Kui ebaoluline fakt saab põletavaks küsimuseks

Lavastuses „Fun Fact“ on näitlejad seadistanud end vagunisaatjateks, aga see, milline reis tuleb, sõltub vaatajast ja laudkonnast.

KAJA KANN

Bunkeri ja Kanuti gildi saali kaasproduktsioon „Fun Fact“ („Naljakas fakt“), autorid Branko Jordan, Katarina Stegnar, Primož Bezjak, Mart Kangro, Juhan Ulfsak ja Eero Epner, helikunstnik Jure Vlahovič, valguskunstnik Andrej Petrovčič, kostüümikunstnik Olja Grubić. Esitavad Katarina Stegnar, Primož Bezjak, Mart Kangro, Juhan Ulfsak ja Eero Epner. Esietendus 1.XII 2023 Ljubljanas, Eesti esietendus 22. I 2024 Kanuti gildi saalis.

Kanuti gildi saalis esietendunud lavastus „Fun Fact“ on meelepärane kõigile neile, kes tahavad teatritoolil niheleda, kaaslasega asju arutada ja vahel ka nutiekraani piiluda. Kaasaelamine on igal viisil lubatud, lausa soositud. Viis näitlejat kutsuvad publiku saali, kus juba ootamas kuus lauda. Sujuvalt jaguneb publik meeskondadesse ja viktoriin võib alata. Tuled ei kustu.

„Fun Fact“ on Eero Epneri, Mart Kangro ja Juhan Ulfsaki kolmas koos loodud lavastus. Iga etenduskunstnik on töötanud eraldi nii siin kui ka seal, aga koos teevad nad lavastusi üle kahe aasta ja alati Kanuti gildi saalis. Esimesest lavastusest „Workshop“ sain teada, et alustades saagimist on parem tõmmata esimene tõmme enda poole, teisest, „Kas te olete oma kohaga rahul“, mõistsin, kui privilegeeritud ma olen, kuna elasin lapsepõlves Meriväljal eramajas. Kolmas lavastus „Fun Fact“ on tehtud koostöös sloveeni näitlejate Katarina Stegnari ja Primož Bezjakiga ning kavalehe järgi peaks rääkima kahe riigi ühisosast. Ilmselt proovides ja lavastuseks materjali otsides sellest ka räägiti, kuid tegelikult toimub mälumängu formaadis nimetissõrmega meie ajudele koputamine.

Kuue aasta jooksul on Ulfsak, Kangro ja Epner välja töötanud täiesti omanäolise etenduseformaadi, mille keskseks meetodiks on vaataja tähelepanu juhtimine iseendale ja iseendasse. Fakte esitatakse enesekindlalt ja palju, mõned neist on naljakad, mõned toovad endaga kaasa individuaalse või kollektiivse trauma minevikust, mõned on ehk lihtsalt valed. Küsimusi ja fakte laotakse lauda, justkui ehitataks klotsidest maja.

Esmalt tehakse vundament, turvaline aluspõhi laotakse lihtsate ja naljakate tähelepanekutega elust, publik saab alustada kaasamõtlemist. Maja aknakohad jäetakse esialgu täitmata, taas hea võte publiku aktiveerimiseks, aknad asetab vaataja alles pärast katust ise õigele kohale. Veel enne maja valmimist tõmmatakse mõni klots altpoolt ära, mispeale maja natuke kõigub, aga kokku ei kuku. See kõik on tohutult põnev, eriti kui kogu tervikut üheaegselt tähele panna ja ehitamisele kaasa elada.

Kui aga jääda kinni igasse fakti ja puudutatud teemadesse, siis võiks lavastust võrrelda anekdoodiga „Eestlane, venelane ja sakslane said kokku ning …“. Kangro klounaad musta kaltsuga narrib teda ennast, nii nagu igas korralikus naljas olema peab. Siiski saab siin solvuda, kuna me oleme seda näinud, ja siis, kui me seda esimest korda nägime, oli see palju parem. Nüüd mõjub see tsitaadina eelmisest lavastusest, kus ta püüdis hiigelsuurt plaati publiku vahel kuhugi paigutada. Tookord me naersime, nüüd enam mitte. Paratamatult plõksab sisse moraalitsemine, mitte nii otsene nagu Kinoteater „Õhtuses vööndis“ tegi, aga ikkagi. Sõnum on selge: vaadake, kui naeruväärselt uhked oleme me oma pisikese Munamäe üle, eriti võrreldes sloveenidega, kellel on Alpid. Muidugi on kaugelt vaadates naljakas, kui ühe mäe nimi on Munamägi, aga see nali ei vabasta, vaid põhjustab alaväärsuskompleksi ja pingeid. Meie lame maa võiks ju olla ka lihtsalt üks naljakas fakt. Publik naerma ei hakka.

Teine hetk, mis võib solvata, on see, kui vaatajatega koos lauas istunud Epner alustab ootamatult „Läänemere lainete“ esimest fraasi. Vaataja ehmatab, vaatab endasse ja leiab, et ilmselt oli tegemist kommentaariga tema enda lolluse ja labasuse pihta, sest kuidas ta saakski seda teisiti võtta, kui eelmisel suvel lauldi tema enda sünnipäeval merelaule, mida me nii väga armastame. See vaataja saab teada, et ta on hoolimatu. Purjus merelaulu laulja ei pea meeles, kui palju mehi meil merre on jäänud. Vähetähtis pole ka fakt, et laulu esitab lugupeetud ja alati terav kunstiteadlane Eero Epner. Järelikult on vaataja süüdi, alaväärne või lihtsalt naljakas eestlane, kes ei oska hinnata kõrget maalikunsti, ei külasta näitusi, jaurab sõpradega õlleklaasi taga laulda totakaid merelaule.

Kindlasti leidub etendustel ka inimesi, kes võtavad teadmisi ja mälumängu väga tõsiselt, nad on täpsed ja kui juhtub, et küsimuste koostajad on teinud vastuses pisimagi vea, saadavad korraldajatele täpsustusi ja proteste. Nemad võtavad ka eestlust väga tõsiselt ja kuna lavastuse teemad olid valitud vaheldumisi Sloveeniast ja Eestist, siis etenduse turvalisele vundamendile toetuv vaataja viib otsad kokku: ahah, eestlased on lollid. Muidugi on huvitav fakt ka see, et too vaataja ei märka, et sloveenid on lollid. Järgmine vaataja, kes naudib etenduse dramaturgiat, jälgib maja ehitust, plaanib kaasa, täidab lünki, kontrollib vundamenti – see vaataja võtab Epneri jauramist tsemendina, mida oli vaja panna kahe kivi vahele, et sein hiljem katust kannaks. Asi ei ole temas, vaid majas, mida ehitatakse.

Nii on trupp ka endale seadnud mitu lõksu, millest tuleb välja rabeleda. Vaatajad suunatakse väga isiklikku ja tõsisesse arutellu ning siis nad soovivad, et me ei võtaks kõike nii tõsiselt, öeldes, et asi ei ole sinus. Kui esitatud küsimused oleksid ebaolulised faktid, siis poleks mängijal mingit põhjust solvuda, aga need ei ole. Esitatud küsimused ei ole teoreetilised, need puudutavad vägagi sügavalt, panevad mõtlema elu ja surma peale. Küsimused on konkreetsed ja viivad vastaja ühte või teise lähiajaloost teada kindlasse kohta, kus inimesed elasid. Lõks, kuhu trupp end veab, seisneb selles, et mälumäng ei ole mäletamine. Mälumäng kui ebaolulised faktid ja mäletamine, mis määrab elus kõike, mis tulevikus tulema hakkab. Publikut usaldades ja temast lugu pidades jätab trupp vaatajad sinna merre üksi hulpima.

Nii saab trupile ülbust ja moraalitsemist ette heita küll, aga kindel on see, et ainuke põhjus, miks lavastust „Fun Fact“ üldse tehakse, on publik, seda tehakse ainult meie – vaatajate – pärast. Mis siis, et näitlejad ka publiku viha enda kaela saavad – see kuulub nende palga sisse. Mina sätiksin sellise käitumise pigem altruismi kui egoismi valdkonda.

Etendusel korrutatud lause „see, mis on, see ongi“ on minu meelest lavastuse vaatamise võti. Ära eelda! Ära eelda Epnerilt alati tarkust, Ulfsakilt järjekordset suurt rolli, Kangrolt korrutustele ülesehitatud intellektuaalset koreograafiat või kuulsatelt Sloveenia näitlejatelt võimekust. „Fun Fact“ ei näita meile mitte midagi peale peegli, kust vaatab vastu terve laudkond. Nii saame osa ka teiste vaatajate suhtumisest sellesse hetke. Ulfsak asub enamiku ajast laua taga, kus kontrollitakse vastuseid, Epner istub ühes laudkonnas ja klõbistab sõrmedega, Kangro kordab seda, mida ta ikka teeb, pusserdab musta purjega, mis võib olla nii mägi kui ka org, ikka sõltuvalt vaatenurgast. See ongi, mis on. Nad teevad seda, mida räägivad. Väga keeruka vormi sees tehakse väga lihtsaid asju. Tegijad on minevikust kaasa võtnud peenelt orkestreeritud originaalse dramaturgia, lavastuse ülesehituse, mis toimib iga üksiku vaataja sees. Selles struktuuris ei pea näitleja enam ennast lõhki ponnistama, las seda teevad nüüd vaatajad. Näitlejad on end seadistanud vagunisaatjateks, aga see, milline reis tuleb, sõltub vaatajast ja laudkonnast.

Pärast etendust kõlas ka kriitikat, et lihtne raha, superstaarid ei teinud ju midagi. Publik ootab, et näitleja oleks temast erinev, aga ei olnud. Vana hea vaatajareaktsioon, et kui ma suudan seda kõike ise järele teha, on etendus järelikult mõttetu. Traditsiooniliselt tehakse teatriproovides kõik selleks, et etendusel oleks näitlejal võimalikult head tingimused lavastaja sõnumi edastamiseks. Kangro, Ulfsak ja Epner on teinud proovides kõik, et kontseptsioon ise toimima hakkaks. Ja see risk, mille näitlejad laval võtavad, on lavastaja vastutus, nad seisavad oma idee eest, peitmata oma mõtet tsirkusetrikkide taha. Trikke lavastuses on, aga need on varjatud ja paigutatud dramaturgiasse. Muidugi, peaaegu igaüks oskab mälumängu läbi viia, see, mida mina vaatajana ei suuda, on vastutuse võtmine teatrikunsti ees. Ega olegi minu asi pidevalt teatrikunsti kahtluse alla seada, uurida publiku rolli etenduse sündimisel, anda ohjad käest, ja selles katses osalevad kõik vaatajad, kes on ostnud pileti „Fun Fact’ile“. Demokraatia toimimise kohta öeldakse, et meie valitsejad on valijate nägu. „Fun Fact“ on täpselt nii saamatu või vägev, kui on iga laudkond ja konkreetne inimene publiku hulgas.

Lavastuses kõlavad Leonard Coheni, Poguesi, Eddie Rabbitti, Richard Claydermani, Rod Stewarti ja Phil Collinsi laulud. Totaalne nostalgialaks. Kujund­likult võib öelda, et tegemist oli Deep Purple’i kontserdiga, ainult 40 aastat hiljem. Parafraseerides lavastust: meil ei ole midagi muud, kui meil on, ja need laulud meil on. Ilmselt väljendab laulude valik seda ühisosa, mis meil ka sloveenidega on. Lisaks on meil ka Läänemere lained, nii sõna otseses mõttes, laulu sisse panduna, kui ka emotsiooni tekitava mälestustena, olgu see siis milline tahes. Seda võrgustikku tuleb lihtsalt tähele panna ja teadvustada.

Psühholoogid ütlevad, et me ei saa muuta asju, see, mida saame teha, on muuta oma suhtumist asjadesse. Suhtumise muutus ei saa aga olla tühistamine, see on üks vastikumaid nähtusi tänapäeva maailmas. Me ei tohiks ka ebameeldivat vaiba alla pühkida. Suhtumisi on meil igasuguseid, nii nagu on seda ka inimesed ja lõppude lõpuks ka ajad. Praegu on see aeg, mil Ulfsak, Kangro ja Epner lõikavad oma töö vilju, saalid on välja müüdud. Kui veel kõrvale võtta etenduskunstnike isiklikke töid, siis kokku moodustub väga mitmekesine maailm. Koos tehtud lavastused laenavad iga üksiku kunstniku parimad ideed, justkui kolm ühes, ja nii võib juhtuda, et vaataja ei näe maksimaalset panust siin ja praegu, aga selleks et kehtestada teistsugune teater, on hädavajalik, et sõnumi­edastajad oleksid superstaarid.