Kuhu lõoke lendab?

Laura Jaanholdi „Nukumajas“ käsitletakse vägivaldse suhte teemat, Hendrik Toompere seeniori teemaks võiks olla laiemalt tänapäeva muutuv väärtussüsteem.

KAUR RIISMAA

Vanemuise „Nukumaja“, autor Henrik Ibsen, tõlkija Henrik Sepamaa, lavastaja, muusikaline kujundaja ja valguskunstnik Hendrik Toompere sen, kunstnik Elisa Sinisalu. Mängivad Maarja Johanna Mägi, Andres Mähar, Ragne Pekarev, Margus Jaanovits, Aivar Tommingas ja Külliki Saldre. Esietendus 26. X Vanemuise väikeses majas.

Endla teatri „Nukumaja“, autor Henrik Ibsen, tõlkija Henrik Sepamaa, lavastaja Laura Jaanhold, kunstnik Illimar Vihmar, koreograaf Rauno Zubko, valguskunstnik Karmen Tellisaar, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, videokunstnik Mikk-Mait Kivi. Mängivad Märt Avandi, Liis Karpov, Karl-Andreas Kalmet, Karin Tammaru, Meelis Rämmeld, Lii Tedre ja Maarit Juhkamsoo. Esietendus 2. XI Küünis.

Laura Jaanholdil polnud aimugi, et Hendrik Toompere seenior Vanemuises samuti „Nukumaja“ lavastab. Ma ei tea, kas Toompere teadis, et Jaanhold lavastab. Omaaegsest melodraamast maailmateatri klassikaks saanud Ibseni näidendi lavastamine annab aga aimu, et ühiskonnas on midagi paigast ära või hoopis paika loksumas. Mõni aeg tagasi lavastasid Johan Elm Nuutrumis ja Ott Raidmets Endlas David Harroweri „Musträsta“. Mõtteliselt asetuvad „Nukumajad“ nende lavastuste kõrvale või järele. Seejuures tekib küsimus, millal lavastatakse eesti teatris „Lolita“? Edward Albee oivaline dramatiseering ootab tõlkimist ja lavastamist. Võib-olla see, et „Lolitat“ ei lavastata, ütleb käesoleva aja kohta samavõrd, kui „Nukumaja“ paarislavastamine?

Nora, Irene ja Laura. Ibsen kirjutab Nora loo maha oma tuttava Laura Kieleri (Smith-Petersen) abielu pealt. Laura oli Norras sündinud algaja kirjanik, kes kolis isa surma järel emaga Kopenhaagenisse. Ta abiellus seal koolidirektor Victor Kieleriga. Mehe tuberkuloosiravi eesmärgil sõitis perekond Itaaliasse, tagasiteel külastasid nad 1876. aastal Ibseneid Münchenis ning Laura pihtis Suzannah Ibsenile, et võttis reisi tarbeks salaja laenu ja loodab selle oma raamatute müügist tagasi maksta.

Henrik Ibsen, kes, muide, Laurat lõokeseks kutsus, aga keeldus raamatu eest kostmast. Raamatut ei ostetud ning Kieler on sunnitud võtma vanade laenude tagasimaksmiseks uusi. Ja võltsib siis tšeki. Muidugi tuleb katteta tšekk välja. Victor ei andestanud Laurale, polnud tänulikki elupäästmise eest, keelas naisel lastega kohtuda ja nõudis lahutust. Laura pandi kuuks ajaks hullumajja. Paari aasta pärast kutsus Victor Laura tagasi ja Laura jäi nõusse. Kielerite peredraama oli Kopenhaagenis üldteada ning Ibseni näidend tõi vana loo jälle pinnale. Laura anus Ibsenit, et see avalikult salgaks inspiratsiooniallika, kuid Ibsen polnud nõus seda tegema. Kaks korda reetis Ibsen Kieleri.

Võib-olla südametunnistuse sunnil tuli Ibsen kunstiteose ja elu vahekorra juurde tagasi oma viimases näidendis „Kui me, surnud, ärkame“. Skulptor Arnold Rubek kohtub mere ääres hotellis Irenega, kelle järgi oli modelleerinud „Ülestõusmispäeva“, kunstniku kunagi kuulsaks teinud töö. Irene oli olnud vahepeal hullumajas: „… siis lasksid nad mind hauakambrisse, … mille müürid olid polsterdatud – et keegi ülal ei kuuleks, kui hauast hüütakse.“ Nüüd on Irene veendunud, et on surnud. Ka Laura Kieler suri: temast sai Ibseni näidendi tõttu Nora. Selleni välja, et mõned kriitikud, kes arvustasid Kieleri teoseid, kirjutasid oma nime asemel lõppu Helmer.

Meeste maailm, naiste maailm. „Nukumaja“ on päris näidend, mitte propaganda. See on näidend ebavõrdsest suhtest ükskõik millises sotsiaalses kontekstis. Üks pool on veendunud, et suhe on võrdne, ja elab õndsas teadmatuses. Teine pool on teadlik suhte ebavõrdsusest ja etendab võrdsust. Nora sõltub Torvaldist, et Krogstadile laen tagasi maksta: Noral on vaja raha, ta peab oma mehele etendama armastust, väikest lõokest, tahab või ei taha. Kaheksa aastat sellist topeltelu elada on muidugi vaimselt kurnav.

Tänapäeva Norad ei lähe minema, vaid saavad paanikahoogude ja ärevuse vastu diagnoosi ja retsepti ning elu kulgeb vanas vaos rahulikult edasi (ainuüksi mõte sellest tekitab klaustrofoobiat). „Nukumaja“ kuulub Freudi ja psühhoanalüüsi kujunemise aega. Polegi vist teist näidendit, kus nii ilusasti Id (Nora maiustamine, lapselik käitumine, mõtlematud finantsotsused) põrkuks super­egoga (ühiskonna ootused, Torvald, meeste moraal ja meeste eetika) – selleks, et ego saaks välja murda.

Torvald on mees, nagu on selles ühiskonnas kõik mehed, ning Helmerite perekond on nagu kõik perekonnad. Kes reeglite vastu eksib, visatakse ühiskonnast välja ning tagasitulek on äärmiselt keeruline. Põnev, mismoodi Vanemuises Margus Jaanovits mängib Krogstadi kõrgelt kukkumist ning Endlas Meelis Rämmeld seda, kui sügavasse auku ühiskonnast välja heidetud Krogstad kukkunud on. Et mitte paariaks muutuda, tuleb hoida laitmatut renomeed, korraldada pidu­õhtuid, vastuvõtte, näidata külalistele oma nips­asjakesi ja rääkida viimasest puhkusereisist. See ühiskond on kitsarinnaline, pealiskaudne ja silmakirjalik.

Helmerid elavad maailmas, kus naisele antakse n-ö seltskondlik haridus: lugemine-kirjutamine, klaverimäng, tantsutunnid … aga mitte enam. Võlakirjade, aktsiate, allkirjade ja lepingute maailm on meeste päralt. Naisel ei või olla varandust, samuti ei saa ta mehe teadmata laenu võtta. Mees on see, kes annab naisele raha majapidamise ja lastekasvatamise tarvis. Nagu Nora ütleb: naine oli oma papa nukuke ja läks abielludes mehe majja mehe nukuks.

Ehk on see komöödia? „Kas naisel ei või olla õigus oma isa mure eest hoida ja oma mehe elu päästa?“ küsib Nora esimeses vaatuses. Kolmandas vaatuses see repliik kordub: „ma ei usu ilma peal, et naisel pole õigust oma sureva isa peale armu heita või oma mehe elu päästa.“ Ära minnes ütleb Nora veel: „Kui naine mehe juurest ära läheb nagu mina nüüd, on mees kõigist kohustustest naise ees vabastatud.“ Need on ilusad sõnad, aga jurist lisaks: õigus­tühised. Just abielu kontekstis õigustühised, sest abielunaisel pole Laura Kieleri aegses Kopenhaagenis õigu­poolest millekski õigust.

Keegi ilmselt ei pea „Nukumaja“ päriselt komöödiaks, aga naljakalt satiiriline on see küll. 1857. aasta Taani kaubandusseadusest saati oli vähemalt 25aastane vallaline naine mehega võrdne pärandust vastu võtma ja n-ö FIEna tegutsema. Abiellumata naised, vanatüdrukud ja lesed (Anne Marie ja Kristine Linde) võisid töötada näiteks lapsehoidjate või õpetajatena. Kogemata lapseootele jäänud Anne Marie pidi lapse kasuperre andma ning töötas Nora ammena, pärast ka Nora laste hoidjana – Anne Marie elus on olnud raskeid valikuid. Aga, kuigi otsesõnu seda ei öelda, paistab, et Anne Marie pole abielus. Groteskselt naljakal kombel on Anne Mariel ühiskonnas märksa rohkem vabadusi ja õigusi kui Nora Helmeril, kelle lapsi ta hoiab.

Torvald, doktor Rank, Krogstad: ihnuskoi, targutav arst ja kiidukukest argpüks. Need on ju commedia dell’arte maskid. Eriti Margus Jaanovitsi Krogstad oma kuldketi ja liibuva pologa meenutab il capitano’t. Võib-olla just selle võrdluse pärast on mul raske Karl-Andreas Kalmeti Ranki kuidagi tõsiselt võtta, ta nagu ei mahu il dottore stereotüüpi. Pantalone ja doktor, ihnuskoi ja targutav vanamees on teineteist täiendavad paarid commedia dell’arte’s, nii nagu nad täiendavad teineteist Ibseni näidendis. Mõjujõu stseen Krogstadiga, armuavalduste stseen doktor Rankiga on piri­pardani koomilist potentsiaali täis ning Vanemuises tuleb see ka kenasti välja. Lihtsalt ongi naljakas. Ma ei tea, kas Toompere on teadlikult „Nukumaja“ koomilist elementi lavastanud või tuleneb see tema lavastajakäekirjast, aga mul on hea meel, et sardooniline koomika on vähemalt ühes „Nukumaja“ lavastuses alles.

Või hoopis melodraama? Tänapäeval seostatakse sõnaga „melodraama“ Mehhiko seebikaid, ent Ibseni ajal polnud see tingimata halvustav määratlus. See viitas lihtsalt näidendile, mille tegevus on sensatsiooniline, toimub rikkas ja õnnelikus kodus, mida ähvardab hädaoht, näiteks väljapressija, ning vahepeal on ka tantsu-laulu. Tõepoolest, kui Torvald Helmer ei oleks saanud pangadirektoriks ega vallandanuks Krogstadi, oleks Noral olnud aasta alguseks laen tagasi makstud ning kõik oleksid elanud õnnelikult edasi. Isegi ilmselt Nora. Ego suiguks.

Laura Kieler tegi lihtsalt midagi lolli: ta võltsis tšekki. Ibsen kirjutas Nora natuke rafineeritumaks, lastes tal võltsida oma isa allkirja. Oskamatust meeste maailmas orienteeruda näitab see, et Nora eksib kuupäevaga: isa on kirjutanud lepingule alla justkui pärast oma surma. Pinget kruvib asjaolu, et ainult üks laenumakse on veel jäänud ja Krog­stad haarab sellest kinni. Pääsemine on juba käeulatuses ning nüüd on Nora ümber korraga maailm kokku langemas.

„Nukumajas“ pole otseselt muidugi pommi, peale Helmerite abielu ei lenda miski õhku, kuid ülekantud tähenduses paneb Nora teise vaatuse lõpus pommi tiksuma küll. 31 tundi, arvutab ta kokku, „on jäänud elada“, enne kui tõde selgub. Läbipaistva seinaga postkast asetab pommi otseselt fookusesse. Meie teame, et Torvald ei tea, et kohe käib pauk. Torvald juba läheb ümbrikku võtma – ja midagi tuleb vahele. Läheb uuesti – ja jälle tuleb midagi vahele. XX sajandil muutus see võte thriller’ite ja komöödiate stambiks.

Nii et ikkagi tragöödia? Toompere lavastus Vanemuises meenutab Andy Warholi maale, kus pealiskaudsus tõstetakse tasapinnalt üles, et demonstreerida selle sügavust. Eriti naljakalt mõjub lavakujunduses justkui Bauhofist ostetud ratastel ohvrioinas. Jaanholdi lavastus meenutab XIX sajandi olustikumaali, millel kujutatakse kodanliku abielupaari argipäeva rõõme ja probleeme: fookus on vaimsel vägivallal, see on lõikavalt realistlik lavastus. Olen üsna paksu nahaga, aga esimesel korral ei suutnudki ma jääda kolmandat vaatust vaatama, nägin selle ära järgmisel etendusel.

Laura Jaanholdi „Nukumaja“ ei ole maailmateatri klassika, vaid iseseisev ja tolmuvaba teatritekst. Liis Karpovi ja Märt Avandi mäng, omavaheline sünergia, millega nad tajuvad teist näitlejat, pääseb Endla Küünis (s.t väikeses saalis) mõjule, keerab su oma peas iseenda vastu üles. Kakub hingest ja tuustib südamest. Ma ei taha Helmeri nimele liiga palju tähelepanu pöörata, aga tõlkes on see sõna „kiiver“, s.t midagi, millega end kaitsta. Jaanholdi lavastuses tuleb Toompere lavastusega võrreldes rohkem esile, et kogu draama ja traagika johtubki sellest, et nii Torvald kui ka Nora kaitsevad midagi: oma arusaama turvalisusest, perekonnast, heast elust, tähendagu see viimane siis mida tahes. Kaitsevad sellise usinusega, et tükid taga.

Avandi Torvaldit võib tõesti vihata (nagu Avandi ühes intervjuus ka soovi avaldab¹), kuid just Endlas paistab välja, et Torvald on oma aja, ühiskonna, mentaliteedi toode, sellisena naiivne – ta on laps. Torvald teeb haiget: nagu laps mängib ta nukuga ja kakub sel juuksed peast – ise aru saamata, et tema käitumises on midagi valesti. Torvald kutsub oma naist lõokeseks ja oravakeseks – Torvald ei vaata naise peale ülalt alla, see pole patroneeriv kõne. Torvald räägibki nagu viieaastane poiss, uskudes, et on selle temaga sama katuse all elava tüdruklapsega võrdne. Victor Kieler käitus jõledalt, aga nii, nagu sellises olukorras mehed käitunukski. See nending ei tee temast halvemat või paremat inimest, aga küsimuse esitab küll: kuidas sa tead, et oled halb inimene, kui sind ümbritsev keskkond tuletab igal sammul meelde, et sinul on õigus?

Või siiski komöödia? Kuhu läheb Liis Karpovi mängitud Nora? Mehe nõusolekuta ei saa ta end hotelligi sisse kirjutada. Noral pole mingit sotsiaalset võrgustikku, tuttavate abielupaaride koduuks jääb talle suletuks. Keegi ei taha langeda koos Noraga. Küllap läheb ta proua Linde juurde, teadmata, et leiab sealt Krogstadi. See on aga klassikaline ustekomöödia olukord. Kuhu võiks minna Maarja Johanna Mägi Nora? Tõenäoliselt oma idufirmat tegema².

Nora ja Torvaldi vanusevahe on tavaliselt umbes kümme aastat, Maarja Johanna Mägi ja Andres Mähari vanusevahe on kakskümmend aastat. Torvald võiks vanuse poolest Nora isa olla, mistõttu saab sellest Norast trofeenaine. Ta nagu ei olegi kolm last sünnitanud kodukana (või -lõoke). Oma kõhulihaste ja kauni nahaga meenutab Nora Instagrami-emasid, kes läikima löödud kodus kolme lapsega pastelsetes toonides elu elavad (teenijad, koristajad, autojuhid, mees ja tema palk nendes videotes reeglina kaadrisse ei jää).

Jaanholdi „Nukumajas“ käsitletakse vägivaldse suhte teemat, Toompere teemaks võiks olla laiemalt tänapäeva muutuv väärtussüsteem. Vanemuises on Nora see naine, kelle kohta keskealised meeslumehelbekesed vinguvad, et naised enam ei sünnita, vaid teevad karjääri ja perekond pole enam naistele püha. Kuigi Endla „Nukumaja“ on sotsiaalselt lõikavam ning ka visuaalselt tänapäeva toodud, siis mõjub Vanemuise „Nukumaja“ tänapäevasemana. Toompere võib öelda, et tema eesmärk polnud „Ibsenit teha“³, kuid välja kukkus üsna tekstitruu lavastus: milline on naise roll muutuva maailma muutuvas väärtussüsteemis? Kuhu lõoke lendab?

140 aastat tagasi võis Nora sõita USAsse (oli väljarändamiste aeg), pigemini sattuda aga hullumajja (nagu juhtus Laura Kieleriga). Ühiskonna kohta ütlebki rohkem see, kuhu me kujutleme Norat minemas, mitte aga näidendi tegevus. Nora lahkumine oli Saksamaal mõeldamatu ja Ibsen oli sunnitud näidendile uue lõpu kirjutama (Nora heidab end laste ette põrandale). Tänapäeval on kõikvõimalikud mindfulness–retreat’id, joogalaagrid ja eneseavastamiseretked röövinud Nora äraminekult draama. No kuidas sa võtad Nora äraminekut täie tõsidusega, kui kuskil Eestis toimub samal ajal „24 tunni süljestamisritriit bo võimlemise ja identiteedimuutusega“? „Ma ei saa enam leppida sellega, mida suurem osa inimesi ütleb ja mis seisab raamatutes. Ma pean ise nende asjade üle järele mõtlema ja neis selgusele jõudma“ kõlab tänapäeval üsna samamoodi kui labaseks kulutatud „mina mõtlen oma peaga“.

Teatav karikatuursus Toompere lavastuses pole halb, vastupidi. „Nukumaja“ on Ibseni ainuke näidend, mis põhineb tõesti aset leidnud sündmustel ja evib sellisena juba eos iroonilist kõrvalpilku. Nagu Ibsen ütleb skulptor Rubeki suu läbi: „[minu portreebüstide] „hämmastav sarnasus“, mida rahvas imestades vahib … sisuliselt aga lugupeetud, auväärsed hobusenäod, kangekaelsed eeslilarhvid, lontis kõrvadega, madalalaubalised koerakoonud, täisnuumatud seapead ja vahel ka tölbid, brutaalsed härjalõustad …“ Või siis: ratastega ohvrioinad.

1 Kristi Raidla, Märt Avandi Endla „Nukumajast“: loodan, et kõik naised vihkavad mind südamepõhjast. – ERRi kultuuriportaal 30. X 2024.

2 Näidendis läheb Nora oma kodukohta tagasi, Kristine tuleb järgmisel päeval Nora isiklikke asju kaasa viima. Aga küsimus jääb sellegipoolest: mida Nora nüüd edasi teeb? Lahutus saaks kõne alla tulla, kui üks pool abielus on tõendatult truudusetu.

3 Lauraliis Jurkov, Hendrik Toompere toob Vanemuises lavale Ibseni „Nukumaja“. – ERRi kultuuriportaal 28. X 2024.