Kuhu kadusid kodud?

Kodutust ja kodumaatust on raske hoomata, kui see tunne endal tundmata. Valu, mida naised sõjakeerises kogevad, on adutav aga „Üht helevalget tuvi“ vaadates küll.

MARIS JOHANNES

Eesti Draamateatri „Üks helevalge tuvi“, autorid-lavastajad Mari-Liis Lill ja Priit Põldma, kunstnik Laura Pählapuu, helilooja Rasmus Puur, helikujundaja Raido Linkmann, valguskujundaja Priidu Adlas, liikumisjuht Rauno Zubko. Mängivad Teele Pärn, Britta Soll, Kaie Mihkelson, Laine Mägi, Emili Rohumaa, Kristo Viiding, Richard Ester ja Daniel Coll. Esietendus 19. VI Uuemõisa mõisas.

Igal inimesel on õigus oma eluloole, ütleb Merle Karusoo, kes on toonud elulood Eesti teatrisse. Autorid-lavastajad Mari Liis Lill ja Priit Põldma on oma tegudega eluloousku mitut puhku kinnitanud ning nüüd on nad Elin Toona raamatute põhjal kirjutanud-lavastanud tema loo. See algab Elini üürikeste lapsepõlvekildudega Haapsalus, jätkub sõjapõgeniku vintsutustega Saksamaal ja trööstitute pagulasaastatega Inglismaal, jõuab põgusate seikadeni Ameerika Ühendriikides ja sealtkaudu tagasi koju Haapsallu. See elukaar on muljetavaldav, nagu ka Elin Toona raamat „Pagulusse“, seda nii ajastudokumendi, ellujäämiskursuse kui ka kirjandusteosena.

Lugedes tajusin sugulust Viivi Luige „Seitsmenda rahukevadega“. Alateadvus sai piitsa, lõkkele lõi ürgne õiglustunne, millele ajastu julmus hagu alla viskas ja lapsesuine must huumor leevendust andis. Mõlema loo peategelane on väike tüdruk. Lapse kindel kants ja varjupaik on vanaema, ema elu kulgeb paralleelmaailmas ja isakuju jääb episoodiliseks. Nendel tüdrukutel on ühine veregrupp, nad võiksid oma punti võtta ka Leelo Tungla raamatu seltsimees lapse. Tulen nende näidetega lagedale, et näidata, kui tähtis on mulle Elin Toona „Pagulusse“.

Üks helevalge tuvi … Lavastus algab kojujõudmisega. Elin kompab pimeduses, jõuab suletud ukseni. Kas tal on käepärast võti, mis selle avab? Või on võti katki murtud, nagu ütleb laulusalm. Teele Pärna Elin on selles stseenis keskealine naine, täiskasvanud poja ema, jutt jookseb inglise keeles. Kuidas seletada Ameerikas üles kasvanud pojale (ja meile), mis elu on siin elatud, kes on pojale need tundmatud naised Elini minevikust, mida tähendab kadunud kodu ja Ernst Enno Eesti kultuuriloos.

Teele Pärna täiskasvanud Elin heidab mütsid-mantlid kõrvale ja muundub meie silme all lapseks – muutust ülemäära rõhutamata. Tema on selle lavastuse vedur, tuhisedes energiliselt olukorrast teise. Ta on terane tüdruk, uudishimulik ja natuke ninatark. Õnneks on tal veres parasjagu trotsi, mis aitab paguluses ellu jääda. Kirjanik Elin Toona jutustab oma lugu lapse vaatepunktist, lugeja on koos temaga hirmul. Teatris on teised mängureeglid. Kohti, kus raamatu Elin jookseb vanaema juurde lohutust otsima, laval suureks ei mängita. Kaie Mihkelsonile ei anta aega vanaema olla, roll on väga napi mängustiiliga. Aga see intelligentne, kunstiharidusega ja eneseteadlik naine sobib isepäisele Elinile ilmasambaks ka sel kombel: vanaema meelerahu on tajutav, mis sest, et arhetüüpne kuvand jääb loomata.

… lendas üle Inglismaa. Öeldakse, et sõjaaegsed lapsed saavad varakult täiskasvanuks, ent permanentsed ellujäämiskursused mõjuvad pärssivalt tundekasvatusele. Elin jääb lapsnaiseks ka siis, kui kurameerimisaeg käes, seda ka raamatus. Seejuures on hea, et laval peategelase välimust ei muudeta: ikka seesama kleit ja soeng, siin ja praegu, lapsena ja täiskasvanuna, ikka sama inimene.

See, kes kostüüme vahetab, on ema – jälle närviliselt uut kesta otsides kui näitleja, kes astub rollist teise. Ema Liki käitumist ja olemust on peaaegu võimatu mõista. Britta Soll laval on isegi arusaadavam ja mustvalgem kui raamatu-ema, kes kohati üdini hingestatud, siis hullunult julm. Elin peab oma emaga maha pika ja sõjaka dialoogi, mis peaks tähendama leppimist ja mõistmist, aga see laegas jääb mulle lukku. Seejuures on sõjas ülesanne number üks ellu jääda ja lähedased surmaohust välja tuua – see ülesanne Liki Toonal õnnestus.

Kodutust ja kodumaatust on raske hoomata, kui see tunne endal tundmata. Valu, mida naised sõjakeerises kogevad, adun aga küll. Mis meestele adrenaliinilaks, on naistele põrgu. Seda ütleb Ukraina sõjapilt ja ütleb Elin Toona, kui kirjeldab põgenemist pommide all ja lükata-tõmmata elu võõras riigis, kus oled kord venelane sakslastele, kord sakslane inglastele – oled võõramaalane. Lavastuses sellest pikalt ei räägita, see-eest mängitakse jõuliselt läbi koolikiusamise episood Saksamaal ja vaenamine Inglismaa lastekodus. Mulle olid märgilised lavastuse võõrkeelsed dialoogikatked. Pole neid vaja tõlkida, põgenikud visati võõrasse keelde palju väiksema ettevalmistusega kui meid etendusel. Olgu see publikule pisuke äratushetk, mis tunne on elada keelebarjääri taga.

Inglismaa oli lukku pandud … Üürikest Eesti aega jääb tähistama mälestus vanaema taani kokaraamatust ja teatraalse näiteseltskonna nõutukstegev sissetung. Ehmunud lapsele võivad kärarikkad täiskasvanud mõjuda groteskselt, aga see on tagantjärele tarkus. Ei osanud lavastuse alguses seda karnevali lapse silmadega vaadata, pigem meenutas etteaste Alamkolka Hamleti hiirelõksu. Seejuures Vene sõdurite sissetung oma jõhkras lühiduses andis väga täpse signaali. Põgenemise episood krigises taas. Milleks on vaja nii palju olustikku tuulemasinast kalavõrguni? Lavastuse algus võngub kohmetu koomika piirimaal. Kas seletada seda lapse meeltesegadusega? Äkki pakutakse naivistlikku teatrilaadi. Raske on koodile pihta saada.

Esimesest hetkest peale hakkab hästi toimima Laura Pählapuu kujundus. Uuemõisa restaureeritud mõisa tiibhoone oma madala sammassaaliga on räämas nagu sõjatanner. Lavaruum on mõtteliselt jaotatud kaheks paralleelmaailmaks: eeslavaks, kus elatakse ja ollakse argipäevas, ning sammaste­taguseks, kus jooksevad mälestuspildid. Kahe maailma vahel on puust uks, väga realistlik ja sümboolne ühteaegu. On see uks kadunud koju või mälestuste juurde? Kuidas kunagi. Aga kelle käes on võti? Sammaste tagant astuvad eeslavale ootamatud külalised, tihtilugu ka vaenlased, kes peret terroriseerima tulevad. Lavaruum on pikk ja kitsas, eeslava ühes nurgas on jalutu, lõhutud klaver kui mälestus kuldajast, teise nurka on unustatud paar mõisatooli, mis jääb tähistama vanaema teekonna lõppu. Eeslava keskpaik on üks suur läbisõiduhoov: siin pole kohta kodule, siin pole turvaline.

… luku võti katki murtud. Kui raamatus oli kõige emotsionaalsem Elini ja vanaema liin – see, kuidas pagulaslapsele on vaja ilmasammast, mis tähendab kodu ja turvatunnet –, siis lavastuse Elin on iseseisvam. Lapse siseelule ja hirmudele ei anta ruumi, sest on vaja looga edasi liikuda. Seiklusi on palju ritta pandud, aga see ei toida tunnet ja emotsioon hangub. Kriitikud on „Ühele helevalgele tuvile“ ette heitnud materjali liigset turvalisust. Minu meelest on sündmuste kaleidoskoopilisus see, mis ei anna aega valuleda. Põgenemise pinge ei jõua meeltesse, lapse hirm ja mure jääb ulja maski taha. Ja juba kerib järgmine sündmus ennast lahti.

Haiget ju tehakse – ja kuidas veel: ema peksab tütart nii, et pinnud pingist väljas. Miks peksta lihane laps poolsurnuks, kui ta on ohver ja vajab lohutust? See tegu jääb raamatus hämaraks, teater oma kehalisuses karjub kõrva veel kõvemini – miks nii? Kas ema on psüühiliselt haige, sõjapingest hulluks läinud või on tegu ajastu mentaliteediga? Samasugust karmi „karistusseadustikku“ harrastatakse nii saksa koolis kui ka inglise laste­kodus.

Ühtses vormis koolilapsed hangunud nägudega füürer-õpetaja õhutusel marssimas kui rünnakrühm Elini kallale – see stseen on mõjuv. Vabrikupinkide monotoonne kolin ja inimene kui masin annab märku, et siin pole elamisväärset elu loota, siit tuleb põgeneda … kuhu mujale kui Ameerikasse. „Massistseenid“ hakkavad toimima ja teiseks vaatuseks on lavastuse rütm paika loksunud, koomikaelemendid kõnetavad ning kui toimub kalanäoliste ametnike väljamarss vastses Eesti Vabariigis, on see absurdne ja täpne. See groteskne defilee on pühendatud Haapsalu linnavalitsuse asjatajatele, kelle tõttu Elin Toona oma kodust ilma jäi.

Mitu seppa seda peavad parandama … Kolme naise odüsseias on mitmeid tähtsamaid ja episoodilisemaid kaasteelisi, keda mängivad Laine Mägi, Kristo Viiding ning lavakooli värsked lõpetanud Emili Rohumaa ja Richard Ester. Kõik „Ühe helevalge tuvi“ jõhkardid ja kandilised on Kristo Viigingu päralt. Vahet pole, kas mees või naine, sakslane, inglane või venelane, kõik on tulnud vägivaldsest maailmast Elinile haiget tegema – nii pedofiilist vägistaja kui ka julmad kooli- ja lastekodujuhatajad. Galeriisse kuulub puritaanist väliseesti kultuurihiiu kõrval ka Elini isa, kes tütre elust välja astub, mullane rohututt lapsekäega taskusse surutud. Lõpuks saab Saulusest Paulus ja Kristo Viidingust Don, Elini kallim, kellega koos üle mere Ameerikasse purjetada – ilus ja kõnekas pisirollide rida.

Sellele vastanduvad Richard Estri mängumehed: igavene seikleja onu Paul ja Elini noorpõlvekiindumus Ivar. Onu Paul on selle lavastuse kõige helgem kuju. Sõõm värsket õhku puhub üle lava, kui ta lokkige lehvides sisse marsib – Elinil on tast palju rõõmu.

Haapsalu kadunud kodu sümbolkuju on tädi Alma, Laine Mägi mängitud, nagu ka hellusega tehtud jänes Muki roll: loomakese seltsis saab Elin kordki olla laps. Kõiksugu parukas-viltu-peas-prouasid tuleb ses lavaloos veel mitmeid ette, aga kõige vastikum nähvits oli Mägi nirupatsilise koolitüdrukuna. Sellist kribu tuleb karta!

Tema vastandiks on pikk vibalik, oma kehas ennast veidi ebakindlalt tundev Emili Rohumaa nägu tüdruk, kes korraks sai olla ka Elini isa pikapärliline uus kallim. Kooli ja lastekodu stseenides moodustasid Laine Mägi ja Emili Rohumaa väga hea koosluse: üks lühike ja teine pikk, õelad mõlemad. Kõigi kõrvalosaliste kiireid kostüümi- ja karakterivahetusi oli lust vaadata ning tundus, et ka lust mängida.

… seda ütled sina, vana tatinina! See Läänemaa liisusalm (siin alapealkirjadeks lõhutud) meenus Elin Toonale paguluses, kui ta oli jõudnud oma teekonnal Inglismaale, mis oligi ta ees lukku pandud ja luku võti katki murtud. Tema elu on olnud kui seiklusfilm. Rännanud riigist riiki, vahetanud kontinente ja elupaiku, jõuab ta lõpuks tagasi Eestisse koos täiskasvanud pojaga, kelle rollis inglise emakeelega Daniel Coll. Meile näidatakse Ameerika elupilti kui lõbusat koomiksit. Eestisse jõudnud poeg on heatahtlik vaatleja, kes on siia kui kuu pealt kukkunud. Ta peab emaga kurbnaljakaid inglisekeelseid dialooge. See tähendab, et Elini kodukeel ei ole enam eesti keel.

Üks vana uksevõti on lavastuses omalaadne talisman, mida paguluses käest kätte edasi antakse. Aga koduuks, mille Elin avada võiks, elab ainult mälestustes. Nagu oleks taas loetud kadunud Ärni luuletust, vanaisa Ernst Enno „Kadunud kodu“.

Lavastuse lõpukaadris naeratab meile Elin Toona ise. Ta seisab Haapsalu lahe kaldal kohas, kus kunagi oli tema lapsepõlvekodu.