Üks küsimus

Margot Visnap

KALLE MUULI, ajakirjanik Eelmises Sirbis ilmunud kultuurkapitali teemal avaldatud kirjutisi Raadio 2 saates „Olukorrast riigis”  (10. VIII) kritiseerides kommenteerisid muu hulgas ka Sirbi viimasel küljel ilmunud väljavõtet Ants Eskola mälestusteraamatust „Näitleja on ajastu lühikroonika”. Tsiteerin sind: „Ja siis, kõige viimase lehekülje peal, oli näitleja Ants Eskola mälestused sellest, kuidas ta 1938. aastal vist Pätsi totalitaarse režiimi ajal sai kultuurkapitalist raha ja oli kuu või paar Pariisis ja Londonis sealsete teatritega tutvumas. See lõpp, kus sellist Pätsi režiimi aegset kultuuri ja ajakirjanduskäsitlust hakati ülistama, oli ikka viimane tipp. Et järgmisena võiks ju välja tulla nagu Brežnevi-aegsete selliste asjadega, kuidas Eesti NSV teenelistele kultuuritegelastele jagati rohelist hernest ja võib-olla isegi et vahest isegi vasikaliha näiteks eripuhvetist. Võib-olla anti apelsine isegi.”

 

Palun selgita, viita või tsiteeri konkreetset lõiku Sirbis avaldatud Ants Eskola mälestustes, kus on tegu Pätsi režiimi aegse kultuuri ja ajakirjanduskäsitluse ülistamisega? Sirbis kultuurkapitali teemal kirjutanud  Kaarel Tarand, Jürgen Rooste, Karl-Martin Sinijärv saavad ennast kaitsta, Ants Eskola enam mitte. Seepärast palun vasta: kuis või millises lõigus on Eskola Pätsi režiimi ülistanud?

Siin on tegu väikese arusaamatusega, mis võib olla tingitud minu veidi umbmäärasest sõnakasutusest, aga võimalik, et ka natuke sellest, et tahad mu jutust just nii aru saada, nagu sa tahad. Sa küsid, et kus Eskola ülistab Pätsi režiimi. Ma ei oska selle peale midagi kosta, sest ma ei ole kuskil ega kunagi öelnud, et Eskola seda ülistab. Palun vaata sellestsamast tekstist järele, mille sa mulle saatsid. Ma ütlen seal umbmäärases kõneviisis, seega ühelegi isikule osutamata: „See lõpp, kus ülistatakse…jne”.

Lõpu all pidasin ma silmas ajalehe Sirp lõppu, selle lehe viimast lehekülge, kus Eskola mälestuskild ilmus. Ja ülistajaks pean Sirbi toimetajat, kes lugu avaldades ja seda tänapäeva vaidluse konteksti asetades püüdis seda kasutada argumendina praegusaja kultuurkapitali otsuste õigustamiseks. Eskolal pole sellega mingit muud pistmist, kui et minu arvates on püüdnud toimetaja tema mälestuskildu oma aja kontekstist välja rebides ja ise varju jäädes teda enda seisukohtade argumenteerimiseks ära kasutada.

Ma möönan, et mu sõnakasutus on selles lauses kahjuks natuke umbmäärane, aga miskit pole parata: kui otsid, küllap leiad selliseid umbmäärasusi enamikust tunni aja pikkustest otsesaadetest. Suulist kõnet kirja pannes võib eriti sageli selliseid ebamäärasusi tekkida või tekitada, sest suulise kõne mõistmiseks on sageli tarvilik laiem kontekst kui paar lõiku.

Ka sellel teemal me alustasime juttu Sirbi esiküljeloost, siis rääkisime lehe sees järgnenud Tarandi ja Rooste lugudest samal teemal ja lõpuks jõudsime lõppu ehk viimase lehekülje juurde. Sellel taustal on ehk  ka paremini mõistetav lause: „See lõpp, kus ülistatakse…”.

Umbmäärast kõneviisi („ülistatakse”) kasutasin seepärast, et ma ei teadnud täpselt, kes selle artikli lehte otsustas panna, ja vea vältimiseks ei tahtnud ma seepärast ka ühelegi konkreetsele inimesele osutada. Aga kindlasti ei ole ma öelnud: „See lõpp, kus Eskola ülistab… ”. Selle oled sa õnneks ise välja mõelnud.

Kõike head soovides ja tähelepaneliku kuulamise eest tänades.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht