Kontsertetendus hirmude vastu

Rait Avestik

Lavastus kui ilutulestik, nähtuna segavalt kaine peaga.   Lauri Lagle, Maria Lee Liivak, „Sinul on meretäis hirmu”. Lavastaja Lauri Lagle, kunstnik Laura Kõiv (külalisena), valguskunstnik Airi Eras (külalisena), muusikalised kujundajad Tauno Makke ja Lauri Lagle. Mängivad Kersti Heinloo, Mari-Liis Lill, Kaie Mihkelson, Hilje Murel, Märt Avandi, Juss Haasma (külalisena), Margus Prangel, Anti Reinthal, Mihkel Roolaid, Ivo Uukkivi, Kristo Viiding. E sietendus  Draamateatri suures saalis 31. X.       Avalikud ja poolavalikud reaktsioonid Lauri Lagle teisele lavastusele „Sinul on meretäis hirmu” (esimesele suurel laval) on silmatorkavamalt tõukunud just kahelt platvormilt. Ühelt tõukunud otsivad autoritruudust Mikael Niemi romaaniga „Popmuusika à la Vittula”, kuna (kunagi?) oli Laglel ja trupil seesama teos algmaterjaliks, mis on mingil määral nii ka valmis lavastuse puhul. Teiselt tõukujad on tunnustanud (või mulle on nii  paistnud) eelkõige lavastaja julgust korraldada auväärses Draamateatris n-ö omaloominguline (päris!) rokk-kontsert teatraalsete vahepaladega, mis on tekitanud tänu noorte meeste, tihtipeale poolpaljaste ringileekimisele ilmselt palju eri vanuses austaja(nnas)id.

Kuna siinkirjutaja ei lase end segada selle lavastuse puhul ei Niemi romaanist ega päris pillidest ja pillimeestest, saan peatuda põgusalt Lagle lavastusel endal, kus oli nii Niemi  romaani kui päris pille ja pillimehi. Esiteks tuleb tõesti tunnustada Draamateatri julgust ja kahtlemata tarka otsust lasta lavastajatunnet otsival ja esimesi kogemusi saaval lavastajal vabalt tegutseda teatri suurel laval. Iseseisvalt(?) lavastajaks arenev Lagle üllatas meeldivalt juba 2007. aastal oma debüüdiga „Portselansuits” teatriliidu majas, tol korral kirjutasin muu hulgas: „Pigem õhkub nähtust mitte niivõrd tead(us)  lik ja näiteks postmodernismile omaste mõistete järgi käitumine kui just süütu lavastaja klaar ja kohati geniaalne leidlikkus, tunnetus ja maitsekus konkreetses ruumis ja eelkõige – konkreetse teksti puhul. Mõttekaaslus lavastaja, näitlejate, tekstiautori kui ka kunstniku vahel on ilmselt üks võtmesõnu”. Seda (ilmselt lavastajat toetavat) lavastaja ja trupi mõttekaaslust võis tajuda „Sinul on …” puhulgi, mis on seda olulisem, sest just  lavastuse narratiiv ei paista kõige tugevam ja usaldusväärsem.

Loo/lugude jutustamine ongi selle lavastuse üks problemaatilisemaid komponente. See muidugi ei peakski omaette eesmärk olema, kuid teater just seda lubab: „lugu sellest, kuidas üks mees jõuab sinna, kuhu ta lapsena minna tahtis, kuigi ei mäleta enam, miks”, „lugu sellest, mismoodi me lapsena unistasime ja millisena oma unistusi täna mäletame”, „lugu neljast  poisist, kes unistavad ärasaamisest ja teevad bändi ja kelle jaoks päriselt on kõik veel võimalik”, „lugu sellest, kuidas me läbi kõikide nende mälestuspiltide jõudsime siia, kus me praegu oleme”. Segane, metafüüsiline, teatraalne, poeetiline ja paljulubav ühekorraga. Küsimus on rõhuasetuses, fokuseerimises, doseerimises, mis kehtib ka väga küllusliku audiovisuaalse vormi korral. LiivakuleLaglele ei saa ette heita, et lavastuses noorte  vastasseisust ja hirmudest seoses vanematega ja ühiskonnaga üldse räägitakse meile kõigest ja samas mitte millestki. Kuna lavastuse kontseptsiooni üks tugitalasid tundub olevat „päris” („nii nagu päris”, „teatri ja elu segamine”, „mängult ja päriselt”, „räägime päris (olulistest) asjadest” jne), siis võib ka hõre dialoog seda mõtet toetadagi, kuna päriselt ei hiilga dialoog tihti just tihedusega. Üldse on tunnetatav raskesti seletatav „teatriseaduste”  ja „tänavaseaduste” konflikt ehk teatris oleks vist rentaabel käituda märksa tihendatumalt kui tänaval. Kas on mõttekas laval olla mittemõttekana, kui see paistabki välja mittemõttekana?

Vaheldumisi nii sisuliselt kui vormiliselt hästi põhjendatud ja teostatud stseenidega nägi siiski ka teatud lõtva aja, näitlejate ja ruumiga ümberkäimist. Arusaadavatel põhjustel oli lavastaja raske valiku ees, mida lavastusse mitte panna,  sest ideid on värsketel meestel palju. Lähiajalugu või lähiajatust vahendav lavastus saigi üsna ettearvatavalt küllane, ent mööndustega võiks isegi väita, et peaosalised on selles väga liikuvas ja tehniliselt mitte just kõige lihtsamas ruumis valgesse riietatud lavatöölised. Peale majade ja auto liigutamisele toetavad nad tugevalt muuhulgas ka seda metatasandilist „päris”-teooriat. Üldse on lavastus eeskujulik endale viitaja ehk tegevus teatris  vihjab muu hulgas ka sellele, mida me just teeme. Heaks näiteks on eesti teatris mitte just väga julgelt ja efektiivselt kasutusel valguspark, mis toetab Airi Erase juhtimisel nii tegelaste kui ka näitlejate käike. Lavastuse üks märksõna – nimetame seda tinglikult „rokkmuusikaks” – suhtleb vaatajatega edukalt ka metatasandil. Põlvkondade vastasseisu põhjustaja ja indikaatori rokkmuusika abil väljendavad ja võitlevad noored  end lavastuses justkui vabaks, löövad nagu läbi. See juhtub ka metatasandil – antakse nagu päris kontsert ning suur osa publikust ei pea enam oluliseks aru saada kangelaste motiveeritud ja motiveerimata käitumistest. Lavastusse iseseisvate muusikaliste vahepalade segamisega tuleks enamjaolt arvestada sellega, et „kontsert” kui päris kisub üsna kergelt nii näitleja kui ka kogu tegevuse „neljanda seina” tagant välja. Kui lavastajal  oligi eesmärk näitlejate mängu sel moel võõritada, siis on kõik korras.

Selline killustatus ei tulnud muidugi kasuks näitlejatööde järjepidevusele ning seetõttu pole mingit arengut oma rollis lihtne tekitada. Ilmselt polnud see ka eesmärk omaette, sest skeemi täitsid kõik näitlejad ju eesmärgipäraselt ära. Ja vahest paistiski sel põhjusel Margus Prangli karm isa massiivsema mängu poolest välja. Tema tegelase kanda jäid kaugemad ja raskemad  mälestused ning hirmud, võrreldes teiste tegelaste ja tegelikult kogu lavastusega lõi ta vajaliku kontrasti „uue põlvkonna” saabumisega. Vaatamata sellele, et pärast esimese vaatuse lõppu kogesid ilmselt paljud, et nad ei saa mitte millestki aru, polnud see mittearusaamine miinusmärgiline, pigem valmistas ette üllatuse: mõte imbus lõpuks siiski välja. See ei pruukinudki olla lavastaja või autorite mõte, see oli iga vaataja oma mõte ja selliste,  üsna iseseisvate mõtete genereerijana on lavastus oma eesmärgi täitnud. On ju Lauri Lagle oma mõlema lavastusega puudutanud teemasid, mille teatraliseerimine pole pehmelt öeldes kerge – üksikisiku ja kollektiivi mälus toimuv lapsepõlve ja noorukiea just maha jätnud inimese vaatevinklist. Ning kui sellise teemaga lavastus õnnestub kas või osaliselt, haagib ta endaga ilmselt ka kõige eesrindlikuma küüniku.  „Sinul on meretäis hirmu” on kui ilutulestik, kuid nähtuna segavalt kaine peaga. Selle ettevõtmise tähtsaimaks nüansiks pean seda, et see sai teoks, täpsemalt – lavastaja on ilmselgelt suure kogemuse võrra rikkam. Huvi Lagle inimkatsete vastu on päevakorral.