Kommentaar. Teatri aastaauhindade laureaadid 2011. aasta loomingu eest
Ivika Sillar, sõnalavastuste žürii esinaine Peab tõestama, põhjendama. See peaks olema selle artikli eesmärk. Aga minu veendumuse kohaselt ei vaja ükski seekordsetest laureaatidest tõestamist ega põhjendamist. Nad kõik on selle austusavalduse kuhjaga ära teeninud, eranditult kõik. Alustame lõpust. Põhuteater. Enneolematu idee, uue teatripaiga-teatriruumi avastamine, loomine ja kodustamine. Rahvusvaheline mõõtkava. Kultuuripealinna sümbolasutus. Ent on veel üks nüanss. Omamoodi oli see ühe väikese maalapi tagasivallutamine. Tallinna üks mägi (meie arusaama järgi see ongi ju mägi!), üks koht, kuhu kellelgi eriti asja ei olnud ning mille asukoht ja olemasolu oli üldse ununenud, ärkas äkki ellu. Milline kaunis vaade merele, igivanad soliidse olemisega puud ja lahke pererahvas, isegi üks linnuke oli usalduslikult Põhuteatri seina sisse oma pesa ehitanud. Emad tulid lapsevankriga kohale, pensionärid puhkasid kohvi rüübates jalgu. Enne etendust valitses alati selline lõbus boheemlik elevus. Kõik välistrupid paistsid end selles teatrimajas hästi tundvat. Sellist teatrisuve niipea ei unusta. Mirtel Pohla. Teater NO99. „The Rise and Fall of Estonia” ja „Three Kingdoms”. Mõlemad lavastused on fragmentaarsed. Mirtel Pohla täpsed ja ülikiired kohandumised, tema suutlikkus võtta üksikutest lavaminutitest maksimum. Naine kui saatuse mängukann, naine kui halastus, naine kui pahe, naine kui stoilisuse sünonüüm, naine kui ilu ja võlujõu kehastus. Ajastu hoiakud ja mõtlemine kuuluvad kuidagi iseeneslikult Mirtel Pohla rollide juurde. Olgu see siis eestlanna maailmasõja eelõhtul või rahvusetu enesemüüja, kellel ei näi olevat euroliidu eetilistes ja majanduslikes keerdsõlmedes teist ellujäämise võimalust.
Risto Kübar. Teater N099. „Three Kingdoms”. Risto Kübara näitlejapsüühikas toimib mingi müstiline vastandite kooskõla, kõige riskantsemad stseenid mööduvad mängleva kergusega, nagu muuseas. Ta on kompleksivaba, alati motiveeritud, ansamblireeglitele alluv. NO99 lavastuste lõpututes metamorfoosides on ta osanud jääda iseendaks, säilitada oma näo. Näitlejal peab olema oma nägu, vähemasti väärt näitlejal. Lavastus algab Risto Kübara soolostseeniga. Laul. Otse saali. See heli, mida ta endast välja võlub, on kõike muud kui ilus, odav või magus. Mitteefektselt, peaaegu hääletult, ent seejuures sellise hingejõuga end üle rambi lennutada, seda on vist suutnud ainult Sulev Luik. Kuigi järgneva etenduse kobrutava räiguse, küünilisuse ja kehalisuse keskel on Risto Kübaral rida tähelepanuväärseid episoode, jäi tema alguslaul lavastuse põhimotiiviks.
Katariina Unt. VAT-teater. „Nisa”. Sooloetendus. Bušmanite suguharu naise Nisa lugu. Selles lavastuses on tõeliselt haaravat, jõulist müstilisust. Ärakadumist olemisse. Katariina Unt mängib naine olemise õnne. Emotsionaalselt, ennastunustavalt. Lihtsalt, et on õnn – ja kõik. Mitte elamise õnn, vaid naine olemise õnn. Lavastuse lõpp on allaheitlik, aga omamoodi sisendusjõuline, poeetiline. Õhtunukrus, hääbumise ilu. Kui homset ei ole.
Peeter Jalakas, Liisi Eelmaa, Juhan Ulfsak, Erki Laur. Von Krahli teater. „Gilgameš ehk Igaviku nupp”. Kaks elegantset kutti veiklevad kesk kaltsuhunnikuid. Suitsupilved, prožektorite sähvimine. Niisked räämas seinad pürivad kõrgustesse. Kuskil augus loksub vesi. Mis teater see selline on? On need ambitsioonikad vormimängud või pretensioonikas amatöörlus? Tegelikult on see lavastus oma olemuselt askeetlik. Parimas eas, vaimselt tihkelt kokku kasvanud loovinimeste grupp esitab oma versiooni ja küsimused inimühiskonna eksistentsi ja tulevikuväljavaadete kohta. Targalt ja omamoodi kavalalt kokkumonteeritud tekst. Lavastaja ja kunstniku ühisanne ühendab ühendamatut, nende ruumivaldamise võime on kadestusväärne. Lavastuses pole umbmäärasust ega ähmasust, vastupidi, see on sillerdavalt selge ja omamoodi põhjatu. Juhan Ulfsak alustab oma rolli arengukaart kui empaatiavõimetu ja küüniline võimuahela liider ning lõpetab kui inimene, kes esmakordselt tajub moraalsete väärtuste olemasolu. Gilgameš saab teada, et on olemas süütunne. Eneseohverdus. Erki Lauri rolli arengukaar – sünnivaimustusest surmamüsteeriumini. Ning kahe näitleja partnerlus kui loomingu põhiprintsiip ja jõuallikas.
Vahel harva tundub mulle, et kõigele vaatamata, komberdades üle kivide ja kändude, on eesti teatril pea otsas. Justkui ikka teaks, mis suunas sammuda.
—
Kerri Kotta, muusikalavastuste žürii esimees
Kui operett kõrvale jätta, oli möödunud aasta erilaadsete muusikalavastuste poolest võrdlemisi rikas. Kuigi huvipakkuvaid lavastusi oli palju, tuleks läbimõeldud ja tervikliku lavastajatöö seisukohalt tõsta esile kolme: Puccini ooperit „Manon Lescaut” rahvusooperis Estonia (lavastaja Andrejs Žagars), Donizetti ooperit „Maria Stuarda” Vanemuise teatris (lavastaja Roman Hovenbitzer) ning Disney ja Mackintoshi muusikali „Mary Poppins” samuti Vanemuises (lavastaja Georg Malvius). Aasta projektiks tituleeritud Wagneri „Parsifal” rahvusooperis Estonia ei jäänud meelde mitte niivõrd erakordse lavastajatöö, kuivõrd muusikaliselt kõrgetasemelise esituse tõttu, mida muusikalavastuste žürii ka tunnustas. Et võrdselt tugevaid lavastusi oli möödunud aastal tõesti tavatult palju ja neid kõiki võrdselt esile tõsta polnud lihtsalt võimalik, otsustas muusikalavastuste žürii lõppkokkuvõttes lavastusi mitte nomineerida.
Tugevad lavastused tähendavad ka nauditavaid osatäitmisi. 2011. aasta üheks vaieldamatuks favoriidiks osutus Aile Asszonyi, kes tegi mitu suurepärast rolli nii oma koduteatris kui ka külalisena (nimirollid Puccini „Manon Lescaut’s” ja „Maria Stuardas”). Žürii tunnustas eelkõige tema püsivalt kõrget professionaalset taset. 2011. aasta osutus igati edukas ka Karmen Puisile, kelle aasta rolliks kujunes võimukas Elisabetta Donizetti ooperis „Maria Stuarda”, kuid kes suutis end laval kehtestada ka mõnevõrra koomilise, kuid asjaliku ja eluterve Hanna Glawarina Lehári operetis „Lõbus lesk”. Karmen Puisi puhul hindaski žürii hea vokaalse taseme kõrval eelkõige tema ümberkehastumisvõimet eri rollide loomisel.
2011. aasta suurimaks üllatajaks muusikalavastuste vallas osutus aga Purcelli semiooper „Haldjakuninganna”, mis toodi välja Vanemuise teatris (lavastaja Saša Pepeljajev). Tegemist on ooperi erilaadse tõlgendusega, mida vähemalt muusikateatris ei ole võimalik hõlpsalt seostada ühegi tuntud lavastusstiili või -kontseptsiooniga, kuid mis sellegipoolest ei kaotanud oma veenvust. Kuna tegemist on pigem suunda loova, kui mingit trendi peegeldava või järgiva lavastusega, võiks Vanemuine end selle ooperiga näidata ka väljaspool Eestit.
Eespool toodud lühike loetelu ei kata muidugi kõike seda, mida muusikateatris 2011. aastal näha ja kuulda sai. Välja tuli ka rida algupärandeid – Timo Steineri ooper „Kaks pead” (Nargeni festival), Chalice’i ooper (või pigem ooperi parafraas?) „Katuselt” (teater NO99) ja Tiit Kikase muusikal „Libahunt” (Eesti Nuku- ja Noorsooteater) –, tehti mitmesuguseid eksperimente ning lavastati dokumentaalse taustaga lugusid (esile võiks tõsta näiteks Tartu Uue teatri „Raudmehe” head muusikalist teostust, samas dramaturgiliselt jäi lavastus tervikuna nõrgaks).
—
Lea Tormis, Priit Põldroosi auhinna žürii esinaine
Seekordne laureaat Pille-Riin Purje on aastatepikku olnud üks meie järjekindlamaid ja vastutustundlikumaid lavaloomingu jälgijaid, arvustajaid ja jäädvustajaid. Suur osa tema kirjutatust ongi sisuliselt teatri- ja näitlejatöö uurimine, sealhulgas ka raadio- ja teleteatri peatükid 1965.–1985. aasta teatrilookogumikule.
Kirjutaja-jäädvustaja-toimetaja roll võib pealiskaudse pilgu eest jäädagi kulisside taha. Ometi on see täisväärtusliku teatrielu asendamatu osa. Nagu ka Põldroosi auhinna teise nominendi, Ene Paaveri järjekindel tegevus oluliste teatriraamatute süvenenud ja asjatundliku toimetajana ning uue algupärase näitekirjanduse regulaarsete avalike lugemisõhtute ja Eesti Draamateatri näidendiraamatute sarja korraldajana.
Ikka see žürii korduv dilemma: auhinnaväärilisi tegusid on rohkem kui hindamise võimalusi. Ja mida teha siis, kui on esitatud sel aastal ilmunud silmapaistev teatriraamat, aga see Põldroosi auhinna statuudi alla ei kuulu? Tuleb algatada hea teatriraamatu auhind!
—
Kirsten Simmo, Salme Reegi auhinna žürii esinaine
Salme Reegi auhinna žürii üritas sõnastada olulisema juba nominatsioone seades ning lootis, et hinnangute mõningane subjektiivsus ei vähenda saavutuste kunstilist kaalukust. 2011. aasta loomingu eest antud auhinna võitja Kaili Viidas üllatas mitmel moel. Debüütlavastus „Põrrr …!!!” Pärnu Endlas paistis silma tervikliku ja detailirohke, sõna otseses mõttes rikkaliku teostuse poolest. Olles ise nii autor, lavastaja kui ka kunstnik, on Kaili Viidas suutnud oskuslikult vältida mitmeid lastelavastusele tüüpilisi karisid: sisutut sõnarohkust, ninnunännutavat õpetlikkust, lärmakat plakatlikku jämekoomikat. Väikestele lastele loodud lavastus paistis puudutavat nii otsest sihtgruppi kui ka lapsevanemaid oma selge, positiivse loo, fantaasiarikka teostuse ja visuaalse leidlikkusega. Kõik kokku andis erilise atmosfääri, vaid sellele lavastusele kuuluva oma maailma, mis väikses saalis kandus raskusteta ka viimasesse ritta.
Ülejäänud nominentidest. Miksteatri „Telefonilugudes” oli kogu raskuskese näitlejatel, kes puhtas teatri keeles jutustasid olulise ja liigutava loo isa ja lapse lähedusest füüsilise eemaloleku kiuste. Aare Toikka ja Kaspar Jancis oleksid kahtlemata väärinud ka eraldiseisvaid nominatsioone, kuid lähemal vaatlemisel leidis žürii, et kahe väga hea lavastuse – „Hea, Paha ja Inetu” (VAT-teater) ja „Morten lollide laeval” (VAT-teater ja Kuressaare Linnateater) – puhul on põhjust rääkida just kunstniku ja lavastaja otsingulisest ja õnnestunud koostööst. Taavi Tõnissoni roll Eesti Nuku- ja Noorsooteatri „Ajuloputuses” oli mööndusteta silmapaistev nii näitleja enda kui ka kogu meie nukuteatri seisukohalt, eraldi küsimus tekkis, kas ja kuivõrd see lavastus mahub aga Salme Reegi auhinna statuudi kohaselt meie huviorbiiti. TÜ Viljandi kultuuriakadeemia noorte „Kardemoni linna röövlid” pakkus tempoka, kaasahaarava ja muusikat põimiva lavastuse tuntud loost, mis eriti vahetuna mõjus publiku keskel, samal tasapinnal. Ugala teatrisaali kohandatuna sündis aga stambivaba jõululavastus.
—
Kristiina Garancis, tantsulavastuste žürii liige
Aasta nominendid on kui piirimärgid, mis viitavad otseselt tippudele ja samal ajal ka erilistele ilmingutele. Henri Hüti ja Mihkel Ilusa „Kapriisid” sai valitud kui lavastus, mis kahe noore mehe mõtiskluses sõlmib kokku liikumise ja visuaalse väljenduse. Liikumisdünaamika on selle suuna esindajate puhul muutunud filmiks, pildiks, heliks ning mõiste „tants” tavatähenduses puudub peaaegu täielikult. Mart Kangro „Talk to Me” jäi samas stilistikas silma kui müravaba, seljaga räägitud intiimsete soolode ja julmalt lihtsa vormiga lugu.
Krista Köstri ja Kristina Paškevičiuse „Camouflage” oli toonud tänavatantsu kui noorte slängi ülimalt kehamugavalt profikategooria etenduskunstiks. Fine 5 „Enne kui minna, ma ütlen” jäi meelde oma südamlikkuse, esituskultuuri ja kaasahaarava mängulisusega. Mai Murdmaa „Kuritöö ja karistus” oli koreograafile omaste, kuid ka üllatuslike semiootiliste rõhuasetustega postmodernistlik uusversioon. Meeldejääv oli Sergei Upkini orgaaniline, tehniliselt virtuoosne peaosa. Sellistele projektidele lavakodu leidmine on vajalik tantsumälu järjepidevuse loomisel. Vanameister Murdmaa moderntantsuloomega on kasvanud üles terve põlvkond publikut ja tantsijaid.
Eriti küps lavalugu on Estonia „Pööningutantsu” esindajana Oksana Tralli „Väike prints”. See lavastus on läbikomponeeritud tervik, mis mõõdab elu filosoofilisi baasküsimusi elava heli (Taavi Kerikmäe), tundliku anima (Andres Tenusaar), mõjuva visuaali (Elo Soode) ja jõulise koreograafia koosloomes. „Pööningutantsu” projekt on väärt näide rahvusooperi missioonitundlikkusest: väiksel lavapinnal saavad tantsijate kehade vahendusel kokku ainult „head ja kodumaised kunstid” ehk värskendav koreograafiaidee, heliloome, animakunst. Selliseid „riske” võttes saab ka repertuaari balansis hoida. Samavõrd teadlikku rahvuskultuuri arendamist loodame näha ka tulevikus.
Aastal 2011 oli laval palju duette. Selle turvalise vormi taga oli näha otsingulist lähenemist (Ruslan Stepanovi „Tunnel”), Ugala näitlejate põnevalt situatsioonikoomilist katsetamist tantsuga („Klapp”). Lisaks Liis Ilula „Valdner” ja Saukase/Steevesi „Kui need õnnetused … ”. Esile tõstmist väärib ka Renate Valme vormimäng „Pakk” ning eelmise aasta laureaat Karl Saks, kes jätkab oma muutunud teadvusseisundi lavamänge lavastusega „The Drone of Monk Nestor”.
—
Enn Suve, balletilavastuste žürii esimees
2011. aasta oli väga tore balletiaasta, meie kahes ooperi- ja balletiteatris jõudsid lavale suured balletilavastused: Estonias „Manon” ja „Rosalinde” ning Vanemuises „Casanova”. Neist eriti väärib tähelepanu Kenneth MacMillani loodud „Manon”, mida tunnustatakse rahvusvaheliselt juba kui klassikalise repertuaari hulka kuuluvat lavateost. Tore, et nüüd jõudis see ka Estonia lavalaudadele. Aga ka „Rosalinde” ja „Casanova” väärivad kindlasti tunnustust, ehkki need ei ole minu arvates päris võrreldavad „Manoniga”, ennekõike oma meelelahutuslikkuse tõttu. Ent needki lavastused pakuvad suurepäraseid võimalusi nii Estonia kui ka Vanemuise artistidele ennast näidata.
„Manonis” torkasid eriti silma Manoni osatäitjad Eve Mutso ja Alena Škatula, nad mõlemad olid esitatud ka teatri aastaauhinna nominendiks. Žürii, kaalunud väga põhjalikult nii ühte kui teist kandidaati, jõudis üksmeelsele otsusele, et Alena Škatula on väärt seda auhinda. Tema puhul köitis see, et ta oskas luua „Manonis” ja „Rosalindes” kaks täiesti eriilmelist karakterit. Kuulsas armuloos Manonist, kes ei suutnud valida armastuse ja rikkuse vahel, on tal tantsida traagiline roll, ent „Rosalindes” näitab Alena Škatula end suurepärase koomikuna. Mõlemas balletilavastuses on ta tantsijana perfektne, valdab tantsutehnikat, sellele lisandub veel tema kaunis välimus, proportsioonid, pikad käed jm – eriti duettides näitab ta väga kauneid poose. Pöörded, piruetid, hüpped on sooritatud täpselt, samuti on ta partnerina väga hea. Kõik see on tantsutehniline külg, aga ilma selleta ei ole võimalik rolli veenvalt esitada. Alena Škatula on kõrgtasemel nii tantsutehniliselt kui ka karakterit luues, aastaauhind anti talle isikupäraste ja hingestatud osatäitmiste eest.
Nominatsioone oli välja kuulutatud viis, neist üks paar, ja kõik nad väärinuks auhinda. Sergei Upkin oli „Manonis” väga tubli ning „Rosalindes” torkas silma Anatoli Arhangelski. Reas Vanemuise lavastustes tõusid esile Ilja Mironov ja Nashua Mironova oma esmaklassilise ja perfektse partnerlusega.