Üks uitmõte

Margot Visnap

NO-teatri “Stalkeri” iseenesest huvitavale vaatamiskogemusele lisandus hoopis hiljem üks selgitav vastus küsimusele, mis etenduse ajal pidevalt kummitas: mis mind lavastuse näitlejasoorituste puhul ikkagi häirib? Sain ju aru lavastuse mängureeglitest, aktsepteerisin neid (poleks olnud mõtet lavastuse jooksul ligi kaks tundi nende vastu sisimas aktiivselt protesteerida), ometigi jäi midagi kriipima. Selge, mis näitlejate mängulaadi tolles lavastuses kehtestas: viiel näitlejal (Mirtel Pohla, Gert Raudsepp, Tambet Tuisk, Kristjan Sarv, Jaak Prints) tuli mängida neid üles võtvatesse kaameratesse, mitte publikusse (laval “Kahvli“ saate võtet meenutavad operaatorid Ülle Bernhardt ja Jim Ashilevi olid samavõrd etenduse osalised kui näitlejadki). Näitlejate üliekspressiivne mängulaad jõudis ainult kaameratesse ja nende kaudu suurtele ekraanidele projitseerituna publikuni. Ühtaegu oli see tehniline lahendus, et iga näitleja mäng suures plaanis võredega nelja sektorisse suletud publikuni jõuaks (kui näitlejad sinu sektoris ei viibinud, siis sai nende tegemistest aimu ekraanilt). Teisalt teenis too võte “mäng-mängus” printsiipi: publik justkui vaadanuks pealt “Stalkerit” (või ka hoopis “Stalkeri” filmimist?) mängivaid näitlejaid. Igal juhul anti igal võimalusel publikule märku, et laval toimuv pole “päris” – kõige otsesema vihjena mõjus vist nn sibulastseen, kust ei jäänud meelde mitte see, “miks” näitlejad nutsid, vaid “kuidas” pisarate vool saavutatud oli – lõikad sibula pooleks ja hoiad neid võimalikult silmade lähedal. (Muuseas, millegipärast meenus üks NO-teatri “projekt”, mille käigus näitlejad laval päris viina jõid. Mis parata, aga alati kui NO lavastustes pudelist vett juuakse – “Nafta!”, “Stalkergi” – liigub mõte kiusliku kahtluse juurde: mis seal pudelis seekord on? Järelikult see irriteerimiskatse läks pihta!) Mis seal salata, pikapeale muutus niisugune “kaamerasse mängimine” tüütavaks nagu ka mängulaadi üliekspressiivsus. Kehtestatud mängureeglitega leppinuna tahtnuks ometigi näha elavat teatrit, suhtlevat (mitte näitavat) näitlejat. Üllatavalt sai see soov täidetud hoopis teisel moel, mõni päev pärast etenduse vaatamist. Kultuurisaates “OP!” tutvustati NO uuslavastust “Stalker” ja “OP-i” kaamera (rež Erle Veber)  oli jäädvustanud selle, mida etenduses ei sündinudki: kuna näitlejail puudus seekord kohustus mängida videokaamerasse, siis hakkasid nad (alateadlikult?) omavaheval suhtlema. Ja see oli pagana huvitav!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht