Küüni täitmisest pateetiliselt ja poliitiliselt

Madis Kolk

Kasterpalu ei harrasta Kõivu kaudu mingit intellektuaali positsioonilt mõttemängu.      „„Küüni täitmise” lood ja laulud”, Madis Kõivu ja Hando Runneli järgi. Margus Kasterpalu (lavastaja) ja Kaie Mihkelson, Garmen Tabor, Pille Lukin ja Aleksander Eelmaa, Guido Kangur, Margus Prangel, Märt Avandi ja ansambel Paabel. Esietendus  Saueaugu teatritalus 28. VII .  Kahe viimase aastakümne jooksul on nn Kõivu lavastamiskaanonist juba küllastumisenigi kõneldud ning tihti on need arutlused lähtunud sellest, kas üks või teine uuslavastus suudab taasavastada Priit Pedajase leitud võtme,  jääb sellele üritusele alla või püüab pakkuda hoopis alternatiivi. Olgugi need kriteeriumid mõneti kunstlikud, ei saa neist täielikult mööda vaadata ka Margus Kasterpalu lavastuse „„Küüni täitmise” lood ja laulud” juures. Selles on elemente, mis mõjuvad justkui teadliku poleemikana Kõivu lavastamise traditsiooniga, kuid samuti on seal kohti, mis näivad senistest tõlgendusteedest justkui täiesti hälbivat, tekitades küsimuse, kas on lavastaja  kõndinud nõnda mingit täiesti oma rada või vastupidi, püüdnud hoopis „tõelisele” Kõivule endale väliste mõjutajateta lähemale jõuda.

Üks aspekt, millega Madis Kõivu interpretatsioonide adekvaatsust mõõta, on olnud tema mäletamismehhanismide lavaline selgus ehk see, kas on püütud jääda Kõivu suhtes distantsile ning näidata tema dramaturgilisi mäluhargnemisi mingis rõhutatult kummastatud valguses, leides nii mõttekaaslust mõningais  modernistlikes teatrihoovustes, või võtta tema aegruum kogu oma möödapääsmatuses täiel määral omaks, minna selle sisse ning otsida seal niidiotsa. Selle dilemma ees seismist on natuke ebakorrektne nimetada valikuks intellektuaalse ja intuitiivse tee vahel, sest üks ei välista teist ning Kõivu mõistmisel on olulised mõlemad. Siiski on tundunud, et lavastaja, kes püüab Kõivule läheneda üksnes intellekti abil, satub kergemini  kõikvõimalike „sümbolite” jm ebateatripäraste kiusatuste lõksu, riskides mõjuda kas või „absurdistina”. Kuigi võib vaielda selle üle, kas ka Pedajas oma kohati koomika abil leitud tegelaspsühholoogia ning meelelises mõttes atraktiivsete kujunditega ei suru Kõivule peale mõningaid ohvreid, on tema töödes siiski oluline just see aistingutele avatud intuitiivsus.

Kirjanduse keskelt lavastajaks kasvanud Kasterpalu seniseid lavastusi on aga mõnikord  kammitsenud just liigne intellektualism, lavakujundite mõningane kalkuleeritus, mis võib pärssida mõne veel kogenematu näitleja orgaanilist rolliloomet, kui ta nimetatud takistuses just väljakutset ei näe. „„Küüni täitmise” lugudes ja lauludes” iseloomustab näitlejatööde kergust seevastu lausa estraadlik mängumaneer, mille puhul tekkiski eelnimetatud küsimus: kas see on Kõivu mõttesügavust ülekultustavate visioonide teadlik nihestamine või  ravib lavastaja selles võtmes omaenda kohatist režiilist raskemeelsust või on taotluseks hoopis välisärritajate äraheitmise teel tabada näidendi sünnikontekstis varjuvaid impulsse, mis publitseerimisele järgnenud kolmekümne aasta vältel on erinevate ideoloogiliste ja intellektuaalsete murrangute käigus kas unustatud või valehäbis kõrvale jäetud? Kasterpalu ei harrasta Kõivu kaudu mingit intellektuaali positsioonilt mõttemängu, mis  püüaks autorit suruda esmapilgul kohasesse, kuid tema enda seisukohalt siiski kaugesse teooriakarkassi, vaid on lähtunud nii näidendi žanrimääratlusest (irvemäng) kui ka avaremargis välja toodud kolme ühtsuse nõudest. Koos välise filosoofilisusega heidab Kasterpalu kõrvale igasuguse aukartuse Kõivu võimalike üldistussümbolite ees, püüdes esile tuua selle, mis „Küüni täitmise” monoloogides tõepoolest on, mitte selle, mida sinna on võimalik  sisse lugeda.

See meetod ei tööta läbivalt, sest koos ülemäärase aukartusega on monoloogidest kohati välja visatud ka näidendi avaram kontseptuaalne kontekst. Osalt tingib seda juba asjaolu, et loobutud on mitmest tegelasest ning seeläbi ka mitmest tegevusliinist, mis annaksid mõtte tegelastevahelistele suhetele. Samas välditakse nende kärbetega, olgugi tahtmatult, ka psühhologismisohu uppumist  ning nõnda ongi keskmesse tõstetud tegelaste kandvad monoloogid, ilma lisakohustuseta leiutada neile mingit teatripärast tegevuslikku tausta, n-ö põhjendust. Selle töö peaks ära tegema lavastuse ruumilahendus, mis vabastab publiku taju igasugustest tinglikkuse lõksudest.

Teemadel, mida Kõivu näidendis töötegemise vahepeal lahti mängitakse, Kasterpalu lavastuses üksnes räägitakse. Nii nagu ainult räägitakse ka töötegemisest endast. Vaatajale  pole loodud mitte illusiooni näidendi suletud ruumist, kus tegelased näidendikohaselt „paaniliselt” heina hanguvad, vaid publik on toodud küüni ette, kus näitlejad pigem suurendavad oma rõhutatult vaatajaile suunatud ja dramaturgilisest koest lahti harutatud monoloogidega lavastuse tegevusliku ja verbaalse plaani vastuolu. See võte ei kinnista aga mingit absurdistlikku ängi, vaid pigem teenib Kasterpalu lavastuslik  valik – lavastuse esimeses pooles tõlgenduslik, näidendi lõpuosas aga lausa kaasautorsusest kantud – hoopis sõnumi helgust. Kui publik lõpuks küüni sisse juhatatakse, on see ruum eelneva tegevuse, täpsemalt rääkimisega muudetud juba justkui hoopis üheks teiseks küüniks. Pahupidi pööratud ruumisuhteid lahti mängides, mis kulmineerub Sassi (Aleksander Eelmaa) monoloogiga katuseharjal, tühistatakse justkui selle küüni suletus ning  sinna jõudmine peaks mõjuma naasmisena kuhugi, mida kaua oodatud ning jõutud ära oodata, kuid millest näidend oma originaalvariandis meid lõpuni eemal hoiab. Loomulikult ei ole sel pööratud sõnumil vaid ideoloogiline põhjendus, kuid ilmselt on lavastaja, ühena mitmest taotlusest, püüdnud seeläbi aktualiseerida ka näidendi sünnikonteksti, võttes sellega enda kanda ka võimaliku banaalsuseriski.

Kui näidendi sünnihetkel  erutas tsensuuri väidetavalt just see suletud ruum, mida Aadam kiivalt tuuletõmbusest säästa püüab, siis hilisemate kümnendite mentaliteet on selle tõlgenduskeskme tõenäoliselt üleliigsena täiesti kõrvale heitnud. Nii ongi intellektuaalist Kasterpalu võtnud siin riski ühendada näidendi sünnikonteksti ühiskondlik plaan justkui teatava mõttepuhastusega, kõlagu selle tõlgendusspektri mõlemad äärmuspunktid tänasele intellektuaalile  pealegi kroonuliku varjundiga. Seda, et suletud ruum ei ole ideoloogiliselt peale surutud, vaid sõltub inimesest endast, rõhutab lavastuse esimene pool nii oma avatud kosmose kui ka distantsile tõrjutud monoloogidega, millele aitab kõrvaltvaataja positsiooni luua ka ansambel Paabel. Selle seisundi omaksvõtt ei jää lavastuses piirduma aga üksnes omaaegse ideoloogilise konteksti tühistamisena, vaid veelgi enam, oma pateetilisuses riskantse  positiivse programmiga: „tagasi küüni!” (mille tagavärav lavastuse lõpuks samuti avatakse). Seda ajahüpet või mentaalset nihet võiks ehk muidu tõlgendada vaid uitmõttena, kuid seda toetab kogu eelnev rõhutatud tööst hoidumine.

Tegelased muutuvad oma mälurännakutel elusaks mitte heinte hangumise toel, mis võiks olla Kõivu dramaturgiast aistingulist pidepunkti otsiva lavastaja esimene päästerõngas, vaid hoopis sedavõrd, kui „kohal” suudavad  näitlejad oma monolooge esitades olla sellest hoolimata, et tööd ei tehta. See vastuolu ei viita mitte Kõivule aeg-ajalt inkrimineerida püütud absurdismile, vaid veelgi riskantsemale banaalsuskarile, lavastaja soovile rõhutada näidendi sünniaja mõistes „mõisa köie lohistamist”, seda, et kolhoosi küünis ei tehtagi tööd. Veelgi riskantsemana mõjub selle teema edasiarendus – pärast Haraldi (Margus Kasterpalu)  järelehüüet Sassile maja taha puu latva heisatav sini-must-valge lipp. Siin võib aimata koguni lavastaja teatavat eneseirooniat: kuna olen juba see „Märkamisaja” ning Vabadussõja võidusamba tseremoonia lavastaja, siis kes veel, kui mitte mina, ei peaks meenutama vastavasisulisi momente ka Kõivu puhul, rääkigu ta rahvuslikkusest pealegi seda, mida räägib. Isegi kui see mõjub häirivalt, ei jää see lavastustervikus juhuseks ega katteta, sest just seda  liini kannab Margus Prangli Aadam, peremees ja töödejuhataja, kes teisi häälekalt tööle sundides ei tee seda ise moepärastki, kui ka mõni ta kaaslastest silmakirjaks pisut heina nokibki. Ka siis, kui Sass oma rännakult naaseb ning kui mitte just lunastajaks, siis vähemalt teenäitajaks osutub, ei paljasta Aadam oma tundeid, vaid üritab arhetüüpse eestlasena teisigi pimesi kaasajooksmisest hoida. Kui aga küüni naastakse juba kui Küüni, on Aadam taas see  leiva lahtilõikajast pereisa, kes jõudnud hetke ära oodata.

Seda lõpplahendust võib pidada nii ühe Kõivu unustatud tahu taasavastamiseks kui ka põhjendamatuks pateetikaks, mis saab alguse juba Haraldi monoloogist ja trikoloori heiskamisest ning jätkub lõpulauluga „Õhtu on käes …”, mis viib lavastuse tõlgenduse näidendi oletatava algintentsiooniga täiesti pööratud suhtesse. Olgu see pateetika miinus- või plussmärgiline,  hakanuks see aga ilmselt paremini tööle siis, kui üleminek näitlejate esialgselt estraadivõtmelt paatoslikule olnuks jõulisem. Seda, mis lõpus tulema hakkab ja ees ootab, hoiavad näitlejad terve lavastuse esimese poole justkui küljetsi varjul, eriti Guido Kangur Kustana, kelle metafüüsika tuleb publikuni läbi sketši-show filtri ja maalähedaselt. Kõivule küll oluline erootiline tähenduskiht on samuti esile tõstetud justkui väljaspool  tegelaspsühholoogiat, asjana iseeneses, just nimelt sellest kõneldes, nii nagu tegelased kõnelevad ka küüni täitmisest. Nii on isatu Lui (Märt Avandi) pärinud Aadama „viha”, kõndida ühest avatud küünist teise seemet peo peal hoides, kuid tema konkreetsed suhted, mis näidendis peaksid surmaga päädima, on lavastuses lahendatud pehmemalt, miska on kogu näidendi armastusliinid muudetud pelgalt läbivaks amelemiseks. Küll aga on see  – ilmselt tahtmatult ka mingi kerge meesšovinistliku maiguga – töösse rakendatud naistegelaste kestva ootusena „heintes inimeseks saada”, milles on poliitilise alatooniga tõlgenduse puhul täiesti põhjendatud koht, andes valusama mõõtme ka muidu pateetiliseks kiskuvale küüni naasmisele. Kõike eelöeldut arvesse võttes on ka põhjendatud, et muidu tegelaskonnast välja arvatud Haraldi monoloogi Sassi järelehüüdeks esitab lavastaja isiklikult. Kuidas muidu saaks ta eeloletatud tähendusvõimalusi otse publikusse kuuldavaks teha, olgugi see üsna riskantne samm. See tegelane põhjendabki kogu lavastuse kohati küsitavat pateetikat, märkides aegade sidet/katkestust, tema rõhutatud puudumist tähistab juba see, kui Guido Kangur pöördub Kustana lavastuse esimeses osas tema poole majja, sealt vastust kuulmata.

Küll aga võinukski lavastaja enda ilmumine  otse oma isakodust ning pärast näitlejate estraadlikku tulevärki mõjuda jõulisemalt, kui ta väljunukski majast päris iseendana, ilma karakteriloome katse vahefiltrita. Siira kohalolu varjutamispüüd kahandas aga ka eelloetletud sõnumivõimaluste mõjulepääsu, mis, kui juba seda teed minna, eeldaksid nõudlikuma Kõivu tundja jaoks ilmselt eriti vahetut otsesidet.