtsam,“ selgitas Tsvetkova mullu märtsis. „Roosad ja helesinised“ (pealkirjas osutatakse sellele, millist värvi tekki on kombeks eri soost imikud mähkida) valmis aasta tagasi aktivistliku kunsti festivaliks „Safrani värv“, mida vedas samuti Tsvetkova, ent festival tuli tookord ära jätta, sest linnavõimud avaldasid selle toimumispaiga omanikule tugevat survet. Seda lavastust on mängitud üks kord kinnisel etendusel, kuhu pääsesid vaid lavastuses osalenud laste ja teismeliste vanemad ning ajakirjanikud. Märkimisväärne on seegi, et Tsvetkova lavastus pole pälvinud üksnes võimude teravdatud tähelepanu, vaid lavastajat on sõimatud ja ähvardatud ka „kodaniku­algatuse“ korras. Sest rahva­vaenlane tuleb ju paljastada.

Tunduvalt paremini läks (Eestiski külalisetendusi andnud) Moskva dokumentaalteatril Teatr.doc, kelle lavastusi „Sõda on lähedal“ (2015, põhineb kolmel lool inimestest, kes elavad praeguste sõjaliste konfliktide naabruses), „Kapist välja“ (2018, Venemaa gay’de elust, armastusest ja tõeotsingutest) ja „Reiv 228“ (2019, narkokaubanduse ohtlikkusest) süüdistati terrorismi, homoseksualismi ja narkomaania propageerimises, ning „grupp kodanikke“ palus politseil kontrollida, kas nende lavastuste puhul on ehk tegemist Venemaa-vastase propagandaga. Teatr.doc-i pöördumises öeldakse, et nendes lavastustes räägitakse „halastusest, südametunnistusest, sellest, kui raske ja seejuures tähtis on olla inimene – mitte muinasjutukangelane, vaid harilik inimene“. Uuel aastal tuli rõõmustav teade: politsei kontrollis kaebust ja leidis, et kriminaalasja algatamiseks siiski alust pole.

Ajakiri Teatr valis mõlemad juhtumid lõppenud aasta kuraditosina Venemaal aset leidnud kõige ebameeldivama teatrisündmuse hulka. Kui nüüd meenutada veel ka Moskva Gogoli keskuse juhi Kirill Serebrennikovi poliitilise taustaga kohtuasja, mille tõttu pidi ta veetma ligi kaks aastat koduarestis ja praegugi puudub tal luba Venemaalt lahkuda. Või seda, kuidas Peterburi Suure Nukuteatri põdura tervisega direktor Aleksandr Kalinin sattus eeluurimise ajal Krestõ vanglasse. Või seda, kuidas üksnes tänu kolleegide ja avalikkuse survele pääses Moskva näitleja Pavel Ustinov kolmest ja poolest koloonia-aastast, kui augustis süüdistati teda registreerimata meeleavaldusel vahistamiste käigus OMONi võitleja õla vigastamises. Kõige selle põhjal võib arvata, et teatrijuhi, lavastaja või üldse teatritegija amet pole Venemaal kindlasti see, millega lapsevanemad soovitaksid oma järeltulijail tulevik siduda. Oht osutuda rahvavaenlaseks on liiga suur.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht