Kriitik Ivika Sillar ja teatrikriitika paradoksid

„Ma käisin teatris“ räägib samavõrd palju eesti teatrist kui Ivika Sillarist ning on seepärast üsna omanäoline teiste kriitikakogumike seas.

ANNELI SARO

Mina Ivika Sillarit lähemalt ei tundnud. Olen temaga kohtunud mõned korrad teatriuurijate konverentsidel ja koosolekutel. Kuna meie vanusevahe oli küllalt suur, siis piidlesin teda eemalt, et uurida, mis inimene ta on. Ega ta ennast suuremas seltskonnas eriti ei avanud ja mul polnud head põhjust peale­tükkiv olla. Seejuures tõrgub aga käsi tema kohta lihtsalt Sillar kirjutamast, sest kõik räägivad temast kui Ivikast. Kasutan siis ka ise kokkukuuluvuse märgina siinses tekstis vaid eesnime. Ivikast kui inimesest on kirjutanud väga kaunilt tema kolleeg lavakunstikoolist ja selle raamatu, Ivika „kogutud teoste“ toimetaja Liina Jääts nii raamatu eessõnas kui ka selle aasta Teater. Muusika. Kino esimeses numbris.*

Neile, kes Ivikast midagi ei tea, olgu öeldud, et pärast teatriteaduse õpinguid GITISes töötas ta Eesti Televisioonis kirjandus- ja kunstisaadete toimetajana (1958–1965) ning seejärel lavakunsti­kateedris-koolis juhataja abina (1965–2010). Täiesti pretensioonitu pealkirjaga raamat „Ma käisin teatris“ koondab endasse 29 Ivika teksti, mis on ilmunud aastatel 1982–2020, lisaks Jäätsi eessõna ja Jaak Alliku saatesõna. Raamatu lõpus olev bibliograafia võimaldab konstrueerida Ivika kirjaliku loomingulise teekonna.

Tema esimene tekst, koos Malle Mihkelsiga kirjutatud Ervin Abeli portree ilmus 1957. aastal Noorte Hääles. Sellele järgnesid 1960. aastatel neli arvustust. Pärast pikemat pausi avaldas ta 1980. aastatel kaks portreed – kateedrijuhataja Voldemar Pansost ja näitleja Sulev Luigest. Ning alles 1993. aastast hakkas Ivika järjepidevamalt figureerima teatri­kriitikas, kuid ikka ainult ühe-kahe arvustusega aastas ning kohusetruult alati Teater. Muusika. Kino teatri­ankeedile vastates. Perioodi 2006–2012 võib nimetada lausa kõige viljakamaks tema kriitikuelus ning 2006. aastal kirjutatud artiklid moodustavad ka kogumiku selgroo, s.t keskpaiga.

Miks ma selle üle vaikimisi imestan? Ikka seepärast, et huvi teatrikriitika ja -kriitiku rolli vastu on üliõpilaste seas liikunud kord tõusvas ja kord langevas joones ning paljud noored proovivad selles vallas ka kätt, kuid kui leitakse püsiv töökoht ja luuakse pere, siis see huvi enamasti raugeb. Kuigi Eesti teatripubliku heterogeenne vanuseline koosseis minu järgnevat väidet ei toeta, siis arvan ikkagi, et teater pakub emotsionaalset ja intellektuaalset pinget pigem noorematele. Kindlasti mängivad siin oma osa ka sotsiaalpsühholoogilised ja kultuurilised tegurid ehk see, et nooremas eas ollakse üldiselt vastuvõtlikum, vaba aega on rohkem ja kunstikogemus väiksem. Aga nagu näitab Ivika teatrikriitiline teekond, siis võib rakenduda hoopis teistsugune stsenaarium – teatrihuvi ei pruugi kaduda ja kirjutamiskirg raugeda ka vanuse lisandudes.

Suuremat osa selle kogumiku arvustustest olen ajakirjanduses varem lugenud, nii et sisult need mind ei üllatanud. Ivika oli omapärase käekirjaga arvustaja ja seetõttu jäi mulle silma juba 1990. aastatel minu enda õpingute ajal ning mõnda tema teksti kasutan näidisena ka õppetöös. Üheks põhjuseks on tema ilus rikas keel ja voogav tekst ning teiseks võime lavastusi niimoodi kirjeldada, et lavamaailm muutub lugejale nähtavaks-kuuldavaks ja ärkab ellu.

Üldistades võib öelda, et Ivikat näis huvitavat eelkõige inimene – olgu see siis tegelane, näitleja, kirjanik, harvem lavastaja või lihtsalt inimene tänavalt. Seepärast polegi midagi imelikku, kui tema arvustuses seisavad kõrvuti või isegi põimuvad väljamõeldud tegelased ja reaalsed inimesed. Teater oli Ivikale ju elu sisu ja reaalsuse tihendatud pikendus ning elu ja teatri sarnast kude ja loogikat (stanislavskilikku elutõde) demonstreeris ta ka oma tekstides. Võib-olla kõigega, mida ja kuidas Ivika teatrist kirjutas, ei saa nõus olla, kuid ometi ei saa maha salata ta kirjutiste elegantsi.

Lavakunstikooli juhataja abina tundis Ivika ilmselt väga hästi näitleja loomepsühholoogiat ja erisuguseid rolli­loometehnikaid, kuid näitleja tehnilisele tööle laval pööras ta tähelepanu vaid riivamisi, peamiselt siis, kui võrdles näitleja eri rolle või ühe rolli varieerumist etenduseti. (Seda, et ta on lavastust kaks-kolm korda vaadanud, rõhutab ta peaaegu kõigis tekstides.) Ivika arvustuste tagasihoidlik hulk, mis on pöördvõrdelises korrelatsioonis tema süvenemisastmega, annab märku sellest, et ta valis hoolega lavastusi, millesse üldse sisse elada ja millest kirjutada tahtis. Pea kõik neist on teatriloos märgilise tähtsusega, see tähendab, et ka kunstiliselt pole neile üldise arvamuse kohaselt palju ette heita. Ometi kaalus Ivika iga rolli ja lavastust leebe rangusega, tehes mõnele näitlejale koolimammalikult tunnustava pai ja andes teisele distsiplineeriva laksu. Jääb mulje, et miski ja keski ei jäänud tema tähelepaneliku silma eest varjule.

Kõige eelöeldu põhjal võib juba arvata, et kui arvustajat huvitavad eelkõige subtiilsed psühholoogilised näitlejatööd, siis leiab tema lemmikute seast näiteks palju Tallinna Linnateatri ja Elmo Nüganeni lavastusi, kuid mitte ainult. Ent samavõrd said ta tähelepanu osaliseks ka teatris NO99 esietendunud Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi tööd, kus inimesekujutus ja näitlemislaad võisid olla hoopis teistsugused ning mis avaldasid mõju ka Ivika tavapärasele lähenemisnurgale. Kirjanikest huvitasid Ivikat lisaks Shakespeare’ile ja Tšehhovile ka Eesti oma autorid.

Niisiis, kuigi suurem osa selle kogumiku tekste olid mulle tuttavad, siis ometi avanes nende autor seekord uuest perspektiivist. Raamatu alguses on viis portreed – Pansost (ilmunud 1982), Luigest (1988), Grigori Kromanovist (1995), Aivar Tommingast (1995) ja Marko Matverest (1996) – ning üldisem arutlus näitlejaloomingust eesti teatris pealkirjaga „Näitleja jäävuse seadus küsimärgi all?“ (1994). Need on isiklikud, kohati isegi pihtimuslikud analüüsid teatritegijate arengukaarest, loometööst, väärtustest ja saatusest. Lisasin artiklite juurde nende ilmumisaastad, sest arvan, et selliseid portreelugusid XXI sajandil enam naljalt avaldada ei saa ja kindlasti on see lubamatu praeguses (kõrg)haridussüsteemis. Kuigi avaliku ja eraelu piirid on kommertsialiseerumise ja ühismeedia tõttu ebamäärased, siis uue isikuandmekaitse seaduse valguses saab neid piire reguleerida vaid isik ise ning teiste osaks jääb delikaatsete isikuandmete paljastamise hirmus vaid taanduda.

Raamat „Ma käisin teatris“ koondab endasse 29 Ivika Sillari teksti, mis on ilmunud aastatel 1982–2020.

Eva-Liisa Linder

Muidugi on Ivika artiklites palju huvipakkuvat loomingupsühholoogilist ja teatriloolist materjali, nagu ka Merle Karusoo kaheköitelises koguteoses „Panso 100. Nii palju kui andsid koerale …“ (2020), kuid ma ise tõrgun seda infot eetilistel kaalutlustel edasi paljundamast. Ka Ivika XXI sajandil kirjutatud portreed Mikk Mikiverist, Juhan Viidingust, Elmo Nüganenist ja Aarne Ükskülast kogumiku lõpus on juba palju diskreetsemad, vihjelisemad ja väljajättelisemad. Ja kuigi kunstimaailmas domineerivad praegu teised suundumused, siis leian, et nii on parem, kui loojate inimlikkus ei heida varju nende kunsti autonoomiale.

Portreelugude vahele jäävad Ivika kogumikus üksiklavastuste arvustused. Ta kirjutas tihti ühe skeemi järgi. Alustas mõnest värvikast argieluhetkest või mõjukast detailist, mille abil lugeja sujuvalt lavastuse teema juurde juhatas. Kuigi Ivika süvenes alati ka lavastuse kirjalikku alusmaterjali, mõnikord kirjaniku elulukkugi, siis keskenduvad tema arvustused peamiselt ikkagi tegelastele ja rollidele ning need on esitatud stiilis, nagu võis lavastaja neid kirjeldada näitlejatele lugemisproovis. Ivika põimis läbitunnetatud rollianalüüsid ja nähtud etenduste muljed oma kunsti- ja elukogemusse, kirjeldas vaatajaid ja nende reaktsioone ning sidus selle kõik oma tundliku ühiskonnatajuga. Ma ei salga, et kogumikus huvitas mind just see kunsti­sotsioloogiline aspekt ja mõnevõrra ka autori enda omailm, mille tekstid üksteise järel järjest teravamaks ilmutasid.

Teatriloolasena olen lugenud palju arvustusi lavastuste kohta, mida ma näinud pole. Siis on huvi ja fookus muidugi hoopis teistsugune: püüd aru saada, mis siis laval üldse näha-kuulda oli, millest lavastus „rääkis“ ning kuidas kaasaegsed lavastust tõlgendasid. Siis tuleb välja ka teatriarvustuste üldisem probleem, mis on seotud adressaadiga. Lavastuste sünkroonkriitika on suunatud enamasti oma kaasaegsele lugejale ja ka potentsiaalsele publikule, kes teatrisse minekut alles kaalub, ning arvustused mängivad seepärast peent paljastamise ja varjamise mängu, et võimalikku teatrielamust ja süžee pakutavaid üllatusi mitte ära rikkuda. Kui aga lugejal lavastuse vaatamise võimalust ühel või teisel põhjusel üldse pole ning arvustus peaks avanema eneseküllase tekstina, siis on ootused hoopis teised. Arvustuste kahe või isegi kolme sihtrühma (lavastuse tegijad ja publik ning sellest geograafiliselt või ajaliselt äralõigatud lugejad) paradoks on vaevanud mind ka kirjutajana. Kellele ma kirjutan ja kellest saavad mu teksti lugejad? Ja kes üldse loevad vanu arvustusi?

Teatriarvustuste kogumikud kannavad kultuuris mitut funktsiooni. Need on konkreetsele autorile pühendatud väikesed monumendid. Need väärtustavad teatrikriitkat kui ajaülest žanri. Need hoiavad teatrimälu, ning seda isegi digi- ja digiteerimisajastul. Need loovad tekstide ja käsitletud lavastuste või rollide vahel uusi seoseid. Ilmselt on teatriarvustuste kogumikel muidki väärtusi, kuid olemuslik on ikkagi see, et arvustused satuvad kogumikes oma esialgsest funktsioonist, jooksva repertuaari tutvustamisest-tõlgendamisest hoopis uude konteksti ning siis kas kõnetavad lugejat või mitte. Mind Ivika tekstid kõnetasid ajalisest distantsist hoolimata.

Kogumikust „Ma käisin teatris“ ei leia eesti teatri kohta küll suuri üldistusi, kuid saab palju teada näitleja­loomingu, näitlejate ja erisuguste inimtüüpide kohta ning selle kohta, kuidas käib teatris vastuvõtuprotsess, milliseid seoseid ja tõlgendusi lavastused omas ajas tekitasid. See raamat räägib samavõrd palju eesti teatrist kui Ivika Sillarist ning on seepärast omanäoline teiste kriitika­kogumike seas.

* Liina Jääts, Ivika Sillar ja teater. – Teater. Muusika. Kino 2021, nr 1, lk 3–5.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht