Üks roll: preili Klamm ja Marika Vaarik

MARGOT VISNAP

Õpetaja Klamm (Marika Vaarik) annab kümme kirjandustundi vaikivale klassile. Kas ka vaikivale publikule?

Näitleja on kaks tundi publiku ees. Üsna üksi. Kuigi ?Klammi sõja? lavastaja Aare Toikka on näitlejale ulatanud ?abistava käe?, toonud mononäidendisse lisaks veel ühe tegelase ? koolipsühholoogi, kes lavastust raamib, kümmet koolitundi seob ja lahutab, eelkõige aga publikule mängureeglid selgeks teeb. Ent lõviosa lavastusest on ühe näitleja kanda. Marika Vaarik mängib preili Klammi, saksa kirjanduse õpetajat, kellele tema õpilased on kuulutanud sõja, sest üks klassikaaslastest sooritas Klammilt saamata jäänud hindepunkti pärast enesetapu.

Vaariku rollisooritus on eriline, võiks öelda erakordne, sest näitleja ette pandud ülesanne lihtsalt on seda. Kümme kirjandustundi, kümme pöördumist vaikiva klassi (publiku) poole, kümme pedagoogi katset noorukite vaikimismüüri murda ? viisakalt paludes, ähvardades, mõnitades, anudes, sõimates ja meelt heites. Omaette pähkel näitlejale on kindlasti juba traditsioonilinegi monolavastus, kus publiku reaktsioon pole siiski kohustuslik. Hoopis teises olukorras on aga preili Klammi kehastav Vaarik. Kuna mängureeglid on ette antud (publik muudetud osava, kuid lihtsa trikiga klassitäieks abiturientideks, neljale inimesele vaatajate hulgast antud lausa personaalne roll), siis ei suhtle näitleja mitte nn kujuteldava klassiga, vaid seisabki talle vaikimisboikoti kuulutanud inimeste ees. Näitlejal tuleb olla korraga ?mängult?, kellekski kehastudes, ja olla siinsamas reaalsuses. Mis tähendab: iga hetk võib keegi vaatajate hulgast vahele hüüda, vastu vaielda (lavalegi tulla? ? muuseas, see võimalus etenduse finaalis ühele vaatajale ka pakutakse). Seega näitleja peab publiku sekkumisel valmis olema võimalikeks tekstimuutusteks.

?Klammi sõda? on näitlejale otsekui kahekordne väljakutse: kehastuda värvikaks (usutavaks) tegelaskujuks ja olla õpetaja, inimesena usutav siin ja praegu. Marika Vaariku lavale ilmudes võiks oletada järgnemas tüüpilist karakterrolli tuntud headuses (selle sõna paremas tähenduses): range, nõudlik, keskea selja taha jätnud vastik mutt, kelle karikeerimisega poleks Vaarikul ilmselt mingeid raskusi. Ent see pole situatsioonikomöödia, kus on lihtsam vaimuka dialoogi-pingpongi ja ootamatute puäntide najal särada. Vaarik alustab vaoshoitult, ei rutta sündmuste ja karakteri arengust ette. Abiturientide ees seisab esialgu enesekindel, ettevaatlikult pinda sondeeriv pedagoog, kes õpilaste ja õpetaja vahelist müüri ikka veel kõrgemaks laob. Kes ei usu ka ise, et alanud sõjas võiks ta ise kaotajaks jääda. Õpilaste (meie, publiku) ees õigustab oma käitumist esmapilgul nipsakas ja kõrk vanatüdrukust õpetajapreili ja üsna suure tõenäosusega on just tema ühe klassivenna (ühe meie hulgast?) surma ajanud. Iga tunniga (10 korda astub õpetaja järjekordset saksa kirjanduse tundi alustades oma vaikiva klassi ette) koorub prl Klammi õpetajamaskist maha üks kaitsekiht, et, paradoksaalne küll, traagilises lõpplahenduses jõuda tagasi algusesse ?  õpetajani, kes prl Klamm tegelikult on ja on alati olnud: range, nõudlik ja väga hea oma ala asjatundja. Ent selleks peab õpetaja ja ka klass (publik) käima läbi alandava ja haletsusväärsegi enesepaljastuste kadalipu.

Kuid see pole ainult prl Klammi varjatud (tegelik?) mina, mille näitleja sammhaaval lahti mängib, tehes seda ühtaegu pieteeditundlikult (karakteriarengu kontekstis) ja jõuliselt. Vaariku tunnist tundi meeleheitlikumaid toone omandav monoloog vahetab kuidagi märkamatult justkui ?anri, monotükk muutub otsekui paljude tegelastega draamavormiks, kuigi kõnelejaid on vaid üks. Õpetaja monoloogides elustub kogu kool oma keeruliste suhete virvarris, tegelasi tuleb üha juurde, direktorist kehalise kasvatuse õpetajani, õpilastest kuni vastiku prussakani prl Klammi vannitoa põrandal. Kindlasti on näitlejale üks magusam (ja libastumisohtlikum) tund üsna lõpu eel, kui prl Klamm end klassi ees silmini täis kaanib ja kogu maailmale tõdesid näkku räuskab.Vaarik tajub piiri ?  kuigi purjus prl Klamm on ülimalt naljakas, mängib näitleja stseeni südantlõhestavaks appikarjeks. Kui mitte juba varem, siis see on kindlasti hetk, mil tahaks vaatajana-õpilasena saalist? prl Klammilt andeks paluda.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht